3. oktoobril 1918 sai president Joseph F. Smith Salt Lake Citys Beehive House’is (maja, kus elas president Brigham Young, kui ta oli Kiriku president) nägemuse, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 138. osas. President Smith nägi selles nägemuses Päästjat Tema surma ja ülestõusmise vahel teenimas paradiisis õigemeelseid vaime, kes on oodanud surmaköidikutest vabastamist. See on esimene kahest õppetunnist, kus aruatatakse Õpetuse ja Lepingute 138. osa.
President Joseph F. Smith mõtiskleb pühakirjade ja Jeesuse Kristuse lepituse üle
Paluge õpilastel mõelda päästmisplaanile ning sellele, mis juhtub surres vaimu ja kehaga.
Mis juhtub meie vaimu ja kehaga, kui me sureme? Kuhu meie vaim läheb?
Milline näeb teie kujutlustes välja vaimumaailm?
Selgitage, et president Joseph F. Smith, Kiriku kuues president, sai vaimumaailma kohta ilmutuse. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetuse ja Lepingute 138. osa päis. Paluge õpilastel teksti jälgida ja leida, mida koges president Smith mitu kuud enne 1918. aasta oktoobris toimunud üldkonverentsi. Paluge neil rääkida, mida nad leidsid.
Rääkige õpilastele, et neil kuudel leinas president Joseph F. Smith oma poega Hyrum Mack Smithi, kes oli teeninud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena. Vanem Smith oli tol aastal surnud pimesoole lõhkemise tagajärjel, olles 45-aastane.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:1–4. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, millise õpetuse üle president Joseph F. Smith 3. oktoobril 1918 üksinda oma toa vaikuses mõtiskles.
Millise õpetuse üle president Smithi mõtiskles? (Kui õpilased on vastanud, kirjutage tahvlile õpetus: Jeesuse Kristuse lepituse kaudu ja evangeeliumi põhimõtetele kuuletudes saab kogu inimkond päästetud.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:5. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, milline kogemus sai president Smithile osaks, kui ta mõtiskles lepituse üle.
Mis tuli president Smithile meelde, kui ta Jeesuse Kristuse lepituse üle mõtiskles?
Küsige õpilastelt, kas neile on kunagi tulnud mõttesse mõni pühakirjasalm, kui nad on mõne evangeeliumi vaatenurga üle mõtisklenud? Paluge neil jagada oma kogemusi.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:6–10. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, millised õpetused president Smithile muljet avaldasid. Paluge neil rääkida, mida nad leidsid. Seejärel selgitage, et president Smith sai nägemuse, mis aitab meil mõista Peetruse õpetusi vaimumaailma kohta.
Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 138:11, et leida, mida president Smith pühakirjade üle mõtiskledes nägi. Paluge õpilastel rääkida, mida nad leidsid.
Selgitage, et enne kui õpilased õpivad president Smithi nägemusest vaimumaailma kohta, peaksid nad tähele panema, milline on tema kirjelduse põhjal ilmutuse protsess: kui ta mõtiskles pühakirjasalmide üle, mõtles ta lepituse õpetusele ning Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse armastusele kogu inimkonna vastu. Need mõtted tuletasid talle meelde Peetruse sõnu. Mõtiskledes seejärel Peetruse sõnade üle „avati [tema] arusaamise silmad”, Püha Vaim oli tema peal ja ta nägi vaimumaailma.
Mida me võime president Joseph F. Smithilt ilmutuse saamiseks ettevalmistuse kohta õppida? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid nad peaksid ära tundma põhimõtte: kui me loeme pühakirju ja nende üle mõtiskleme, valmistame end ette ilmutuse saamiseks. Võiksite soovitada, et õpilased selle põhimõtte oma pühakirjas 11. salmi kõrvale kirjutaksid.)
Kuidas aitab pühakirjade lugemine ja nende üle mõtisklemine kutsuda esile ilmutust?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem D. Todd Christoffersoni sõnad. (Võimalusel tehke õpilastele tsitaadist koopia ja paluge neil teksti jälgida.) Paluge õpilastel kuulata vanem Christoffersoni kirjeldust, kuidas me peaksime pühakirju uurima:
Kujutis
Vanem D. Todd Christofferson
Öeldes „uurima”, mõtlen ma midagi enamat kui lugemist. ‥ Näen, kuidas te loete vahel mõne salmi, peatute, et nende üle mõtiskleda, loete salme hoolikalt uuesti ja mõeldes nende tähenduse üle, palvetate, et neid mõista. Esitate mõttes küsimusi, ootate vaimseid mõjutusi ning panete kirja teile jäänud ja teieni jõudnud muljed ja aistingud, et need jääksid teile meelde ja et võiksite veelgi enam teada saada.” (When Thou Art Converted. – Ensign või Liahona, mai 2004, lk 11)
Millal te olete pühakirju uurides sedasi talitanud? Kuidas see muutis teie kogemust?
