Polüneesia pärlid

Kaugel Tubuai saare lõpus, tee lähedal, korrastavad Ronny Harevaa ja tema naine Sandrine väikese mälestuskivi ümbrust. See on pühendatud vanem Addison Pratti mälestuseks, kes oli esimene viimse aja pühast misjonär, kes külastas seda Tahitist 700 km lõunasse jäävat saart. Addison Pratt kasvas üles Ameerika Ühendriikides New Hampshires, kuid 19-aastasena sai temast meresõitja. Enne abiellumist ja New Yorki elama asumist reisis ta praegustele Hawaii saartele ning seilas seejärel Vaiksel ookeanil, Atlandi ookeanil, Kariibi merel ja Vahemerel. 1838. aastal liitus ta koos oma naisega Kirikuga. 1841. aastaks olid nad kogunenud pühadega Illinoisi osariiki, Nauvoo linna. 1843. aasta mais kutsus prohvet Joseph Smith Addison Pratti appi, et alustada misjonitööd Vaiksel ookeanil. 30. aprillil 1844 saabusid tema ja veel kaks vanemat, Noah Rogers ja Benjamin Grouard, Tubuaile.

Saareelanikud soovisid väga, et nende seas oleks misjonär ja vanem Pratt jäi nendega. Ta hakkas õppima tahiti keelt ja jutlustama. Tema esimene pöördunu oli ta tõlk, üks teine ameeriklane. Kuus seitsmest saarel maabunud meremehest said samuti ristitud ja konfirmeeritud. Seejärel ristiti 22. juulil 1844 — kolm aastat enne viimse aja pühadest teerajajate Utah’sse saabumist — esimesed polüneeslastest pöördunud. 1845. aasta veebruariks olid 200 Tubuai elanikust liitunud Kirikuga 60. Sellest ning vanem Rogersi ja vanem Grouardi tööst teistel saartel sai alguse Kiriku levik kogu praeguses Prantsuse Polüneesias.

Täna juhatab Ronny Harevaa Tubuai Australesi ringkonda, kus viies koguduses on arvult 593 liiget. Päris paljud liikmed on tema sugulased ja president Harevaa on neilt palju õppinud. „Siinne pärand ja ajalugu on sügavad,” ütleb ta, „siin tuntakse suurt armastust Kiriku ja pere vastu.”

„Enamusel Tubuai inimestel pole palju materiaalseid asju, kuid neil on kõik, mis õnneks vaja,” ütleb Mahu koguduse juhataja Lucien Hoffmann. „Siin saab puudelt puuvilju, peenralt juurvilju ja alati, kui tahad, võib kalale minna. Ja kui paluda inimestel aidata neid, kes on haiged või puuduses, on nad alati valmis.”

„Me otsustasime naisega Tubuail elada, et olla oma vanemate lähedal,” ütleb vend Harevaa. „See on imeline koht koos perega olemiseks.” Õigupoolest on üks tema vendadest ta naaber ja teine vend elab sellest järgmises majas ning tema isa teenib ühe tema nõuandjana. Tubuail on piisavalt palju Harevaasid, nii et paljud inimesed ütlevad selguse mõttes ringkonna juhataja vend Harevaa kohta ringkonna juhataja Ronny.

Mahu kogudusehoone ees, mis on üks kolmest Tubuai kogudusehoonest, osutab Sandrine veel ühele Addison Pratti auks püstitatud monumendile. „Ma arvan, et vanem Prattil oleks hea meel teada, et pärast 160 aastat on Kirik siin ikka veel tugev,” ütleb ta. Ja kasv üha jätkub.

Üks hiljutisi pöördunuid on Johan Bonno, kes sündis Prantsuse Polüneesia põhjapoolseimas osas Markiisaartel. Kuigi tema elu oli olnud karm, tekitas temas huvi taastatud evangeeliumi vastu üks kooliõpetaja, kes kolis Markiisaartele Tubuailt. „Maimiti rääkis mulle õigest Kirikust,” selgitab ta. „Ta rääkis mulle Mormoni Raamatust. Vähehaaval loobusin ma oma elus halbadest asjadest. Ta kutsus mind kirikusse ja vähehaaval tuli mu ellu hea.”

