1831. aasta 1. novembril sai prohvet Joseph Smith kokku rühma vanematega Ohio osariigis Hiramis, et pidada erilist konverentsi. Nad arutasid „Käskude raamatu” ehk prohveti saadud ilmutuste kogumiku avaldamist. Neli vanemat palusid konverentsil, et Joseph Smith küsiks Issandalt, milline on Tema tahe nende suhtes. Vastuseks sellele palvele sai prohvet ilmutuse, mis on nüüd kirjas Õpetuse ja Lepingute 68. osas. Ilmutuses on kirjas nõuanne neile, keda on kutsutud evangeeliumi jutlustama, juhised piiskopi kutsumiseks ning käsk isadele ja emadele õpetada oma lastele evangeeliumi põhimõtteid ja talitusi.
Päästja annab nõu neile, keda on kutsutud evangeeliumi jutlustama
Kui olete teeninud misjonil või on seda teinud mõni Teie tuttav, rääkige tunni alguses tunnetest, mis inimest valdavad, kui ta valmistub kodust lahkuma, et minna põhimisjonile. Seejärel küsige klassilt:
Milliseid muresid võib kellelgi olla seoses põhimisjonil teenimisega?
Millistel põhjustel paneb evangeeliumi jagamine oma pereliikmete ja sõpradega inimesi vahel närveerima?
Selgitage, et 1831. aasta 1. novembril peetud konverentsil pöördusid neli vanemat, kes pidid hakkama teenima misjonäridena, prohvet Joseph Smithi poole ja palusid teada, milline on Issanda tahe nende suhtes. Vastuseks ilmutas Issand eeskuju, kuidas evangeeliumi jutlustada. Paluge viiel õpilasel kordamööda ette lugeda Õpetus ja Lepingud 68:1–5. Paluge õpilastel teksti jälgida, et saada teada, milline see eeskuju oli. Enne kui lugemist alustatakse, juhtige tähelepanu sellele, et 2. ja 3. salmis kasutatakse sõna eeskuju. Eeskuju on näide või näidis.
Mida te näete nendes salmides selle kohta, kuidas me peaksime evangeeliumi jutlustama?
Millise lubaduse Issand 3.–5.salmis oma teenijatele annab?
Kuidas mõjuvad misjonäride inspireeritud sõnad neile, kes neid kuulevad? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid nad peaksid tundma ära põhimõtte: kui Issanda teenijad on kantud Pühast Vaimust, juhatavad nende sõnad inimesi päästmiseni. Kirjutage see põhimõte tahvlile.)
Mida me saame teha, et evangeeliumi jagamisel oleks tunda Püha Vaimu mõju?
Selgitage, et sama ajal kui need, kes on pühitsetud evangeeliumi jutlustama, saavad aidata inimestel saada tunnistuse tõest, on ainult Kiriku presidendil õigus saada teada ja kuulutada Issanda tahet kogu Kirikule. Tema juhatuse all on ka Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetel volitus meile Jumala tahet kuulutada.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 68:6. Paluge teistel teksti jälgida, et leida, kuidas Issand oma teenijaid veel julgustas.
Milliseid misjonäridele tröösti tuua võivaid tõdesid te selles salmis märkate?
Miks on teie jaoks tähtis teada, et Issand seisab oma ustavate teenijate kõrval?
Juhtige tähelepanu sellele, et 6. salmis on välja toodud Issanda teenijate peamised kohustused: tunnistada Jeesusest Kristusest ning Tema varasemast, praegusest ja tulevasest missioonist. Seejärel tehke kokkuvõte salmidest Õpetus ja Lepingud 68:7–12, selgitades, et Issand kutsub Kiriku ustavaid vanemaid evangeeliumi jutlustama ja ristima neid, kes usuvad.
Võiksite jagada kogemust, kus Vaim andis Teile juhatust, et teada, kuidas evangeeliumi jagada.
Issand ilmutab, et piiskoppe kutsutakse Esimese Presidentkonna juhatuse all
Paluge õpilastel kujutada ette, et mõnda teist usku sõber küsib: „Kuidas sinu piiskop valiti?”
Mida te vastaksite?
Selgitage, et taastatud Jeesuse Kristuse Kiriku esimeseks piiskopiks kutsuti Edward Partridge (4. veebr 1831), vt ÕL 41:9). Enne seda kui Joseph Smith sai Õpetuse ja Lepingute 68. osas kirjas oleva ilmutuse (nov 1831), oli piiskop Partridge Kiriku ainus piiskop. Teised piiskopid kutsuti ametisse varsti pärast seda, kui prohvet selle ilmutuse sai.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 68:14–15. Paluge õpilastel teksti jälgida, et saada teada, kuidas piiskoppe valitakse.
