Tuhat armastuse lõnga

Kuigi vaid mõned inimkonna ülesanded on tähtsamad kui heaks lapsevanemaks olemine, pakuvad vaid üksikud suuremat rõõmuvõimalust. Kindlasti ei tule siin maailmas teha tähtsamat tööd, kui valmistada oma lapsi olema jumalakartlikud, õnnelikud, lugupeetud ja viljakad. Miski ei tee vanematele suuremat rõõmu kui see, et nende lapsed austavad neid ja nende õpetusi. See on vanemaks olemise hiilgus. Johannes tunnistas: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat.”³

Minu arvates nõuab laste õpetamine, kasvatamine ja koolitamine rohkem arukust, intuitiivset taipu, alandlikkust, jõudu, tarkust, vaimsust, visadust ja tõsist tööd kui ükski teine ülesanne, mille me võime elus saada. See on nii eriti siis, kui au ja sündsuse kõlbeline alus meie ümber lagunemas on. Selleks, et meie kodu oleks edukas, tuleb õpetada väärtusi, peavad olema reeglid, käitumisnormid, sõltumatud ja muutumatud vaimsed alged. Paljud ühiskonnad ei toeta eriti vanemaid kõlblusväärtuste õpetamisel ja au sees pidamisel. Mõned kultuurid on muutumas olulisel määral väärtustevabaks ja paljud nooremad inimesed muutuvad sellises keskkonnas kõlbluse suhtes küüniliseks.

Kui terved kooskonnad on langenud ja kaotanud oma kõlbelise identiteedi ning nii paljud kodud on lagunenud, on lootustandvaim pöörata suuremat tähelepanu järgmise põlvkonna — meie laste — õpetamisele ja teha selle nimel suuremaid jõupingutusi. Selleks tuleb meil kõigepealt tugevdada laste põhiõpetajaid. Neist peamised on lapse vanemad ja teised pereliikmed. Parim koht selleks on kodu. Kuidagi, mingil viisil, peame me püüdma veel enam muuta oma kodud tugevamaks, et need seisaksid kui pühamud meid ümbritseva ebatervisliku ja leviva kõlblusepõua vastu. Kodune kooskõla, õnn, rahu ja armastus aitavad anda lastele sisemist jõudu, mis on vajalik elu katsumustega hakkama saamiseks. Ameerika Ühendriikide endise presidendi George Bushi abikaasa Barbara Bush ütles kord Wellesley Kolledži lõpetajatele:

„Olgu ajastu või ajad millised tahes, üks jääb siiski muutumatuks: isad ja emad, kui teil on lapsed, peavad nad olema esikohal. Te peate oma lastele lugema, te peate oma lapsi kallistama ja te peate oma lapsi armastama. Teie edu perena, meie edu ühiskonnana ei sõltu sellest, mis leiab aset Valges Majas, vaid sellest, mis leiab aset teie koduseinte vahel.”⁴

Heaks isaks ja emaks olemine nõuab vanematelt paljude oma vajaduste ja soovide allutamist oma laste vajadustele. Sellise ohverduse tulemusena kujuneb kohusetundlikel vanematel üllas iseloom ja nad õpivad rakendama Päästja enda poolt õpetatud omakasupüüdmatuid tõdesid.

Ma austan väga üksikvanemaid, kes näevad vaeva ja ohverdavad, kes püüavad peaaegu üliinimlikele vastuoludele vaatamata oma peret koos hoida. Neid tuleks nende kangelaslike püüdluste juures austada ja aidata. Iga ema või isa ülesanne on palju kergem, kui kodus on kaks oma kohuseid täitvat vanemat. Lapsed panevad sageli viimase piirini proovile mõlema vanema jõu ja tarkuse.

Aastaid tagasi vestles president Spencer W. Kimball (1895–1985) piiskop Stanley Smootiga. President Kimball küsis: „Kui sageli te teete perepalvet?”

Piiskop Smoot vastas: „Me püüame palvetada perega kaks korda päevas, aga keskmiselt tuleb kuskil üks kord.”

