Tunnistamine

Tunnistust määratletakse tavaliselt kui tõe teadmist või kinnitust, mida inimene kuulutab Püha Vaimu veenmisväe kaudu. Apostel Paulus õpetas: „Ükski ei või ütelda: „Jeesus on Issand!” kui vaid Pühas Vaimus” (1 korintlastele 12:3). Kuna Jumala asjadest teatakse üksnes Vaimu väe kaudu, tuleb neid ka kuulutada Vaimus ja see tähendab tunnistamist.

Kuna tunnistus on isiklik, algab tunnistus sageli asesõnaga mina. (Lapsevanemad, misjonärid ja Kiriku juhid ütlevad ehk vahel meie. ) Tunnistust võib ära tunda võimsate tegusõnade järgi nagu teadma, tunnistama, uskuma, kinnitama, kuulutama, väitma, tunnistust andma, tõendama. Sageli avaldatakse selle kaudu oma teadmisi, tundeid, kogemusi või tõekspidamisi, nagu näiteks: „Me kuulasime, me vaatasime üksisilmi, me imetlesime!” (Vt Joseph Smith — Ajalugu 1:71, märkus.) Üldiselt on tunnistus lühike, selge ja kokkuvõtlik.

Vanem Boyd K. Packer, Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht, rääkis järgmist:

„Mulle sai misjonil osaks kogemus, mis õpetas mulle nii mõndagi tunnistusest. Hoolimata tõsiasjast, et kõik tundus olevat kontrolli all, ei edenenud me nii nagu oleksime pidanud. Ma tundsin, et asi ei ole selles, et me tegime midagi, mida me ei oleks pidanud nii väga tegema, vaid pigem selles, et me ei teinud midagi, mida me oleksime tegema pidanud.

Meil oli mitu tsoonikonverentsi misjoni vaimsuse parandamiseks. Selmet planeerida õpetust misjonitöö meetoditest, otsustasime me pidada tunnistuste koosoleku. Viimasel konverentsil leidsin ma probleemile vastuse ühe alandliku vanema tunnistusest. Selle hirmunud uue vanema lühike tunnistus oli kuidagi erinev. Ta ei seisnud minutitki, ometi sain ma temalt teada, mis see on, mis meil puudus.

Kõikidelt teistelt misjonäridelt kuuldud tunnistused olid midagi taolist: „Ma olen tänulik, et olen misjonil. See on mulle palju õpetanud. Mul on hea kaaslane. Ma olen temalt palju õppinud. Ma olen tänulik oma vanemate eest. Meil oli möödunud nädalal üks huvitav kogemus. Me koputasime ustele ja …” Seejärel rääkis misjonär oma kogemusest. Lõpetuseks ütles ta midagi taolist: „Ma olen tänulik, et olen misjonil. Mul on evangeeliumi kohta tunnistus.” Ja ta lõpetas „Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.”

See noor vanem oli kuidagi erinev. Soovides mitte veeta ainsatki üleliigset sekundit püsti seistes, ütles ta lihtsalt, kiirustades, kohkunult järgnevad sõnad: „Ma tean, et Jumal elab. Ma tean, et Jeesus on Kristus. Ma tean, et Kirikut juhib Jumala prohvet. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.”

See oli tunnistus. See polnud pelk kogemus ega tänulikkuse väljendamine. See oli avaldus, kinnitav tunnistus!

Enamus vanematest ütles: „Mul on tunnistus,” aga nad ei kuulutanud seda. See noor vanem andis väga väheste sõnadega oma tunnistuse — vahetu, põhimise, ja nagu välja tuli, vägeva.

Siis ma teadsin, mis sellel misjonil valesti oli. Me rääkisime lugusid, väljendasime tänu, möönsime, et meil on tunnistused, kuid me ei jaganud neid.”²

Esimene Presidentkond on rõhutanud, kui tähtis on tunnistuse andmisel lühidus ja napisõnalisus. „Meile teeb muret, et mõnel juhul ei ole liikmetel võimalik jagada paastu ja tunnistuse koosolekul oma tunnistust, kuigi nad seda teha sooviksid. Piiskopkondi innustatakse aitama kõikidel inimestel õppida, kuidas väljendada lühikest, puhtsüdamlikku tunnistust Päästjast, Tema õpetustest ja ülestõusmisest, nii et rohkem liikmeid saaksid võimaluse osaleda.”³

Vahel võime me õppida mõne põhimõtte kohta nii mõndagi, tehes kindlaks, mis see ei ole. Ma olen avastanud, et tunnistus:

• Ei ole õhutus. Inimesed, kes seisavad ja õhutavad teisi paastu ja tunnistuse koosolekul, või isegi püüavad kutsuda teisi meeleparandusele, anastavad isegi parimate kavatsuste juures võimu ning tihti haavavad teisi ja nurjavad koosoleku vaimu.

• Ei ole kogemus, kuigi kogemused võivad illustreerida tõekspidamisi ja veendumust.

• Ei ole tänulikkuse või armastuse väljendus, kuigi need on sageli tunnistuse jagamisel omal kohal.

• Ei ole avalik ülestunnistus.

• Ei ole jutlus ega kõne mõnel õpetuse teemal, kuigi pühakirjakohta võib tsiteerida ja seejärel sellest tunnistada.

• Ei ole pikk selgitus sellest, kuidas teatakse, vaid pigem, mida teatakse.

