Pöördunuks jäämine

M ulle on kogu elu õpetatud, et Jumalat ei ole olemas. Mul polnud aimugi, kuidas see muutub, kui ma avaldasin soovi minna Tšehhi Vabariigi vahetusõpilasena Ameerika Ühendriikidesse keskkooli õppima. Sooviavaldust täites oli üheks küsimuseks: „Millised on sinu usulised eelistused?” Ma teadsin, et enamus ameeriklastest on kristlased ja seda ma kirjutasingi. Ometi polnud ma usklik.

Ma ootasin põnevusega, mis minu sooviavaldusest saab. Kus ma elama hakkan?

Mind määrati Utah’ osariiki, viimse aja pühade Grant ja Jewel Hodsoni perekonda. Kus on Utah? Mormoonid? Kes need veel on? Ma uurisin raamatutest, kus asub Utah, ja uurisin ka mormoonide kohta. Raamatutes räägiti Kirikust ja eriti Joseph Smithist õudusi. Ma nutsin kodus kogu oma viimase õhtu. Mul oli kohutav hirm.

Mu ema kinnitas mulle, et kõik läheb hästi ja kui mulle see pere või Utah ei meeldi, võin ma koju tulla või määratakse mind teise perekonda.

Utah’sse saabudes tuli mulle vastu Emily, üks nende tütardest. Ta oli 16-aastane, seljas tavalised normaalsed igapäevased riided ja ta oli nii tore. Ma mõtlesin: „Oo! Ehk ei olegi asi nii hull!” Kogu pere võttis mind südamlikult vastu.

Ma kogesin parajat kultuurimuutust. Ma nägin, et mind võõrustav pere palvetas enne igat einet ja enne magamaminekut. Nad ei joonud alkoholi ega suitsetanud. Nende elu oli kombekas. Kõik oli hoopis teistmoodi, võrreldes minu tuttavate teismeliste eluga.

Ja näis, et pea igaüks, kellega ma kohtusin, oli VAP Kiriku liige. Mulle avaldas muljet, et kui need inimesed oma kirikust rääkisid, ütlesid nad „Ma tean” , mitte „Ma usun” . Ma ei olnud kuulnud kunagi varem nii veendunud usuavaldusi. Ma mõtisklesin, et kui need inimesed teavad, võin ilmselt ka mina kuidagi teada saada. Ma olin selline inimene, kes pidi teadma, sest kui ma oleksin võtnud vastu Kiriku õpetused, pidanuks ma muutma oma elustiili ja tulevikuplaane.

Soovides ise teada saada, kas Kirik on õige, järgisin ma mind võõrustava pere eeskuju. Nad ei otsinud poolehoidjaid, aga nende eluviis tekitas minus soovi teada, mis on nende tegude taga. Ma ei olnud kunagi näinud sellist usku.

Ma kuulsin, kuidas üks Kiriku juht ütles: „Inimesed tahavad tunda Kristust, kuna nad tunnevad teid.” Mina tahtsin tunda Kristust, kuna ma tundsin Hodsoneid. Nad olid mulle suureks eeskujuks sellest, kuidas üks pere peaks elama.

Ma hakkasin palvetama. Ma palvetasin kolm nädalat ja midagi ei juhtunud. See heidutas mind veidi. Ma arvasin, et äkki ma ei ole vääriline, et tunda Jumala armastust.

Sel samal nädalal otsustasin ma võtta osa Hodsonite tavapärasest perekondlikust tunnistuste koosolekust, mis toimus kuu esimesel pühapäevaõhtul. Ema Jewel küsis minult, kas ka mina tahaksin midagi öelda. Ma ütlesin: „Loomulikult”, kuid mõtlesin: „Mida küll ütelda?”

Kuna kõik olid väljendanud tänulikkust, mõtlesin ma, et võiksin vähemalt tänada Hodsoneid kõige eest, mis nad olid minu heaks teinud. Nad olid olnud minuga nii kannatlikud. Nad kohtlesid mind kui oma tütart, ega sundinud mind kunagi millekski. Ma otsustasin neid tõeliselt tänada.

