Ära loobu iial võimalusest Kristusest tunnistada
Tõeline rõõm põhineb meie soovil Kristusega lähedasemaks saada ja ise tunnistada.
Täna, viis aastat tagasi me tõstsime käe, et toetada oma armastatud prohvetit, president Russell M. Nelsonit, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku presidendina – Issanda eestkõnelejana sel tähelepanuväärsel kasvu ja ilmutuse ajastul. Meile on esitatud tema kaudu arvukaid üleskutseid ja lubatud hiilgavaid õnnistusi, kui me seame Päästja, Jeesuse Kristuse oma elus esikohale.
Kui me 2011. aastal abikaasaga Brasiilias kaunis Curitiba linnas misjonijuhtidena teenisime, helises mul ühe koosoleku ajal telefon. Kiirustades seda hääletule režiimile lülitama, märkasin, et helistaja oli mu isa. Lahkusin ruttu koosolekult ja vastasin: „Tere, isa!”
Ta lausus ootamatult tunderikkal häälel: „Tere, Bonnie. Ma pean sulle midagi rääkima. Mul diagnoositi ALS.”
Ma sattusin segadusse: „Oota! Mis on ALS?”
Isa jätkas juba selgitamist: „Mu meel püsib ergas, kuid mu keha lakkab aeglaselt toimimast.”
Tundsin, kuidas kogu mu maailm paigast nihkus, kui ma selle ränga uudise tagajärgedega maadlema hakkasin. Kuid sel unustamatul päeval jäi mulle alatiseks südamesse tema viimane lause. Mu kallis isa ütles pakiliselt: „Bonnie, ära loobu iial võimalusest Kristusest tunnistada.”
Ma olen mõtisklenud ja palvetanud isa nõuande üle. Olen küsinud endalt sageli, kas ma tean täielikult, mida tähendab, et ma ei loobu iial võimalusest Kristusest tunnistada.
Nagu teie, olen ka mina kuu esimesel pühapäeval aeg-ajalt püsti tõusnud ja Kristusest tunnistanud. Mitmel korral olen ma tunnistanud evangeeliumitõdedest õppetunni osana. Ma olen julgelt õpetanud tõde ja kuulutanud Kristuse jumalikkusest misjonärina.
Ometi tundus see palve isiklikum! Näis, nagu ta oleks öelnud: „Bonnie, ära lase maailmal endast võitu saada! Jää truuks Päästjaga sõlmitud lepingutele. Püüa kogeda iga päev Tema õnnistusi ning ole võimeline tunnistama Püha Vaimu kaudu Tema väest ja kohalolust sinu elus!”
Me elame langenud maailmas, kus segavad tegurid meelitavad meie silmi ja südant alla, mitte taeva poole. Paljuski nagu nefilased 3. Nefi 11. peatükis vajame ka meie Jeesust Kristust. Kas te suudate end kujutleda selle rahva sekka, kes koges nii suurt kaost ja hävingut? Mis tunne oleks kuulda Issanda isiklikku kutset?
„Tõuske ja tulge minu juurde, et te võiksite pista oma käed minu külje sisse, ja samuti, et te võiksite katsuda naelte jälgi minu kätel ja minu jalgadel, et te võiksite teada, et mina olen ‥ terve maa Jumal ja et mind tapeti maailma pattude pärast.
Ja ‥ rahvahulk läks ‥ ükshaaval ette, kuni nad ‥ olid ‥ oma silmaga näinud ja oma kätega katsunud ning teadsid ‥ ja olid ise tunnistanud.”1
Need nefilased läksid agaralt ette, et kätt Tema külje sisse pista ning katsuda naelte jälgi Tema kätel ja jalgadel, et nad saaksid ise tunnistada, et Tema on Kristus. Sarnaselt olid paljud ustavad inimesed, kellest me oleme sel aastal Uues Testamendis õppinud, õhinal Kristuse tulemist oodanud. Seejärel lahkusid nad oma põllult, tööpingi ja toidulaua äärest ning järgnesid Talle, tungisid Tema juurde, tungisid Temale peale ja võtsid koos Temaga istet. Kas ka meie tahame sama õhinal ise tunnistada, nagu rahvahulgad pühakirjades? Kas meie otsitud õnnistused pole nii vajalikud kui nende omad?
Kui Kristus füüsiliselt nefilasi nende templis külastas, ei kutsunud Ta neid eemal seisma ja Teda vaatama, vaid kutsus neid Teda puudutama, ise järele katsuma, et inimkonna Päästja on päriselt olemas. Kuidas saame meie piisavalt lähedale tulla, et Jeesuse Kristuse kohta isiklikku tunnistust saada? Võib-olla püüdis mu isa mulle just seda õpetada. Kuigi me ei saa olla Kristusele füüsiliselt sama lähedal nagu need, kes Tema maise teenimistöö ajal Temaga käisid, võime me kogeda Tema väge iga päev Püha Vaimu kaudu! Nii palju, kui me seda vajame!
Noored naised on õpetanud mulle kogu maailmas nii palju Kristuse otsimise ja Temast igapäevase isikliku tunnistuse saamise kohta. Lubage mul jagada neist kahe tarkust:
Livvy on kogu elu üldkonverentsi vaadanud. Tõtt-öelda vaadatakse tema kodus kõiki viite istungit koos perega. Minevikus tähendas konverents Livvy jaoks kritseldamist ja aeg-ajalt tahtmatult unne vajumist. Kuid möödunud oktoobris toimunud konverents oli erinev. Sellest sai isiklik.