• Ei ole pelgad sõnad: „Mul on tunnistus.” Selle ütlemine pole küll kohatu, aga loodetavasti väljendatakse pärast neid sõnu õpetusi, tõdesid ja põhimõtteid, mille kohta see tunnistus on.

Õppetunni või kõne esitaja peaks tavaliselt lõpetama oma sõnumi ametliku tunnistusega, mis on kõige öeldu päiskivi. Põhimisjonärid ütlevad sageli lühikese, napisõnalise tunnistuse pärast igat õpetatud võtmepõhimõtet ja lõpetavad seejärel kokkuvõtliku tunnistusega peamistest õpetatud põhimõtetest.

Ma hoiatan neid, kes klassis või kõnepuldis õpetavad, et nad ei läheks oma kõnedes ja õppetundides tunnistuste vahelepikkimisega liiale. Liikmed ei pruugi kuulata Vaimuga nii süvenenult liiga sagedasi tunnistusi ja Kirikuga tutvujad võivad sattuda segadusse. Halvemal juhul võivad nad tajuda, et tunnistus on mingi juriidiline või kohtulik väljend. Lihtsalt öeldes võime me muuta pühad asjad tavaliseks ja sellega kaob meie tunnistuse mõju. Issand hoiatab: „See, mis tuleb ülalt, on püha ning sellest tuleb rääkida ettevaatlikult ja kuuletudes Vaimu ohjeldamisele” (vt ÕL 63:64).

Pühakirjades on toodud arvukalt näiteid ehedast tunnistusest. Alma teadis, et oma rahva tagasivõitmiseks peab ta jagama ehedat tunnistust (vt Alma 4:19). Ta ütleb inimestele, kuidas ta teab (vt Alma 5:45–46), ja tunnistab seejärel ehedalt, mida ta teab:

„Ma ütlen teile, et ma tean ise, et mis iganes ma ütlen teile selle kohta, mis on tulemas, on õige; ja ma ütlen teile, et ma tean, et Jeesus Kristus tuleb, jah, Poeg, Isa Ainusündinu, täis armu ja halastust ja tõde. Ja vaata, tema on see, kes tuleb ära võtma maailma patte; jah, iga inimese patte, kes usub vankumatult tema nimesse” (Alma 5:48).

Üheks vägevaks näiteks ehedast tunnistusest on ülevaade prohvet Joseph Smithi ja Sidney Rigdoni nägemusest kolmest auhiilguse astmest:

„Ja nüüd, pärast mitmeid tunnistusi, mis on temast antud, on see tunnistus, viimane kõigist, mis me temast anname: et Ta elab!

Sest me nägime Teda, nimelt Jumala paremal käel, ja me kuulsime häält tunnistamas, et Tema on Isa Ainusündinud Poeg —

et Tema kaudu, Tema läbi ja Temast on ja on loodud maailmad, ja nende elanikud on Jumalale sündinud pojad ja tütred” (vt ÕL 76:22–24).

Kallihinnalises Pärlis ära toodud Joseph Smith — Ajalugu on avaldatud misjonitöö jaoks trükise kujul pealkirja all Prohvet Joseph Smithi tunnistus (art.nr-d 36081-124, 32667-124). Selles ülevaates kuulutab prohvet lihtsalt ja otsekoheselt: „Ma ju nägin nägemust; ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda ning ma ei võinud ega julgenud seda eitada; teadsin vähemalt, et seda tehes solvaksin ma Jumalat ja saaksin hukka mõistetud” (Joseph Smith — Ajalugu 1:25).

Me teame, et Ristija Johannes tunnistab ehedalt, kui ta kasutab väljendit annan tunnistust:

„Ja mina, Johannes, annan tunnistust, et ma nägin [Päästja] hiilgust, nagu Isast Ainusündinu hiilgust, täis armu ja tõde, nimelt tõe Vaimu, kes tuli ja elas lihas, ja elas meie seas…

Ja mina, Johannes, annan tunnistust, ja ennäe, taevad avanesid, ja Püha Vaim laskus tema peale tuvi kujul, ja istus tema peale, ja taevast tuli hääl, mis ütles: „See on minu armastatud Poeg.”

Ja mina, Johannes, annan tunnistust, et ta sai Isa hiilguse täiuse” (vt ÕL 93:11, 15–16).

Mõnes pühakirjakohas annab tunnistust Isa või Poeg. Näiteks, Nefi kuulis Isa, Jumala tunnistust, kes kuulutas: „Jah, minu armsa sõnad on õiged ja ustavad. See, kes peab vastu lõpuni, see saab päästetud” (2 Nefi 31:15).

Päästja tunnistas prohvet Joseph Smithist ja Mormoni Raamatu tõlkimisest: „Ta on tõlkinud selle raamatu, just selle osa, mis ma tal käskisin, ja nii nagu teie Issand ja teie Jumal elab, see on tõde” (vt ÕL 17:6).

Päästja tunnistas Iseendast: „Mina olen esimene ja viimane; mina olen see, kes elab, mina olen see, kes surmati; mina olen teie eestkostja Isa ees” (vt ÕL 110:4).

Ma hindan väga eheda tunnistuse väge. Ma jälgin jätkuvalt seda, kuidas ma ise tunnistust jagan, et see vastaks õigetele põhimõtetele, mida õpetavad pühakirjad ja viimse aja prohvetid. Ma tunnistan, et eheda tunnistuse kuulutamist saadab jumalik vägi.