Nad abiellusid ja kolisid Tubuaile. „Mu äi kutsus mind misjonäride avatud uste päevadele ja mind valdas seal võimas trööstitunne,” selgitab Johan. „See tekitas minus soovi saada teada tõde. Ma palvetasin siiralt Joseph Smithi kohta. Ma hakkasin mõistma, et Issand on taastanud Kiriku tema kaudu.” Peagi Johan ristiti ja konfirmeeriti.

Täna teevad Johan ja Maimiti ettevalmistusi, et saada Tahiti Papeete templis pitseeritud. „Kui meie elus on templi valgus, oleks nagu tegu 15-vatise pirni vahetamisega eredaima päikesevalguse vastu,” ütleb ta. Johani jaoks nõudis taastatud evangeeliumist teada saamine usukihi kasvatamist. Nii ka abiellumine, Tubuaile kolimine ja Kirikuga liitumine. Nüüd lisab templisse minek veel ühe kihi üha kasvavale pärlile.

Kui 23-aastane Spencer Moroni Teuiau sai oma misjonikutse, ei suutnud ta naeratamist lõpetada. Pärast nelja-aastast viivitust seoses hambaraviprotseduuridega, sai see Raiatea saarelt pärit noor mees oma kutse oma sünnipäeval. Talle meenub, kuidas ta luges valjusti kirjas sisalduvaid lauseosasid: „taastatud evangeeliumi õpetaja”, „tõe propageerija ja tõhus sõnumitooja”, „Päästja saadik” ning mõtles: „Oo! Ma pean lootma kõigi oma nõrkuste juures Issandale.”

See on aga miski, mida ta on harjunud tegema. Moroni kasvas üles Kirikus. Ta on kuuest lapsest kolmas, kes teenib põhimisjonil ja meenutab, et ta „unistas misjonil teenimisest juba väikese poisina.” Ta meenutab, et õppis pähe misjonäride pühakirjakohad nelja seminariaasta jooksul ja kuulas, kuidas koju naasnud misjonärid oma misjonist rääkisid. Kuid tal on meeles ka hambaarsti juures käimine, korrigeerimine ja aastaid kestnud klambrite kandmine. „Oli aegu, kui ma vaata et loobusin,” ütleb ta. Oma pere kannustusel ja omaenda visaduse tulemusena jäi aga lootus püsima. Täna teenib ta ustavalt Tahiti Papeete misjonil.

Moronile ja tema taolistele noortele viimse aja pühadele on Kirik Raiateal jõusadam. Kolmanda põlvkonna viimse aja püha, 16-aastane Garry Mou Tham Avera kogudusest selgitab. „Siin,” ütleb ta, „oleme me välismaailmast erinevad. Me saame hästi läbi sõprade ja oma vanematega. Meil on prohvetite õpetused, mis tuletavad meile meelde hoida oma pere lähedale, lugeda üheskoos pühakirju ja pidada pereõhtut. Me teame, et Kirikut saadab edu ja me tahame võtta osa Issanda suurest tööst.”

Garry 14-aastane sõber Fari Le Bronnec on temaga nõus. Ta räägib kahest asjast, mis kaitsevad teda maailma eest: seminar ja palve. „Seminar annab igal hommikul erilise vaimse tõuke,” ütleb ta. „Ja palve võib anda tõuke iga kord, kui palvetada usuga.” Seminari ja instituudi programm on Prantsuse Polüneesias tugev. 2004–2005. õppeaastal oli seal 740 seminari- ja 524 instituudiõpilast.

Veel üheks jõuallikaks on eeskuju, mida liikmed näitavad evangeeliumist huvitatutele. Selline eeskuju aitas tuua Adrien ja Greta Teihotaata ning nende lapsed Kirikusse. Kuigi nad polnud aastaid üheski kirikus käinud, „otsustasime, et me tahame end muuta,” ütleb õde Teihotaata. „Me palusime, et Issand juhataks meid.” Vaid mõned päevad hiljem kutsusid naabrid neid Uturoa kogudusse avatud uste päevale. „Me otsustasime pühapäeval tagasi tulla,” meenutab vend Teihotaata, „ja kirikus avaldas meile muljet kõigi osavõtt — õpetamisest, tundidest, laste eest hoolitsemisest. Nad paistsid üksteist tõeliselt armastavat.”