President Kimball vastas: „Minevikus võis üks kord päevas perega palvetamisest piisata. Tulevikus aga sellest meie perede päästmiseks ei piisa.”

Huvitav, kas tulevikus piisab juhuslikest ja harvadest pereõhtutest, et kindlustada, et meie lapsed on kõlbeliselt piisavalt tugevad. Tulevikus ei pruugi piisata harvast perekondlikust pühakirjauurimisest, et relvastada oma lapsi voorusega, mis on vajalik selleks, et pidada vastu nende elukeskkonna kõlbelisele langusele. Kus kohas maailmas õpivad lapsed kõlbelist puhtust, ausameelsust, õiglust ja elementaarset viisakust kui mitte kodus? Neid väärtusi kinnitatakse loomulikult kirikus, kuid vanemate õpetus on püsivam.

Kui vanemad püüavad õpetada oma lapsi ohtu vältima, ei aita, kui nad ütlevad oma lastele: „Me oleme maailmas kogenud ja targad ning tohime minna kuristikule lähemale kui teie.” Vanemate silmakirjalikkus võib muuta lapsed kodus õpetatu suhtes küüniliseks ja uskmatuks. Näiteks, kui vanemad vaatavad filme, mida nad ei luba oma lastel vaadata, siis vanemate usaldatavus langeb. Kui lastelt oodatakse ausust, peavad vanemad olema ausad. Kui lastelt oodatakse vooruslikkust, peavad vanemad olema vooruslikud. Kui te ootate, et teie lapsed oleksid auväärsed, peate ka teie olema auväärsed.

Muude väärtuste seas, mida tuleks lastele õpetada, on teistest lugupidamine, mis algab lugupidamisega lapse enda vanematest ja perest, lugupidamine teiste ususümboolikast ja isamaalistest tõekspidamistest, lugupidamine seadustest ja korrast, lugupidamine teiste omandist, lugupidamine juhtidest. Paulus tuletab meile meelde, et lapsed „õppigu … esiti vagalt kohtlema oma majarahvast.”⁵

Üheks kõige raskemaks lapsevanema ülesandeks on laste õige distsiplineerimine. Laste kasvatamine on nii individuaalne. Iga laps on erinev ja ainulaadne. See, mis toimib ühe puhul, ei pruugi toimida teise puhul. Ma ei tea, kes on piisavalt tark ütlema, milline kord on liiga karm või mis on liiga leebe, kui mitte laste endi vanemad, kes armastavad neid kõige rohkem. See on miski, mida vanematel tuleb palvemeelselt tajuda. Kõikehaaravaks peamiseks põhimõtteks on loomulikult see, et laste distsiplineerimisel tuleb lähtuda pigem armastusest kui karistamisest. Brigham Young (1801–1877) andis nõu: „Kui sul on kunagi vaja kedagi nuhelda, ära nuhtle kunagi rohkem, kui sul jagub palsamit, et valu leevendada.”⁶ Juhised ja distsipliin on siiski lapse kasvatamise juures kindlasti hädavajalikud. Kui vanemad oma lapsi ei distsiplineeri, teeb avalikkus seda viisil, mis vanematele ei meeldi. Ilma distsipliinita ei austa lapsed seadusi ei kodus ega ühiskonnas.

Distsiplineerimise põhieesmärk on kuulekuse õpetamine. President David O. McKay ütles: „Kui vanematel ei õnnestu oma lastele kuulekust õpetada, kui kuulekus ei kujune välja nende kodudes, siis nõuab ja saavutab seda ühiskond. Seega oleks parem, kui kodu koolitaks last kuulekuses oma lahkuse, sümpaatia ja mõistmisega, selmet lasta talle tundetult osaks saada toorel ja ebameeldival distsiplineerimisel, mida ühiskond peale sunnib, kui kodu pole veel oma kohust täitnud.”⁷