Paluge õpilastel seada eesmärk lugeda pühakirju ja mõtiskleda nende üle nii, nagu vanem Christofferson kirjeldas.
Joseph F. Smith näeb õigemeelseid surnuid, kes ülestõusmist ootavad
Jagage õpilased paaridesse. Seejärel paluge neil arutleda koos kaaslasega järgmiste küsimuste üle:
Millist tulevikusündmust te kõige enam ootate? Miks te selle üle elevust tunnete?
Kui aega on olnud piisavalt, paluge paaril õpilasel teistele rääkida, mida nad leidsid. Selgitage, et kui president Joseph F. Smith sai vaimumaailma kohta nägemuse, nägi ta suurt vaimude kogunemist.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:12–13. Paluge õpilastel leida, kuidas kokku kogunenud vaime kirjeldatakse.
Kuidas kirjeldas president Smith vaime, keda ta nägi?
Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 138:38–49, et leida mõne seal olnud vaimu nimi. (Soovi korral paluge õpilastel need nimed oma pühakirjas ära märkida.) Paluge õpilastel öelda mõned nimed, mis nad leidsid.
Mida need vaimud 49. salmi kohaselt ootasid? (Vabastamist.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:14–16, 50. Paluge teistel teksti jälgida, et leida, miks olid need õigemeelsed vaimud täidetud rõõmu ja heameelega.
Miks olid need õigemeelsed vaimud täidetud rõõmu ja heameelega? („Sest nende vabastamise päev oli lähedal” (15. salm). Teisisõnu, nad teadsid, et tänu Jeesuse Kristuse lepitusele tõusevad nad varsti üles.)
Miks on teie arvates vaimu ja keha taasühinemine nende õigemeelsete vaimude jaoks vabastamine?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:17 ja teistel leida, milliseid õnnistusi saavad need õigemeelsed vaimud pärast vaimu ja keha taasühinemist. Soovi korral innustage õpilasi leitut ära märkima.
Mida me võime pärast ülestõusmist tunda? (Rõõmu täiust.)
Mida me võime õppida salmidest Õpetus ja Lepingud 138:14–17, 50 füüsilisest surmast vabastamise kohta? (Õpilased võivad tunda ära erinevaid õpetusi ja põhimõtteid, kuid veenduge, et nad mõistavad kaht järgmist õpetust: meid vabastatakse surmaköidikutest Isa Jumala ja Jeesuse Kristuse armu läbi ning me võime saada ülestõusmise kaudu osa rõõmu täiusest. Soovi korral kirjutage need õpetused tahvlile.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem David A. Bednari sõnad, kes rääkis füüsilise keha vajadusest ja sellega kaasnevatest õnnistustest. Paluge õpilastel kuulata, mis põhjustel on füüsiline keha Taevase Isa plaanis tähtis, et võiksime tunda rõõmu täiust.
Kujutis
Vanem David A. Bednar
„Füüsiline keha võimaldab meil saada nii ulatuslikke, sügavaid ja jõulisi kogemusi, mille saamine surelikkusele eelnenud elus polnud lihtsalt võimalik. Seega meie suhted teiste inimestega, meie suutlikkus teha ümberkorraldusi ja tegutseda vastavalt tõele ning meie võime kuuletuda Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtetele ja talitustele on füüsilise keha tõttu võimendunud. ‥
Isa plaan on mõeldud andma Ta lastele juhatust, aitama neil saada õnnelikeks ja tooma nad turvaliselt koju Tema juurde ülestõusnud ja ülendatud kehaga.” (Me usume, et tuleb olla kõlbeliselt puhtad. – 2013. a kevadine üldkonverents)
Miks me vajame rõõmu täiuse saamiseks füüsilist keha?
Lisaks õpilaste vastustele võiksite selgitada, et rõõmu täius on selline rõõm, mida tunneb Taevane Isa. Taevasel Isal on lihast ja luust füüsiline keha (vt ÕL 130:22). Kui meie vaim on kehast lahus, pole me Tema-sarnased ega saa tunda rõõmu täiust (vt ÕL 93:33–34). Kui meie vaim ja keha lõplikult ühendatakse, kui oleme üles tõusnud, võime lõpuks saada oma Taevase Isa sarnaseks ja tunda rõõmu täiust.
