Hirved esitulede valguses

Mitu aastat tagasi olin ma pärast oma abikaasa kooli sõidutamist koju naasmas. Tee viis mind läbi Utah’ mägedes asuva kanjoni.

Meie väike beebi, April, oli minuga. See oli ammu enne turvahälle, mistõttu April lamas tekki mässitult esiistmele pandud padjal, pea toetumas minu jalale.

Et selle hilise sõidu ajal ärkvel püsida, laulsin ma viimast laulu, mida me olime kirikus laulnud: „Jää minuga, on õhtuaeg” ( Hymns, nr 165). Laulmise ajal hakkas sadama. Kanjonisse jõudes muutus vihm lumeks, mis hakkas sõiduteele kuhjuma.

Sõites kitsal kahesuunalisel teel ümber käänaku, nägin ma otse oma tee peal hirvi. Ma vajutasin pidurile ja auto hakkas libisema. Minust paremal oli mägi ja vasakul lõppes teeserv jõega. Ei jäänud muud üle, kui minna otse. Hoides ühe käega roolist ja haarates teise käega lapsest, valmistusin ma kokkupõrkeks. Minu hämmastuseks aga astusid hirved lihtsalt kõrvale, võimaldades meil mööda sõita.

Möödunud karjast, vaatasin ma tagasivaatepeeglisse. Kari ei olnud esitulede valguses paigale tardunud ega laiali jooksnud — nagu hirved tavaliselt hirmununa teevad. Nad olid vaid veidi tagasi tõmbunud, et väikene Volkswageni põrnikas läbi lasta. See tundus mulle minu Punase mere lõhenemisena. Ma rõõmustasin 16 kilomeetrit koduni, tänades Jumalat, et Ta oli „jää[nud] minuga”.

Ma mõistsin koju jõudes ja autost väljudes, milline tragöödia sellest oleks võinud tulla, aga ei tulnud. Pisarad hakkasid voolama. Kui ma oleks ka vaid ühele hirvele otsa sõitnud, oleks see põhjustanud tõsiseid kahjustusi väiksele autole ning vigastusi mulle ja minu lapsele. See potentsiaalne õnnetus leidis aset 8 km kaugusel lähimast taluhoonest ja me ei möödunud kanjonit läbides ega ka ülejäänud koduteel ühestki sõidukist. Ma nutsin rõõmust, hoides oma last käte vahel ja tänades Jumalat, et ta kaitses meid kahju eest.

Arlene Housman on White Riveri koguduse liige Auburni Washingtoni vaikonnas.