Tähtis osa lastele distsipliini ja vastutuse õpetamise juures on neile töötegemise õpetamisel. Üles kasvades on paljud meist nagu see mees, kes ütles: „Mulle meeldib töö, see paelub mind. Ma võin istuda ja vaadata seda tundide kaupa.”⁸ Taas kord on parimad tööpõhimõtte õpetajad vanemad ise. Mina hakkasin tööst rõõmu tundma, töötades esmalt oma isa, vanaisa, onude ja vendade kõrval. Ma olen kindel, et olin sageli pigem tülinaks kui abiks; jäänud mälestused on aga magusad ja õppetunnid väärtuslikud. Lapsed peavad õppima vastutust ja iseseisvust. Kas vanemad varuvad aega, et ise näidata, demonstreerida ning selgitada, nii et lapsed oskaksid Lehhi õpetuse kohaselt „tegutseda ise ja mitte olla mõjutatavad”?⁹

Luther Burbank, üks maailma suurepäraseim aiandusteadlane, ütles: „Kui me poleks pööranud oma taimedele sama palju tähelepanu kui oma lastele, elaksime me nüüd umbrohudžunglis.”¹⁰

Lapsed saavad pärandiks ka moraalse valikuvabaduse, mille alusel võimaldatakse meil kõigil edeneda, kasvada ja areneda. See valikuvabadus lubab meie lastel valida alternatiivina ka isekuse, raiskamise, mõnulemise ja enesehävitamise. See valikuvabadus väljendub lastes sageli juba väga noores eas.

Vanemad, kes on olnud kohusetundlikud, armastavad ja hoolivad, ning kes on järginud õigsuse põhimõtteid nii hästi, kui nad on osanud, olgu trööstitud teadmisest, et nad on head vanemad mõnede oma laste tegudest hoolimata. Lastel endil on kohustus kuulata, kuuletuda ja õpetamise korral õppust võtta. Vanemad ei saa alati vastutada iga sündsusetu teo eest, mille tema laps korda saadab, kuna nad ei saa kindlustada, et laps hästi käitub. Mõned üksikud lapsed paneksid proovile isegi Saalomoni tarkuse ja Iiobi püsivuse.

Sageli pannakse eriti proovile neid vanemaid, kes on jõukad või üleliia järeleandlikud. Teatud mõttes hoiavad mõned lapsed sellises olukorras oma vanemaid pantvangis, toetamata vanemate poolt kehtestatud reegleid, kui just vanemad ei ole päri laste nõuetega. Vanem Neal A. Maxwell (1926– 2004) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist ütles: „Need, kes teevad oma laste jaoks liiga palju, avastavad peagi, et nad ei suuda oma lastega hakkama saada. Nii paljude laste jaoks on tehtud nii palju, et nad on peaaegu ära rikutud.” ¹¹ Inimloomusele näib olevat omane mitte hinnata täiel määral materiaalseid asju, mida me ei ole ise ära teeninud.

See on veidi irooniline, et mõned vanemad tunnevad muret, kas nende lapsed on ikka eakaaslaste silmis heakskiidetud ja populaarsed, ent kardavad samas, et nende lapsed võivad teha sama, mida nende eakaaslasedki.

Need lapsed, kes on kindlalt otsustanud narkootikumidest, alkoholist ja lubamatust seksuaalelust keelduda, on tavaliselt need, kes on võtnud omaks tugevad väärtused, mille järgi elavad kodus nende vanemad. Raskete otsuste tegemisel järgivad nad tõenäoliselt pigem oma vanemate õpetusi kui oma eakaaslaste eeskuju või meedia eksitavaid argumente, mis reklaamivad veetlevana alkoholi tarbimist, lubamatut seksuaalelu, uskmatust, ebaausust ja teisi pahesid. Need tugevad noored on nagu Heelamani 2000 noort meest, kelle „emad olid õpetanud neile, et kui nad ei kahtle, siis Jumal päästab nad”¹² surmast. „Ja nad kordasid … oma emade sõnu, öeldes: Me ei kahtle, et meie emad teadsid seda.”¹³