Tegemist oli paastupühapäevaga ja „kui algas tunnistuste koosolek, tundsime me midagi rahulikku, mida me ei olnud kunagi varem tundnud — Püha Vaimu. Me ütlesime: „Seda ongi meil vaja,”” ütleb õde Teihotaata. Pere kohtus misjonäridega ja jätkas õppimist. Kuigi nende vanim poeg ei liitunud Kirikuga, ristiti ja konfirmeeriti vend ja õde Teihotaata ning nende viis ülejäänud last 1998. aastal. Sellest ajast peale on käskudest kinni pidamine, pühakirjade uurimine ja templis käimine „tugevdanud meid meie tunnistuse poolest ja seda on teinud ka meid õpetavate ja aitavate liikmete püsiv eeskuju,” ütleb õde Teihotaata.

Veel üks liige, kes on täna vaikonna keskuses, ristiti 1956. aastal. „Tollal ei olnud Kirik Raiateal nii tuntud,” ütleb Harriet Brodien Terooatea. „Liikmeid ei olnud palju ja koosolekuid peeti väikses majas, kus üks tuba oli sakramendisaal ja üks tuba misjonäride jaoks. Kuid vähehaaval Kirik kasvas.” Umbes nagu pärl.

Üks viis teada saada, kui kaugele on Kirik jõudnud Prantsuse Polüneesias, on rääkida Tahitil Papeete avalike asjade nõukoguga. Ühel hiljutisel koosolekul meenutasid nad mõnda olulist sündmust:

• Kirik tähistas Prantsuse Polüneesias oma 160ndat aastapäeva 2004. aasta oktoobris. Ürituste hulka kuulusid: 1) Kirikut käsitlevad avalikud väljapanekud; 2) staadionil lavastatud vaatemäng, mille juurde kuulus tantsimine, laulmine, koorilaul ja erinevate massiteabevahendite kaudu esitatud presentatsioonid; 3) spordipäev, mille juurde kuulusid sellised traditsioonilised võistlused nagu banaanide kandmine bambuskepil ning 4) küünlavalgusõhtu, kus kõnelesid Kiriku ja valitsusjuhid ning esines 500-hääleline koor. Paljusid üritusi kajastati ajalehtedes ja näidati riigitelevisioonis.

• Kiriku ametikandjad on teinud mitu viisakusvisiiti valitsusametnikele ja mitu viimse aja püha teenib hetkel riigiassamblees. Valitsus on tänanud Kirikut kasulikkuse eest, eriti selle rolli eest pereväärtuste õpetamisel.

• 400-hääleline VAP koor esines 30 000 pealtvaataja ees, kui Prantsusmaa president Jacques Chirac 2003. aasta juulis Prantsuse Polüneesiat külastas. Sündmust edastati televisiooni vahendusel mitte üksnes Prantsuse Polüneesias vaid ka Prantsusmaal. Koor tõi paljude silmadesse pisarad, lauldes „Mu Lunastaja elab, tean” ( Kiriku lauluraamat, lk 38) ja „Jumal olgu ikka sinuga” ( Kiriku lauluraamat, lk 40).

• Papeete tempel Tahitil pühitses oma 20ndat aastapäeva 2003. aasta oktoobris. Sündmuse tähistamiseks tegid Paea Tahiti vaikonna liikmed templitööd hommikul kella seitsmest kuni õhtul kella üheksani, nii et kõik endaumendi saanud liikmed said teha vähemalt ühe talituse.

„Kirik on jõudnud siin küpsesse ikka,” ütleb Kiriku kohalik suhtekorraldusjuht Marama Tarati. „Seda tunnustatakse kogu Prantsuse Polüneesias kui head tegevat jõudu.” Kirikul on Tahitil kaunid kogudusehooned, ustavate pühadega täidetud kogudused ja — säravaima juveelina — tempel kui pealinna hästi tuntud orientiir.

Templi valgus on jõudnud paljude ellu. „Enne kui minust sai Kiriku liige, ei teadnud ma, mis saab mu elust pärast surma,” selgitab Marguerite Teriinohopua. Tema pere sai Kirikust teada, kuna üks teine pere palvetas, et neid leida. Ernest Montrose, kes on praegu esimene nõuandja Faaa Tahiti vaikonna juhatuses, oli tollal Heiri koguduse piiskop. Kui misjonärid innustasid liikmeid Kirikuga tutvujate eest palvetama, „arvasin ma, et meie pere peaks tegema seda esimesena.” Inspiratsioon saabus. Piiskop Montrose palus, et üks töökaaslane Danielson Teriinohopua võtaks oma pere kaasa ja tuleks koos misjonäridega peetavale pereõhtule.

