Sa oled mormoon?
Töökaaslane oli kuulnud viimse aja pühade kohta midagi halba. Kuidas ma saaksin aidata tal mõista, et me oleme tõepoolest kristlased?
T eisel kolledžiaastal töötasin ma ülikooli raamatukogus õpilasabina. Detsembris määrati mind ühel päeval tööle koos ühe teise õpilasabiga. Ma ei olnud temaga kunagi varem kohtunud ja püüdsin seega tööd tehes vestlust alustada. Me rääkisime koolist, tööst ja oma perest.
Tol pärastlõunal hakkas ta hiljem laule laulma, kus mainiti Jumalat. Ma küsisin temalt tema usu kohta. Ma lootsin, et ta küsib seda ka minult, et ma saaksin rääkida talle Kirikust ja ta küsiski. Ma olin nii põnevil, kuna see oli suurepärane misjonitöö võimalus. Ma ütlesin laia naeratusega, et olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige. Ta näis olevat üllatunud ja vastas mitte eriti meeldival toonil: „Mormoonid? Sa oled mormoon? Need inimesed ei usu Jeesusesse Kristusesse.”
Mul oli raske tema sõnu kuulata. Ma ei tea, mida ma kuulda lootsin, aga kindlasti mitte seda, et ma ei usu Jeesusesse Kristusesse. Ma olin kuulnud sellest lugusid, aga nüüd juhtus see minuga. Mida ma peaksin ütlema? Kuidas ma peaksin reageerima sellisele märkusele? Ainus, mis mulle mõttesse tuli, oli see: „Aga see on ju Jeesuse Kristuse Kirik!”
Ma teadsin, et pean kordama mõttes Noorte Naiste motot — „seista tõe ja õigsuse eest” — ning selle käiku laskma. Aga kuidas?
Ma hakkasin sellele õpilasabile rääkima, et meie kirik on Jeesuse Kristuse Kirik, et me usume, et Ta on meie Päästja ja et ma mõistan, kuidas Ta armastab Jumala lapsi. Ma ütlesin hingepõhjast, et ma usun Jeesusesse Kristusesse, et ma olen Tema Kiriku liige ning et mind on õpetatud Teda armastama ja Tema eeskuju järgima.
Mu töökaaslane ei tahtnud enam kuulata. Ta tegi mulle öeldu suhtes etteheiteid juba siis, kui mul oli selgitamine alles pooleli. Ta rääkis ka Mormoni Raamatust samuti, nagu ta oli rääkinud Kirikust. Ma nägin, et ta ei taha kuulata. Ka mina ei tahtnud tema juttu kuulata, kuna ta püüdis minuga vaielda. Ma teadsin, et ma ei peaks selgitamist jätkama ja andsin seega oma tunnistuse. Ma ütlesin talle, et ma tean, et kõik, mis ma olen öelnud, on tõde. Et ma tunnen seda oma südames.
Raamatukogust lahkudes mõtisklesin ma, kuidas keegi võib üldse Kirikust niiviisi rääkida. Ma mõtlesin sellele, mida ma tundsin, kui ma talle tunnistasin ja mõtisklesin, kas ma oleksin pidanud laskma tal sel kombel oma arvamust avaldada. Ma tundsin viha ja hirmu ning mõtlesin sellele, mida ma oleksin võinud öelda. Ma tundsin pettumust ja kahtlesin omaenda vaimsuse tasemes, kuna ta ei olnud meelt muutnud. Kas ma äpardusin?
Ma palvetasin koduteel. Ma tahtsin vabaneda oma negatiivsetest mõtetest. Ma tahtsin olla kindel selles, mida mulle on kogu elu õpetatud, ja ma tahtsin tunda, et Taevasel Isal on minu teo üle hea meel. Palve oli mu parim tööriist. Palve ja Püha Vaim olid aidanud mul teada, mida oma töökaaslasele öelda, ja kuidas talle tunnistada, ning need aitasid mul ka teada, et mu Taevasel Isal on minu üle hea meel.
See kogemus aitas mul teada veelgi kindlamalt, et see on tõeline Jeesuse Kristuse Kirik ja et just nagu Teda taga kiusati, kiusatakse taga ka Tema Kirikut. Ma sain teada, kui tähtis on kindel tunnistus Jeesuse Kristuse evangeeliumist ja Tema Kirikust.
Ma arvan, et iga noor liige Kirikus peaks püüdma saada tugevat tunnistust, et ta saaks tunnistada teistele, hoolimata sellest, kas me suudame muuta kellegi mõtteviisi. Kui me tunnistame, tugevnevad omakorda meie tunnistused, ja me saame vähemalt teiste südamesse seemne istutada. Isegi kui nad tol hetkel huvitatud pole, saavad nad teada rohkem sellest, millesse me usume.