NB! Salmides 15–20 on toodud ära juhised Aaroni – keda võib kutsuda juhtivaks piiskopiks – otseste järglaste kohta. Fraas „Aaroni otsene järglane” viitab Vanas Testamendis Moosese venna Aaroni järglastele. Sellel järeltulijal oleks õigus juhtiva piiskopi ametikohale, kui Esimene Presidentkond ta kutsuks ja heaks kiidaks. Salmid 16–20 puudutavad üksnes juhtivat piiskoppi, mitte koguduste piiskoppe (vt Joseph Fielding Smith. Doctrines of Salvation, koost Bruce R. McConkie, 3 kd, 1954–1956, 3. kd, lk 92–93). Algusaegade Kiriku kirjanduses viidatakse sageli piiskop Partridge’ile kui juhtivale piiskopile. Järgmistel aastatel juhtiva piiskopi kohustused muutusid. Kutsudes piiskop Newel K. Whitney sellesse kutsesse, täpsustati 1847. aastal Winter Quartersis president Brigham Youngi juhtimisel juhtiva piiskopi kohustusi.
Võiksite selgitada, et Kiriku algusaegadel pühitses ja asetas Esimene Presidentkond ametisse kõik piiskopid. Nüüdisaja Kirikus kehtib see ikka veel juhtiva piiskopi puhul. Piiskoppide kutsumist, pühitsemist ja ametisse asetamist teevad Esimese Presidentkonna juhatusel vaia juhatajad. Vaia juhataja otsib oma nõuandjate toel vaia juhatuses ilmutust, et teada, millal uus piiskop ametisse kutsuda ja keda kutsuda. Ta saadab oma soovituse heakskiitmiseks Esimesele Presidentkonnale. Kui Esimene Presidentkond ametisse kutsumise heaks kiidab, annavad nad vaia juhatajale volituse uus piiskop pühitseda ja ametisse asetada. (Vt lisainfot Handbook 2: Administering the Church 2010, osa 19.6.)
Miks on teie jaoks tähtis teada, et teie piiskop on kutsutud ametisse Esimese Presidentkonna heakskiidul?
Issand käsib isadel ja emadel õpetada oma lastele evangeeliumi
Paluge õpilastel mõtiskleda tõsiasja üle, et neist võivad mõne aasta pärast lapsevanemad saada. Juhtige tähelepanu sellele, et Issand usaldab emadele ja isadele suure kohustuse – nad peavad oma lastele nii sõnade kui ka eeskujuga evangeeliumi õpetama (vt ÕL 29:46–50 ja „Perekond: läkitus maailmale”, mille leiate käsiraamatu lõpus olevast lisast). Paluge õpilastel panna vihikusse või pühakirjapäevikusse kirja kolm põhimõtet, mida nad tahaksid oma lastele õpetada.
Jagage õpilased paaridesse. Paluge neil oma nimekirjad teineteisele ette lugeda. Seejärel paluge neil lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 68:25–27, et leida asju, mida oma nimekirja lisada.
Mida on Issand käskinud vanematel oma lastele õpetada? (Õpilased peaksid tundma ära põhimõtte: Issand on käskinud isadel ja emadel õpetada oma lapsi mõistma õpetust meeleparandusest, usust Kristusesse, ristimisest ja Püha Vaimu annist. Soovi korral paluge õpilastel 25. salmis ära märkida fraasid, kus seda põhimõtet õpetatakse.)
Miks on teie arvates tähtis, et väikesed lapsed saaksid aru meeleparandusest? Usust Kristusesse? Ristimisest? Püha Vaimu annist?
Paluge õpilastel kirjutada ajast, mil nad on näinud isasid ja emasid õpetamas salmis Õpetus ja Lepingud 68:25 mainitud põhimõtteid ja talitusi. Kui neil on olnud kirjutamiseks piisavalt aega, paluge paaril neist kirjapandut teistega jagada.
Paluge õpilastel järgmise tegevuse ajal paarides edasi töötada. Selgitage, et salmides Õpetus ja Lepingud 68:28–31 andis Issand lastevanematele veel nõu. Andke igale paarile paber järgmise infoga. Paluge paarilistel lugeda kõik need pühakirjakohad läbi ja arutleda koos küsimuste üle. Selgitage, et kui nad on lõpetanud, räägivad nad teistele, mida nad leidsid.
Lugege Õpetus ja Lepingud 68:28 ja leidke, mida käsib Issand isadel ja emadel oma lastele õpetada.
Miks on teie arvates tähtis õpetada oma lapsi palvetama?
Kuidas teid palvetama õpetati? Kuidas on palve teid ja teie perekonda õnnistanud?
Millal te olete näinud tubli tööga tulevaid õnnistusi?
Lugege järgmist lõiku trükisest „Sulle, noor!”:
„Issand on meil keelanud laiselda. Laisklemine võib viia sündsusetu käitumise, rikutud suhete ja patuni. Üks laisklemise vorm on see, kui tegeleme liialt mingi tegevusega, mis ei lase meil vajalikku tööd teha. Selleks tegevuseks võib olla näiteks interneti kasutamine, videomängude mängimine ja televiisori vaatamine.” (Sulle, noor, trükis, 2011, lk 40)
Kuidas võib laiskus viia pahelisuseni?
Millised asjad võivad aidata kellelgi laisklemiskalduvusest jagu saada?
Kuidas saab ahnus teie arvates perekonda mõjutada?
Mida me saame teha, et isekusest ja ahnusest jagu saada?