„Me palvetasime samal ajal, et meid juhatataks tõeni,” meenutab Danielson, kes on nüüd kõrgema nõukogu liige. „Õhtu lõpul ütlesime me neile, et tahame rohkem teada saada — ja kohe.” Piiskop Montrose planeeris uue kokkusaamise järgmiseks õhtuks ja veel ülejärgmiseks ja üleülejärgmisekski. Mõne nädala jooksul Teriinohopuad ristiti ja konfirmeeriti ning aasta hiljem pitseeriti nad templis. „Tänaseks on mu küsimused vastatud,” ütleb Marguerite. „Templis tunnen ma suurt rahu ja rõõmu.”

Heiri koguduse liige Chanterel Hauata tunneb samuti templis käimise rõõme. Kuigi ta jäi healoomulise ajukasvaja tõttu kuus aastat tagasi pimedaks, näeb ta templis selgelt. „See on selguse koht,” selgitab ta. „Templis saame me teada igavikust. Meid tõstetakse sellest maisest elust kõrgemale.”

Ka Pepe Mariteragi pere on tundnud templiõnnistusi. Kui nad kogunesid 2003. aasta oktoobris oma vanematekodusse Paeas, rääkisid nad Tepahust, Pepe naisest — nende emast ja vanaemast. „Ta suri seitse kuud tagasi,” selgitas Lucien, üks tema poegadest, „aga ta on endiselt meie südames.”

„Tänu evangeeliumile suudame me selliste asjadega hakkama saada,” ütles teine poeg Jean-Marie. „Tänu templiõnnistustele me mõistame, et me saame olla igavene pere.”

Selline põlvest põlve jätkuv evangeeliumi levimine on veel üks märk Kiriku küpsusest ja tugevusest. Tavararo koguduse piiskop Moroni Alvarez ja tema naine Juanita räägivad pärandist, mis ulatub kuni mehe vanaisani. Nad näitavad oma kõigi kuue lapse seminari- ja instituudidiplomeid ning fotosid, kui kõik kuus teenisid põhimisjonil. Nad räägivad sellest, et lapsed on abiellunud templis ja lapselapsi kasvatatakse Kirikus. „Me rääkisime, õppisime ja palvetasime üheskoos ning jagasime tunnistust,” selgitab piiskop Alvarez. „Nüüd teevad nad seda sama oma lastega.”

Rääkige 21-aastase Jared Peltzeriga Matatia kogudusest, Paea Tahiti vaikonnast, kui ta valmistub minema misjonile Filipiinidele, ja te kohtute tema vanema venna, 30-aastase Lorenzoga, kes teenis mitu aastat tagasi Prantsuse Polüneesias, ning kahe noorema venna, 18-aastase Narii ja 14-aastase Hyrumiga, kes kavatsevad saada põhimisjonärideks. „Meie suguvõsas polnud senini misjonil käimise traditsiooni,” ütleb Jared. „Aga kui Lorenzo läks, tahtsin ka mina minna, ja nüüd me kannustame ka oma nooremaid vendi.” Kiht kihilt pärli kasv jätkub.

Kui sa elad Takaroal, tead sa pärlitest. Paljud, kes elavad sellel saarel, teenivad elatist tänu pärlikasvatusele. Mõned kasvatavad austreid, milles pärlid kasvavad. Teised puhastavad austrikarpe, kinnitavad need nööri külje, panevad sisse pärlialged, riputavad austrid vette, korjavad pärleid või valmistavad ehteid ja suveniire.

„Me võtame selle, mis Taevane Isa on meile andnud ja toome välja neis peituva ilu,” selgitab Tahia Brown, kes töötab ühes tosinast pärlikasvatusest, mis saart märgistavad. Talle ja Marie Teihoariile, kes on mõlemad endised koguduse Abiühingu juhatajad, meeldib näidata viimse aja pühade valmistatud kaelakeesid, lauakaunistusi ja muud käsitööd. „Ma õppisin seda käsitööd oma emalt,” selgitab õde Brown. „Enamus siinsetest õdedest teeb sellist või mõnda muud käsitööd, mis nõuab oskusi. Me teeme tööd selleks, et saada toitu ja et oma aega hästi ära kasutada, aga ka selleks, et valmistada midagi ilusat.”

