Andesta

Prantsuse kirjanik Guy de Maupassant jutustab loo talumehest nimega Hauchecorne. Jalutades turuplatsi poole, märkas ta maas nöörijuppi. Ta korjas selle üles ja pani oma taskusse.

Hiljem samal päeval teatati rahatasku vargusest. Hauchecorne võeti kinni ja viidi meeri ette. Ta kinnitas oma süütust, näidates, et ta oli võtnud üles vaid ühe nöörijupi. Teda ei usutud ja tema üle naerdi.

Järgmisel päeval leiti rahatasku üles ja Hauchecorne vabastati kõigist väärteosüüdistustest. Kuna ta oli aga valesüüdistuse pärast solvunud, muutus ta kibestunuks, ega lasknud asjal ununeda. Kuna ta ei olnud nõus ei andestama ega unustama, ei mõelnud ja rääkinud ta eriti millestki muust. Kõik, keda ta kohtas, pidid saama teada sellest ülekohtust. Vimmast vaevatuna ta haigestus ja suri. Heideldes surmaga, sonis ta korduvalt: „Üks nöörijupp … üks nöörijupp.” (Vt „Nöörijupp,” Armastus — Valik novelle ja jutustusi, Guy de Maupassant [Europeia, 1999], lk-d 59–65.)

Muutes tegelaskujusid ja olukordi, võib jutustada sama lugu korduvalt meiegi ajal. Kõigil meist on raske andestada neile, kes on meile haiget teinud.

Mu vennad ja õed, sidugem haavad, mida on põhjustanud plaanid „tasuda kätte” neile, kes on meiega halvasti käitunud. Meis kõigis on veidi seda kättemaksu vaimu. Õnneks on meis kõigis ka vägi sellest jagu saada. Ma anun, et te paluksite Issandalt jõudu andestada. See ei pruugi olla kerge ega pruugi ka tulla kiirelt. Aga kui te seda otsite, tuleb teie südamesse rahu. See on sulnis Kristuse rahu, kes ütles: „Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lapsiks” (Matteuse 5:9).

Artiklist “Of You It Is Required to Forgive”, Tambuli, nov 1991, lk-d 2–7.