Kui õpilased on selle tegevuse lõpetanud, paluge neil rääkida, mida nad õppisid. (Paluge ühel õpilasel teiste vastused tahvlile kirja panna.) Üks põhimõte, mida tahate ehk 31. ja 32. salmis rõhutada, on see, et me peame oma elus laiskusest ja ahnusest lahti saama. (Kui õpilased seda põhimõtet arutavad, võiksite soovi korral rõhutada, et selleks, et olla õnnelik, ei pea me soetama endale kõike, mis meie sõpradel on.)
Miks on teie arvates tähtis, et isad ja emad õpetaksid evangeeliumi käitumisnorme ning elaksid nende järgi?
Mida saavad noored mehed ja noored naised teha, et aidata oma peredel „kõndi[da] Issanda ees laitmatult”?
Kui olete lapsevanem, võiksite rääkida, kui tänulik Te olete, et Teie lapsed aitavad Teil järgida Õpetuse ja Lepingute 68. osas kirjas olevaid Issanda käske. Seejärel paluge õpilastel panna kirja eesmärk, mis aitab neil valmistuda olema hea lapsevanem. Või paluge neil panna kirja eesmärk aidata oma vanematel nende kohustusi täita. Kui aega on, paluge paaril õpilasel oma eesmärkidest tervele klassile rääkida.
President J. Reuben Clark on selgitanud, et üksnes Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetel on õigus, vägi ja volitus kuulutada Jumala rahvale Tema meelt ja tahet:
Kujutis
President J. Reuben Clark
„Me peaksime meeles pidama, et mõnele üldjuhile on antud eriline kutse, neil on eriline and, neid on toetatud prohvetite, nägijate ja ilmutajatena, mis annab neile õpetamisel vaimse väe. Neil on õigus, vägi ja volitus kuulutada inimestele Jumala tahet, samal ajal lasub neil kohustus anda aru Kiriku presidendile, kelle käes on kõrgeim vägi ja volitus. Teistele üldjuhtidele seda erilist vaimset andi ja volitust ei anta. Samasugune väe ja volituse piirang kehtib ka kõikide teiste Kiriku liikmete ja ametikandjate kohta, sest ühtki neist pole pühitsetud prohvetiks, nägijaks ja ilmutajaks. Nagu ma juba mainisin, on Kiriku presidendil selles osas veelgi erilisem vaimne and, sest tema on kogu Kiriku prohvet, nägija ja ilmutaja.” (When Are Church Leaders’ Words Entitled to Claim of Scripture? – Church News, 31. juuli 1954, lk 9–10).
Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on selgitanud, et prohvet räägib prohvetina üksnes Püha Vaimu juhatusel:
Kujutis
Vanem D. Todd Christofferson
„Silmas tuleb pidada aga ka seda, et mitte iga kunagise või praeguse Kiriku juhi väljaütlemine ei tähenda tingimata õpetust. Kirikus on saanud tavaks, et juhi mingis olukorras tehtud avaldus on käsitletav isikliku, kuigi läbimõeldud arvamusena, mis pole ametlik ega kuulu rakendamisele kogu Kirikus. Prohvet Joseph Smith õpetas, et „prohvet on prohvet vaid siis, kui ta sellena esineb” (History of the Church, 5. kd, lk 265). President [J. Reuben] Clark ‥ on öelnud:
„ ‥ Kirik saab liikmetele antud Püha Vaimu tunnistuse kaudu teada, kas vendi, kes oma arvamust avaldavad, on innustanud Püha Vaim, ning sobival ajal tehakse see teadmine avalikuks” (J. Reuben Clark noorem. When Are Church Leaders’ Words Entitled to Claim of Scripture. – Deseret News, 31. juuli 1954, lk 10). (Kristuse õpetus. – 2012. aasta kevadine üldkonverents)
President Joseph Fielding Smith on õpetanud, et Issanda juhised salmides Õpetus ja Lepingud 68:15–21 puudutavad üksnes Kiriku juhtivat piiskoppi:
Kujutis
President Joseph Fielding Smith
„Isik, kellest räägitakse ilmutustes kui kellestki, kellel on põlvnemisliinijärgne õigus kuuluda piiskopkonda, on see, kes on esmasündinu. Oma sünniõiguse järgi on ta määratud hoidma „selle võtmeid ehk volitust”. See viitab üksnes kellelegi, kes juhatab Aaroni preesterlust. Sellel ei ole mitte midagi pistmist koguduste piiskoppidega. Veelgi enam, sellise peab olema heaks kiitnud Kiriku Esimene Presidentkond ja ta peab saama oma ‥ ametisse pühitsemise nende käte all. Ilmutus tuleb [Esimeselt] Presidentkonnalt, mitte patriarhilt, et heaks kiita juhtimisõigus selles kutses. Teadmise puudumisel sellise järeltulija kohta võib iga [Esimese] Presidentkonna valitud ülempreester olla juhtiva piiskopi kutses ning teenida koos nõuandjatega.” (Doctrines of Salvation, toim. Bruce R. McConkie, 3 kd, 1954–1956, 3. kd, lk 92–93)