„Mormoonidele keelatud”
Me olime just kolinud väikesesse külla, kus ei elanud eriti palju Kiriku liikmeid. Meie väike kogudus oli sõbralik ühteliidetud rühm ning me tundsime rõõmu igast hingamispäevast ja kirikus käimise võimalusest. Meie ainus mure oli seotud meie lastega, kellel oli meie koguduses vähe omaealisi mängukaaslasi. Me otsustasime abikaasaga otsida sõpru väljastpoolt Kirikut, et meie lastel oleks uusi sõpru ja nad tutvuksid teist usku inimestega.
Minu lootused aga purunesid peagi, kui kohalikust lasterühmast öeldi mulle, et kuna me oleme „mormoonid”, pole me nende rühma teretulnud. Ma olin kuulunud sarnastesse rühmadesse teistes piirkondades, kus ei olnud palju viimse aja pühasid, ja usk polnud kunagi varem probleeme tekitanud. Ma kinnitasin rühma eestvedajatele, et ei püüa kedagi oma usku võita ega kellelegi oma usku peale suruda. Me tahtsime vaid perega uusi sõpru leida ja uute inimestega kohtuda. Nemad jäid aga oma otsusele kindlaks, ega lasknud meil liituda.
Ma otsustasin olla külarahva vastu heasüdamlik, kristlik ja sõbralik, et nad näeksid, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed on head inimesed. Püüdes inimestega tuttavaks saada, hakkasime me lapsi meile mängima kutsuma, naaberperesid õhtusöögile kutsuma ja teistega läbi käima. Ma lugesin konverentsikõnesid, Kiriku ajakirjade artikleid ja pühakirjakohti osadusest, heasüdamlikkusest ja teiste teenimisest. Seejärel tegin ma tööd, et neid põhimõtteid ellu rakendada. Ma teadsin, et kui suudan näidata selle küla inimestele, kui heasüdamlikud ja armastavad viimse aja pühade pered olla võivad, võtab see rühm meid kindlasti aja jooksul vastu.
Aeg aga möödus, ja kuigi meil õnnestus selle seltskonna eestvedajaid sõbralikult kohelda, jäid nad kindlaks oma seisukohale: „mormoonidele keelatud”.
Ma otsustasin seejärel, et olen oma külarahva vastu ikka heanaaberlik ja heasüdamlik, kuid otsin ka üles sarnase rühmituse naaberkülas. Ometi öeldi mulle ka seal, et viimse aja pühadel on keelatud nende rühmaga liituda. Tolleks hetkeks olin ma rängalt pettunud ja tahtsin nutta. Mis nende kahe küla elanikega lahti oli? Kuidas nad ei näinud, et meie pere on heasüdamlik ja lõbus?
Ma palvetasin, et Vaim juhataks mind ja aitaks mul olla nii sõbralik ja kristlik kui võimalik. Ma palvetasin, et need, kes mind tunnevad, tunneksid oma südames, et me oleme head inimesed. Ma palvetasin, et nende südames leiaks aset muutus, mis laseks neil meid aktsepteerida. Ma tundsin ikkagi, et mu palvetele ei vastata. Ükskõik kui väga ma ei püüdnud, ei suutnud ma nende südant heldima panna.
Siis sain ma ühel õhtul telefonikõne, mis purustas mu lootused täielikult. Rühma eestvedajad helistasid ja ütlesid mulle taas kord, et mu pere pole nende rühmas teretulnud. Neile tegi muret, et me loodame äkki nende rühmaga tulevikus liituda, kuna me olime leidnud ümbruskonnast nii palju sõpru. Nad ütlesid nii mõndagi väga valusat ja ma nutsin murtud südamega. Kõik õhtusöögid, teenimisprojektid, küpsised ja kõnniteel peetud jutuajamised ei läinud neile inimestele üldse korda. Kus ma olin eksinud?
Tol õhtul palvetasin ma südamlikult ja siiralt, et saada abi nendega lävimisel, kes olid Kiriku vastu nii negatiivselt meelestatud. Ma tundsin, otsekui mul oleks oma jõupingutuste tõttu õigus nende soosingule ja selgitasin seda oma Taevaisale.
Vastus oli tugevam kui ükski mulje, mille osaliseks ma olin mõnda aega saanud: „Järgi Kristust.”
See ajas mind algul segadusse. „Jah,” mõtlesin ma, „aga ma juba teengi seda.” Küpsised, sõprus, sõbrakäe ulatamine — ma olin nii kristlik kui suutsin. Ometi oli ainus mulje, mille osaliseks ma sain: „Järgi Kristust.”
Ma mõistsin siis, et kui koondan oma jõu Kristuse järgimisele, pole ma nii palju mõjutatud teiste arvamusest. Ma teenin neid, kuna nii on õige ja mitte sellepärast, et see aitab kaasa mu viimse aja püha imagole. Ma olen sõbralik ja heanaaberlik, kuna ma tunnen end sõbraliku ja heanaaberlikuna, mitte sellepärast, et mul on mingi enesekeskne põhjus sõbralik olemiseks.
„Järgi Kristust” on saanud minu motoks, alati kui mulle teevad muret need, kellele me ei meeldi meie usu tõttu. Ma leian nüüd rõõmu teiste teenimisest, hoolimata sellest, kuidas nad mu heasüdamlikkusele reageerivad, ja mind õnnistatakse selle eest. Ma ei tulnud maa peale, et võita teiste heakskiitu. Ma tulin siia, et valmistuda naasma oma Taevaisa juurde ja ainus viis sinna jõudmiseks on järgida Päästjat.