Kangelane

„Tule pärast kooli minu juurde,” ütles Karolin. „Mul on Aliisi uus CD.” (Lauljatari nimi on muudetud.) Ma ahmisin õhku. „Okei!” Kuigi vanaema pidi mind laupäeval sünnipäeva puhul poodi viima, ei suutnud ma nii kaua oodata. Ma tahtsin meeletult seda uut CD’d otsekohe kuulata.

Aliis oli mu kangelane. Me kujutasime Karoliniga ette, et oleme tema, hoides juukseharju nagu mikrofone ja lauldes kaasa tema lauludele. Vahel palus ema meil vaiksemalt laulda, aga ta ei pannud meie kära eriti pahaks, kuna Aliisi laulude sõnad olid nii head. Aliis oli usklik — ma lugesin seda ajakirjast.

Pärast kooli tormasin ma oma tuppa ja lõpetasin kodused ülesanded. Aliisi naeratus säras mulle vastu mu laua kohal rippuvalt plakatilt.

Kui ma lõpuks üle tänava Karolini majja sööstsin, ulatas ta mulle CD ümbrise ja kihistas: „Ta on nii kaunis, onju?”

Ma noogutasin, aga kõhus oli imelik tunne. Aliis ei naeratanud seekord. Ta rohkem nagu irvitas. Ja ma ei olnud kunagi näinud pilti, kus ta oleks niimoodi riides.

„Kas sa ei arva, et ta riided on veidi sündsusetud?” küsisin ma.

Karolin kortsutas kulmu. „Jah, aga äkki ta kirik ei hooli sellisest asjast. Ta pole sellest ilmselt teadlikki. Kuula nüüd — see on mu lemmiklaul.” Ta pani plaadi mängima ja mina sirvisin kiirelt läbi plaadiümbrisele trükitud sõnad. Ma tundsin kergendust, et seal ei vannuta.

„Näed nüüd? Sellel plaadil pole midagi viga,” ütlesin ma iseendale. Ometi läksin ma tol õhtul koju kuidagi loiult.

****

Laupäevahommikul vaatasin ma multikaid ja ootasin, et vanaema mulle meie ostureisiks järele tuleb. Reklaami ajal ütles teadustaja, et programmi lõpus näidatakse Aliisi uut videot!

Ema tuli suurde tuppa just siis, kui laul algas. „Mida sa vaatad?” Ta naeratas ja võttis istet.

„See on Aliisi uus video,” püüdsin ma öelda ükskõikselt.

Ema naeratus kadus, kui ta vaatas, kuidas Aliis ekraanil tantsib. Ta vaatas minu poole ja kergitas kulme.

Ma nihelesin. „See, et ta kannab selliseid riideid, ei tähenda, et ta laul on halb.”

„Oled sa ikka kindel?”

Ma soovisin, et video lõppeks kiiresti, aga see kestis üha edasi. Lõpuks lülitasin ma televiisori välja. Ema jälgis mind vaikselt.

„Ma lugesin laulude sõnu,” pomisesin ma. „Seal polnud ühtegi halba sõna.”

Ta osutas välja lülitatud televiisorile. „Aga Aliis edastab ometi mingit sõnumit. Et Vaimu ära ajada, ei peagi ütlema midagi halba.”

Mu sisetunne ütles, et emal on õigus. Võib-olla ma ei mõistnud, millele Aliis vihjas, aga Püha Vaim teadis — ja Tema mõju oli lahkunud.

Ma läksin vaevaliselt oma tuppa ja vaatasin plakatit, kus Aliis laialt naeratas. Ma ei naeratanud vastu. Miks mu kangelane muutunud oli?

Sissesõiduteel anti signaali ja nii neelasin ma oma pisarad ning jooksin välja.

„Tere sünnipäevalaps!” tervitas mind vanaema, kui ma ta väikebussi ronisin. „Kuhu sõidame?”

Ma teadsin kogu nädal oma otsust, kuid polnud nüüd enam selles kindel. „Luba ma mõtlen üks hetk.”

Mulle torkasid pähe Karolini sõnad: „Ta pole sellest ilmselt teadlikki.” See kõlas tol korral hea vabandusena, aga ma teadsin, miks see ei olnud hea vabandus — sest mina olen teadlik!

Süngustunne haihtus, kui ma mõistsin midagi tähtsat. Ma olen Jumala tütar ega vaja muud kangelast. Miks peaksin ma imetlema kedagi, kes isegi ei tea, kes ta on? „ Mina peaksin olema hoopis Aliisi kangelane,” mõtlesin ma itsitades. Vanaema vaatas mulle küsivalt otsa.

„Läheks õige riietepoodi?” küsisin ma. „Mu lemmik sinine kirikukleit on mulle peaaegu väikseks jäänud.”

„Hea mõte. Sa näed sinises väga kena välja.”

Ma naeratasin. Ma nägin kena välja ka tänu mu sees kumavale Vaimule — kenam kui mõni kuulus poplaulja kunagi olnud on.

„Teie praegused otsused määravad suures osas kindlaks selle, mis leiab aset teie eluajal ja kogu igavikus.”

Esimene Presidentkond, Sulle, noor! (2002), lk 2.