Evangeelium teeb meid õnnelikuks

Ma kasvasin üles Tahitil. Mu ema ja isa liitusid Kirikuga, kui ma olin laps, mind aga kohe ei ristitud. Kui ma olin 11-aastane, läksin ma ühel kolmapäevasel pärastlõunal Algühingusse. Me istusime mangopuu all matil, kui mu Algühingu õpetaja jutustas meile lugu esimesest nägemusest. Kui ta rääkis, hakkas mu süda taguma. Mul oli tugev tunne, et Joseph Smithi esimene nägemus on tõde ja et ta on tõeline prohvet. Pärast seda vaimset kogemust ütlesin ma oma vanematele: „Mul on tunnistus ja ma tahan saada ristitud.”

Ma olin oma ristimispäevast kuni keskkooli lõpuni ainus Kiriku liige oma koolis. Minu klassikaaslased ütlesid: „Sa ei suitseta? Sa ei joo? Sa pole mingi mees vaid memmepoeg!”

Kui ma olin 11. või 12. klassis, tõid kooliaasta lõpus mõned klassikaaslased peole alkoholi. Nad võtsid mind kinni, hoidsid pikali ja püüdsid mulle šampust suhu valada. Nad ei tahtnud mulle haiget teha. Nad tahtsid vaid minu üle nalja heita. Õnneks õnnestus mul pääseda. Ma ei ole kunagi kahetsenud Tarkuse Sõnast kinni pidamist. Mõned minu klassikaaslased on nüüdseks surnud, aga mina olen tänulik, et olen ikka veel elu ja tervise juures ning püüan teenida Issandat.

Üks minu klassikaaslastest sai täiskasvanuna väga rikkaks. Kord ütles ta mulle: „Ma imetlen sind. Meie perel on küll raha, aga me ei ole nii õnnelikud kui teie.” Minu arvates on see komplimendiks kõikidele viimse aja pühadele. Ta nägi, et evangeeliumi järgi elamine teeb meid õnnelikuks.

Ma teenisin Fidži Suva misjoni juhatajana. Ühel päeval jalutasin ma Kiribati saarel kahe vanemaga, kui üks mees tuli meie juurde. Ta oli purjus. Ma tahtsin teda minema ajada, aga ta nägi minu nimesilti ja kutsus mind nimepidi. „Vanem Tefan, ma tahaksin, et te tuleksite koos oma misjonäridega minu koju õhtusöögile.”

Ma mõtlesin: „Oi-oi, äkki ta ei teagi, mida ta teeb.” Ma pöördusin vanemate poole ja küsisin: „Mis te arvate? Kas te tahaksite selle kutse vastu võtta?” Nad ütlesid, et tahaksid minna. Ma tundsin mõjutust see kutse vastu võtta.

Järgmisel õhtul oli meil kena hiinapärane õhtusöök — kana, kala, muu liha ja nuudlid. Misjonärid olid rõõmsad, sest see tõi vaheldust nende igapäevasesse kalast ja riisist koosnevasse menüüsse. Ma tänasin meest õhtusöögi lõppedes ja ütlesin: „Nüüd tahaksin ma sulle ühte kingitust pakkuda. Kas sa tahad, et need misjonärid õpetavad sulle Jeesuse Kristuse evangeeliumi?”

Ta ütles, et tema ei ole huvitatud, aga misjonärid võiksid õpetada tema naist ja 18-aastast poega. Kolm kuud hiljem too 18-aastane poeg ristiti. Aasta hiljem ristiti naine ja tema abikaasa hakkas kirikus käima. Ta palus minult õnnistust, mis aitaks tal lõpetada suitsetamise ja joomise ning ta suutis seda teha. Viimane kord, kui ma seda peret külastasin, oli nende poeg saanud täisstipendiumiga sisse Brigham Youngi Ülikooli — Hawaiil ja ta oli saanud ka misjonikutse Hongkongi.

Selle perega seotud kogemusele tagasi mõeldes on mul hea meel, et ma ei ajanud seda „purjus meest” minema, vaid järgisin selle asemel Vaimu õhutust võtta vastu õhtusöögi kutse, avada oma suu ja paluda tal kuulda evangeeliumi.

Ma palun teid, lapsed, avage oma suu — kutsuge oma sõbrad kirikusse ja õppige evangeeliumist. Te ei või iial teada, millised imed võivad sellele järgneda.