Vanemate õpetusi ja väärtusi näib aitavat tsementeerida laste ellu tugev usk Jumalusse. Kui see õpetus läheb neile sügavale hinge, on neis sisemist jõudu. Milliseid tähtsaid õpetusi peaksid siis vanemad õpetama? Pühakirjad räägivad meile, et vanematel tuleb õpetada oma lastele nii „usust elava Jumala Pojasse Kristusesse ja ristimisest ning … Püha Vaimu annist” kui ka „õpetust meeleparandusest”¹⁴. Neid tõdesid tuleb õpetada kodus. Neid tõdesid ei saa õpetada riiklikes koolides ning neid ei toeta ei valitsus ega ühiskond. Kiriku programmid saavad loomulikult aidata, kuid kõige mõjusam õpetamine leiab aset kodus.

Vanemate õpetamishetked ei pea olema suured, dramaatilised ega vägevad. Me õpime seda Meisterõpetajalt. Kommenteerides Päästjat, ütles üks kirjanik:

„Kristuse elu täielik ilu on üksnes summa, mille moodustavad väikesed silmatorkamatud iluteod — kaevul naisega rääkimine; … noorele valitsejale tema südames peituva salajase ambitsiooni näitamine, mis ei lasknud tal siseneda Taevariiki; … palvetamise õpetamine väikesele järgijate rühmale; … tule süütamine ja kala praadimine, et Ta jüngreid ootaks ees hommikusöök, kui nad külmetunult, väsinult ja heitunult öiselt kalalkäigult randusid. Kõik need asjad ju ilmutavad meile nii kergesti [Kristuse] huvide tõelist väärtust ja häälestatust, mis on nii konkreetsed, nii piiratud, nii selle poolt, mis on väike, nii süvenenud sellesse, mis on pisitilluke.”¹⁵

Ja nii on see ka lapsevanemaks olemise puhul. Väiksed asjad on need suured asjad, mis tikitakse perekonna vaibale tuhande armastuse, usu, distsipliini, ohverduse, kannatlikkuse ja töö lõngaga.

Vanemad võivad saada õnnistuseks mõned suured vaimsed tõotused, mis on need samad jumalikud tõotused, mis anti nende vapratele esivanematele, kes pidasid õilsalt kinni oma lepingutest. Vanemate poolt meeles peetud lepinguid peab meeles ka Jumal. Lastest võivad nõnda saada nende suurte lepingute ja tõotuste pärijad. Seda seetõttu, et nad on lepingulapsed.¹⁶

Jumal õnnistagu selle maailma heitlevaid, ohverdavaid, auväärt vanemaid. Pidagu Ta eriti au sees neid lepinguid, millest peavad kinni ustavad vanemad meie inimeste seas, ja valvaku Ta nende lepingulaste üle.

Uurinud sõnumit palvemeelselt, jagage seda meetodil, mis julgustab õpetatavaid osalema. Järgnevalt mõned näited:

1. Rääkige pere liikmetele, et pühamu on koht, kus ollakse kaitstud ohu või häda eest. Paluge igaühel joonistada pilt, milline pühamu tema arvates välja näeb. Paluge neil selgitada, mida nad joonistasid ja miks see on pühamu. Lugege ette esimene lõik pealkirja all „Lootustandvaim”. Kuidas saab meie kodu olla pühamu?

2. Lugege ette selle sõnumi esimene lause. Seejärel rääkige, mis on vanem Fausti sõnul mõned lapsevanemaks olemise proovilepanekud. Paluge pereliikmetel jagada mõtteid sellest, kuidas vanemad saavad nende proovilepanekutega toime tulla. Millist vanem Fausti nõuannet võiks see pere järgmistel kuudel järgida?

3. Lugege üheskoos osasid „Õpetamiskohustus” ja „Kindel usk Jumalusse” ning koostage loetelu sellest, mida lastel on vaja vanem Fausti sõnul õppida. Valige loetelust üks või kaks teemat, mida arutada. Te võiksite lisada arutellu mõned pühakirjakohad. Tunnistage kodus evangeeliumi õppimise ja õpetamise õnnistustest.