Seekord otsustas Livvy olla aktiivne vastuvõtja. Ta vaigistas telefonis märguanded ja pani kirja Vaimult saadud muljed. Teda hämmastas, kui ta tundis konkreetseid asju, mida Jumal talle kuulda ja teha andis. See otsus muutis ta elu peaaegu viivitamatult.
Vaid mõned päevad hiljem kutsusid ta sõbrad teda sündsusetut filmi vaatama. Ta meenutas: „Tundsin, kuidas konverentsivaimu sõnad mu südamesse naasid ja kuulsin, kuidas ma sõprade kutse tagasi lükkasin.” Tal oli samuti julgust jagada tunnistust Päästjast oma koguduses.
Ta teatas pärast neid sündmusi: „Kui kuulsin end tunnistamas, et Jeesus on Kristus, tundsin ma hämmastaval kombel, kuidas Püha Vaim seda mulle taas kinnitas.”
Livvy ei põrgelnud nagu lutsukivi konverentsi nädalavahetuse pinnal. Ta sukeldus kogu hingest ja vaimust konverentsi ja leidis eest Päästja.
Ja siis on veel Maddy. Kui Maddy pere enam kirikusse ei läinud, oli ta segaduses ega olnud kindel, mida teha. Ta sai aru, et midagi olulist on puudu. Nõnda hakkas Maddy 13-aastaselt üksi kirikus käima. Kuigi üksi olla oli vahel raske ja ebamugav, teadis ta, et leiab kirikust Päästja ja tahtis olla seal, kus on Tema. Ta ütles: „Mu hing tundis kirikus, et ma olen kodus.”
Maddy sai jõudu tõsiasjast, et ta pere on igaveseks kokku pitseeritud. Ta hakkas oma nooremaid vendi kirikusse kaasa võtma ja nendega kodus pühakirju uurima. Lõpuks liitus nendega ka ema. Maddy rääkis emale soovist misjonil teenida ja küsis, kas ema oleks valmis temaga templisse tulema.
Täna on Maddy misjonäride koolituskeskuses. Ta teenib. Ta tunnistab Kristusest. Tema eeskujul tulid mõlemad vanemad tagasi templisse ja tagasi Kristuse juurde.
Kui me otsustame Livvy ja Maddy sarnaselt Kristust otsida, tunnistab Vaim Temast paljudes eri olukordades. Vaim tunnistab meile, kui me paastume, palvetame, ootame ja teed jätkame. Me saame Kristusega lähedasemaks, kui kummardame sageli templis, parandame iga päev meelt, uurime pühakirju, käime kirikus ja seminaris, mõtiskleme oma patriarhaalse õnnistuse üle, saame vääriliselt osa talitustest ja austame pühi lepinguid. Kõik see kutsub Vaimu meie meelt valgustama ja toob lisarahu ning -kaitset. Kuid kas me austame neid tegevusi kui püha võimalust Kristusest tunnistada?
Ma olen käinud templis palju kordi, kuid mind muudab see, kui ma Issanda kojas kummardan. Vahel avastan ma paastudes, et ma olen lihtsalt näljane, kuid teinekord toitun ma Vaimust eesmärgikindlalt. Vahel olen ma pomisenud korduvaid ja rutiinseid palveid, kuid olen samuti käinud innukalt palve kaudu Issandalt nõu saamas.
Vägi peitub selles, kui nendest vanadest harjumustest saab rohkem tunnistus kui kontrollnimekiri. See protsess on järkjärguline, kuid areng kaasneb igapäevase aktiivse osaluse ja sihilike Kristusega seotud kogemustega. Kui me järjepidevalt Tema õpetuste ajel tegutseme, saame me Tema kohta tunnistuse ning meie suhe Tema ja meie Taevase Isaga tugevneb. Me hakkame muutuma nendesarnaseks.
Vastane tekitab nii palju müra, et Issanda hääle kuulmine võib olla raske. Meie maailm, meie väljakutsed, meie olukorrad ei muutu vaiksemaks, kuid me saame tunda nälga ja janu Kristuse asjade järele ja peamegi seda tegema, selleks et Teda selgelt kuulata.2 Me soovime, et meie lihasmällu jääks selline jüngripõlv ja tunnistus, mis pöörab meie tähelepanu sellele, kuidas me iga päev Päästjast sõltume.
Mu isa on olnud nüüdseks juba üle üheteistkümne aasta meie seast lahkunud, kuid tema sõnad elavad minus edasi. „Bonnie, ära loobu iial võimalusest Kristusest tunnistada.” Ma kutsun ka teid tema kutset koos minuga vastu võtma. Otsige Kristust kõikjalt – ma luban, et Ta on seal, kust te Teda otsite!3 Tõeline rõõm põhineb meie soovil Kristusega lähedasemaks saada ja ise tunnistada.
Me teame, et viimsel ajal „iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab”, et Jeesus on Kristus.4 Ma palvetan, et selline tunnistus oleks meie jaoks nüüd normaalne ja loomulik kogemus, et me kasutaksime ära kõik võimalused rõõmuga tunnistada, et Jeesus Kristus elab!
Oo, kuidas ma Teda armastan. Kui tänulik ma olen Tema lõpmatu lepituse eest, mis muudab igavese elu võimalikuks ja surematuse reaalsuseks meie kõigi jaoks.5 Ma tunnistan meie Päästja headusest ja suurest hiilgusest Tema pühal, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.