Selgitage, et õigemeelsed ootasid vaimumaailmas Jumala Poja „saabumist”, et Ta nad vabastaks ja taastaks „täiuslikul kujul” (ÕL 138:16–17). Paluge õpilastel ette kujutada, mis juhtus maa peal, kui need õigemeelsed vaimud olid kokku kogunenud. Jeesus Kristus lepitas kõik Taevase Isa lapsed, kannatades Ketsemani aias ja ristil. Osad õigemeelsed vaimud olid oodanud vaimumaailmas tuhandeid aastaid vabastamist. Jeesuse Kristuse tehtud ohverdus sisaldab nende pattude andeksandmist, samuti füüsilisest surmast päästmist.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:18–19. Paluge õpilastel teksti jälgida ja kujutada ette, milline võis selles salmis kirjeldatud sündmus välja näha.
Milline oli teie arvates Jeesuse Kristuse ilmumine vaimumaailma nende jaoks, keda Ta külastas?
Mida Päästja neile vaimudele õpetas?
Kuidas te oleksite käitunud Päästja ees, kes just teie heaks lepituse tegi, kui oleksite seal olnud ja kuulnud Teda vaimumaailmas jutlustamas? (Võite paluda õpilastel selle küsimuse üle pigem vaikselt mõtiskleda kui vastata.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:23–24. Paluge klassil teksti jälgida, et leida, kuidas õigemeelsed vaimud Päästja külaskäigule reageerisid. Paluge õpilastel rääkida, mida nad leidsid.
Juhtige tähelepanu esimesele õpetusele, mille Te tahvlile kirjutasite: Jeesuse Kristuse lepituse kaudu ja evangeeliumi põhimõtetele kuuletudes saab kogu inimkond päästetud. Selgitage, et kui õpilased jätkavad Õpetuse ja Lepingute 138. osa uurimist, saavad nad teada, kuidas on Taevane Isa loonud viisi, et kõik Tema lapsed Päästja lepitusest kasu saaksid.
Ajavahemikus 1869–1918 valutas president Joseph F. Smith südant ja oli kurb oma pereliikmete surma üle. Ta oli matnud kolmteist last, kellest üheksa surid lapseeas, ja ühe naise. President Smith kirjutas oma naisele Ednale kirja, kui nende esiklaps Mercy Josephine juba enne kolmeaastaseks saamist suri.
Kujutis
President Joseph F. Smith
„Proovin kirjutada, kuigi mu süda valutab ja mõtetes valitseb kaos, kui ma peaksin nurisema, siis palun Jumalalt andestust. Mu hing on püüdnud ja püüab tulla toime sügava leinaga, mu süda on vermetes ja peaaegu purustatud. Ma tunnen end hüljatuna, mu kodu tundub olevat tühjaks jäänud ja peaaegu sünge. Siiski on siin mu pere ja väike beebi. Aga ikka ei saa ma midagi parata, et tunnen, et kõige õrnem, kallim ja siiski tugevaim side, mis mind mu kodu ja selle maailmaga seovad, on läbi lõigatud. Minu beebi, mu kallis Dodo on surnud! Ma suudan seda vaevu uskuda ja mu süda küsib: on see tõsi? Ma vaatan tühjust, ma kuulan, ei ühtki häält, ma kõnnin tubades ringi, kõikjal valitseb tühjus, üksildus, kõledus. Ma kiikan aiateele, piilun maja ümber, vaatan siia ja sinna, et näha kuldseid kiharaid ja roosasid põski, kuid kahjuks pole kusagil pisikeste jalgade padinat. Pole väikesi musti silmi, kus on issi armastuse sära, pole sulnist pärivat häält esitamas tuhandeid küsimusi ja rääkimas ilusatest väikestest asjadest, lõbusat jutuvada, pole pehmeid pisikeste lohukestega käsi haaramas ümber mu kaela, pole ilusaid punahuuli mind lapsiku süütusega vastu kallistams ja musi andmas, on vaid väike tühi tool. Tema väikesed mänguasjad on varjule pandud, tema riided kõrvale asetatud ja üksnes kõle mõte rusub oma põrmustava raskusega mu südant – teda ei ole siin, ta on lahkunud! Kuid kas ta ei tulegi tagasi? Ta ei saa mind kauaks hüljata, kus ta on? Ma olen peaaegu hullumas ja üksnes Jumal teab, kui väga ma oma tütrekest armastasin, kes oli minu südame valguseks ja rõõmuks.
Tema surma-eelsel hommikul, kui olin temaga kogu öö üleval olnud, sest ma valvasin teda igal ööl. Ma ütlesin talle: „Minu pisike sõber ei maganud kogu öö.” Ta raputas pead ja vastas: „Täna ma magan, issi.” Oh, kuidas ta väikesed sõnad lõikasid mulle südamesse. Ma teadsin, kuid ma ei uskunud, et see oli teine hääl, et see tähendas surmaund ja ta jäigi unele. Ja kogu mu südame valgus kustus! Minu hinge graveeritud taeva kujutis oli peaaegu kadunud.” (Joseph Fielding Smith. Life of Joseph F. Smith, 1983, lk 455–456)