Ma olin viimane, kes sõna võttis. Ma tõusin püsti ja hakkasin rääkima, kui tänulik ma olen nende heasüdamlikkuse ja kannatlikkuse eest ning nende soovi eest mulle Jumalast rääkida. Äkitselt valdas mind tugev vastupandamatu tunne. Keelebarjäär oli kadunud, mul polnud probleeme inglise keele rääkimisega. Ma rääkisin esmakordselt ladusalt! Ma ei olnud tundnud kunagi varem midagi selletaolist. Ma rääkisin kui inspireeritult. Tunne oli soe ja ilus. Mulle anti vaikselt teada: „Sa tead, et sa räägid õigust. Sa tead, et Ma olen olemas. Sa tead.”

Ja ma teadsin! Ma istusin pisarsilmil maha. Ma mõtlesin: „Mis see küll oli?” Otsekui mu küsimust kuuldes, vastas mu võõrustajapere ema vaikselt: „See, mida sa tunned, on Vaim.” Ma suutsin vaid mõelda: „Oo! See on tõepoolest tõde!”

Oma vanemate loal palusin ma, et võõrustajapere isa ristiks mind Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. See oli minu jaoks üks õnnelik päev. Ma tundsin end nii puhta ja värskena! Lisaks võõrustajaperele ümbritsesid mind paljud mulle toeks tulnud koguduseliikmed. Ma hindasin seda väga.

Kui ma Utah’st Tšehhi Vabariiki naasin, olin ma ainuke Kiriku liige oma kodulinnas Chrastavas (8 000 elanikku) ja ka Libereci linnas (120 000 elanikku), mis asub Chrastavast umbes 10 kilomeetri kaugusel, polnud ühtegi liiget. Ma töötasin hotellis administraatorina ja õpetasin ühes erakeskkoolis inglise keelt. Ma püüdsin meeleheitlikult leida uut kohta oma kodus. Ma olin juba vaata et loobumas. Sellest hoolimata põlvitasin ja palvetasin ma jätkuvalt igal õhtul, et leiaks aset ime, mis mind mu meeleheitest välja tooks. Ma püüdsin tõsiselt eemale hoida ka oma vanadest harjumustest ja sõpradest.

Lõpuks mu palvetele vastati. Misjonärid tulid Libereci, kus ma õpetasin. (Hiljem sain ma teada, et vend Hodson oli võtnud ühendust Tšehhi Vabariigi misjoni juhatajaga ja rääkinud talle minust. Nüüd on minu kodulinnas umbes 40 viimse aja pühast koosnev kasvav kogudus.)

Hiljem õppisin ma Idaho osariigi Brigham Youngi Ülikoolis ja sain kaunite kunstide kraadi Hawaii BYU’s. Üks Hawaii BYU’s olemise kõrghetki oli võrkpallivõistkonnas mängimine. Selles erilises Ülikoolis mu tunnistus kasvas veelgi.

Nüüdseks olen ma naasnud koju Tšehhi Vabariiki. Ma tahan jagada evangeeliumi sõnumit. Algul pidasid mu ema ja isa mind täitsa napakaks, et ma sellise pöördumise läbi tegin. Nüüd toetavad nad mind täielikult ja on tänulikud mu hariduse eest.

Ehk saan ma kunstiõpetajana ka teistele mõju avaldada. Siinsed inimesed vajavad evangeeliumi ja nad vajavad kunsti. Ma soovin, et nad teaksid, mida tean mina. Ma tahan õpetada neile tõelist õnneplaani. Ma tean, et Taevane Isa tahab, et minu rahval oleks evangeelium ja kõik tõeliselt head asjad elus. Ma tean, et mu Taevane Isa armastab mind ja aitab mul anda endast parima, kuigi mul on puudusi. Ma soovin jätkuvalt, et Ta juhiks mind alati.

Vaclava Svobodova on Libereci koguduse liige Praha Tšehhi ringkonnas.