Pärlid ja merekarbid ei ole ainukesed iluasjad, mida siin luuakse. Õed, nagu Tera Temahaga, punuvad taimekiududest peeni lehvikuid, kübaraid ja korve, samas kui teised, nagu näiteks Tipapa Mahotu, kasutavad kangast ja niiti, et õmmelda erksavärvilisi lapitekke ja patju. Pärimuse kohaselt oli esimeseks lapiteki tegemise õpetajaks Addison Pratti naine Louisa, kes tuli saartele 1850. aastal.

Teiseks tõendiks Takaroa inimeste meisterlikkusest on saare kõrgeim hoone — ilus valge kirik, mille ehitamist alustati 1891. aastal. Hoone teeb tähelepanuväärseks pärand, mida see esindab. Prantsuse Polüneesia ja Ameerika Ühendriikide poliitiline olukord sundis misjonärid 1852. aastal saartelt lahkuma. Misjonärid tulid tagasi alles 1892. aastal. Naastes leidsid nad aga Takaroalt sajast ustavaks jäänud liikmest koosneva koguduse. Ja neil viimse aja pühadel oli pooleli suure kogudusehoone ehitamine, kus nad saaksid üheskoos Jumalat teenida. Kuu aja jooksul ristisid ja konfirmeerisid misjonärid 33 uut liiget ja kogudus hakkas taas kasvama.

„Täna juhib kogudusehoone külaelu just nagu Kirik meie elu,” ütleb 82-aastane õde Mahotu. Tema viimse aja püha juured jõuavad välja ta vanavanavanemateni. „Kogudusehoone,” ütleb ta, „meenutab meile meie esivanemate poolt antud pärandit. See tuletab meile meelde, et me saame olla ustavad, nagu olid nemad.”

Kogudusehoone juurdeehitises asuvas Pereajaloo Keskuses teeb nende esivanemate auks tööd selle juhataja Suzanne Pimati. Ta korraldab regulaarselt küünlavalgusõhtuid ja veedab mitmeid tunde helistades, kannustades kõiki saareasukaid osalema. „Ma tahan väga, et kõik leiaksid üles oma esivanemad,” ütleb ta. Eelija Vaim on Takaroal tugev. Ja arvuti kaasabil plaanib õde Pimati saata templisse palju nimesid.

„Kord olid Takaroa rahvastikust 90 protsenti viimse aja pühad,” selgitab Takaroa Tuamotu ringkonna juhataja Thierry Teihoarii. 1950ndateks aastateks rahvaarv vähenes, aga 1960ndatel tõi pärlitööstus inimesed tagasi. Täna on Takaroal kaks kogudust, kus on tuhandest saareelanikust 380 liiget. Lisaks sellele on naabersaartel neli kogudust, kus on veel 450 liiget.

„Meie suurimaks probleemiks on ikka veel need, kes meie saartelt lahkuvad,” selgitab vend Teihoarii, „eriti noored.” Kuigi paljud noored lähevad internaatkoolidesse, on siiajääjate peamiseks hariduseallikaks seminar ja instituut. „Seminar aitab neil evangeeliumi mitte unustada,” ütleb vend Teihoarii.

Nii ka templis käimine. „Me sõidame igal aastal templitalitusi tegema ja noored teevad ristimisi surnute heaks,” ütleb vend Teihoarii. „See on noortele suureks innustuseks. Tegu pole lihtsalt sellega, et nad on suutnud reisi jaoks piisavalt raha koguda. Nad teavad, et kui nad tahavad templisse minna, peavad nad olema väärilised ja see aitab neil tugevaks jääda.”

Kuigi vend Teihoarii peab oma kutse tõttu vahel teisi saari külastama, on ta pere tema sõnul väga õnnistatud. „Koju tulles jagan ma kõigepealt liikmete usku ja tunnistusi Marie ja oma kahe tütrega. See aeg on minu perele meeltülendav. Me tunneme tõeliselt, et Vaim on meiega.” Tema naine on sellega päri. „Kirikus on nii palju õppida,” ütleb ta, „ja ka palju õnnistusi. Meid ootab ees meeldiv töö ja seda tehes saadab Kirikut edu.”

Takaroa saarel on õhtu. Päike on loojumas. Varjud valge kogudusehoone ümber pikenevad, kui pühad kokku tulevad — teismelised seminari, õde Pimati pereajaloo tööd tegema, ringkonna juhataja, vend Teihoarii, kahe koguduse juhatajaga kokku saama. On videvik, õrna valguse aeg. Selline valgus, mis särab pärlilt.