Ana Lee Graniela López on Cabo Rojo II koguduse liige Mayaguez Puerto Rico vaikonnas.
VEEL! VEEL!
Selleks et sel teemal rohkem teada saada, vaata järgmisi ingliskeelseid artikleid aadressil www.lds.org, lingi all Gospel Library (Evangeeliumi raamatukogu): Richard C. Edgley, “A Disciple, a Friend” ( Ensign, mai 1998); Stephen E. Robinson, “Are Mormons Christians?” ( New Era, mai 1998); ja Robert E. Wells, “We Are Christians Because …” ( Ensign, jaan 1984).
KUIDAS VASTATA
Pea meeles, et Issand on öelnud: „Ära püüa kuulutada minu sõna, vaid püüa kõigepealt saada endale minu sõna, ja siis päästetakse su keelepaelad valla; siis, kui sa seda ihaldad, saab sul olema minu Vaim ja minu sõna, jah, Jumala vägi inimeste veenmiseks”(vt ÕL 11:21).
Kui sa oled uurinud ja tead Kiriku peamisi õpetusi Päästja kohta, siis järgnevalt on toodud mõned soovitused, kuidas sa saad selgitada teistele, et sa kuulud kristlikku kirikusse.
-
Selgita, et Kiriku täielik nimetus on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik. Muud nimetused on vaid hüüdnimed.
-
Ütle neile, et Kiriku liikmed usuvad Piiblisse ja näita neile lõike Mormoni Raamatus, kus tunnistatakse Jeesusest Kristusest.
-
Selgita evangeeliumi taastamist — et Joseph Smith oli suur prohvet ja et ta taastas Kristuse Kiriku maa peale.
-
Vii nad võimaluse korral kohalikku külastuskeskusesse. Näita neile maale ja skulptuure Päästjast ning lase neil rääkida misjonäridega.
-
Kutsu nad endaga kirikusse, et nad saaksid ise näha, et Kiriku liikmed usuvad Päästjasse.
-
Leidmaks suurepärast selgitust Kiriku peamiste õpetuste kohta, juhata nad veebiaadressile www.lds.org, kust vaadata “Frequently Asked Questions” („Sageli esitatud küsimused”) alt linki “Beliefs and Doctrines” („Tõekspidamised ja õpetused”).
-
Kui nad ei suhtu sinu juttu heakskiitvalt, ära hakka vaidlema. Tunnista Päästjast ja räägi neile seda, mille kohta sa tead, et see on tõde.
-
Ära tunne end tagasi lükatuna, kui inimesed ei usu sinu tunnistust. Pea meeles, et see, mida sa tead, on endiselt tõde ja et see on Jumala õige Kirik. Lase oma eluviisil tunnistada, et sa oled kristlane.
KES ON KRISTLANE?
„Mõned inimesed arvavad ekslikult, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik ei ole kristlik, ega selle liikmed kristlased. Meil on raske mõista, kuidas saab keegi nõustuda ja üles kiita mõtet, mis pole kaugeltki tõde …
Sõnaraamatu kohaselt on kristlane „keegi, kes tunnistab, et ta usub, et Jeesus on Kristus, või elab usu järgi, mis põhineb [Jeesuse elul ja õpetustel]” ning „keegi, kes elab Jeesuse õpetuste järgi”. Seega on kristlastel kaks iseloomulikku tunnust: 1) nad tunnistavad, et usuvad Päästjasse ja 2) nad tegutsevad kooskõlas Päästja õpetustega. Kiriku ustavad liikmed, keda kutsutakse viimse aja pühadeks, kuuluvad selgelt mõlema iseloomustaja alla. Me näitame oma usu ja tegude kaudu, et „Kristus Jeesus ise on [meie usu] nurgakivi” [Efeslastele 2:20].”
Vanem Joseph B. Wirthlin Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, “Christians in Belief and Action”, Ensign, nov 1996, lk 70.
MIKS ME EI KASUTA RISTE?
Kord küsis üks kirikuõpetaja president Gordon B. Hinckleylt, miks viimse aja pühad ei kanna riste, ega paigalda neid oma hoonetele.
President Hinkley ütles talle: „„Ma ei taha solvata ühtegi oma kristlasest kolleegi, kes kasutavad risti oma kirikutornides ja oma kabelite altaritel, kes kannavad seda oma kiriklikel rõivastel ning märgistavad sellega oma raamatuid ja muud kirjandust. Kuid meie jaoks sümboliseerib rist surevat Jeesust, samas kui meie sõnumiks on teadaanne elavast Kristusest.”
Siis küsis [see kirikuõpetaja]: „Kui te ei kasuta risti, siis mis on teie usu sümboliks?”
Ma vastasin, et meie usu tähenduslikemaks väljenduseks peab saama meie inimeste elu.”
President Gordon B. Hinckley, „Meie usu sümbol”, Liahoona, apr 2005, lk 2.