Kristuse-sarnane tasakaalukus
„Tema tõusis üles ja sõitles tuult ning ütles merele: „Ole vait ja vaga!” Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks.” (Mk 4:39)
Möödunud kord, kui ma üldkonverentsil kõnelesin, näitas mu väimees Ryan mulle ühte säutsu, kus öeldi: „Kas tõesti? Selle mehe nimi on Bragg (ehk tõlkes uhkeldama) ja ta ei kõnelegi alandlikkusest? Sulaselge raiskamine!” Kahjuks pean ma jätkuvalt pettumust valmistama.
Mu imeline isa mängis korvpalli üle kogu Ameerika ning treenis legendaarse treeneri John Woodeni käe all California Ülikoolis Los Angeleses. Isa jäi treeneriga kogu elu jooksul lähedaseks ning treener ja proua Wooden käisid meie kodus õhtustamas. Treener rääkis minuga alati meeleldi korvpallist või millestki muust, mis mul meeles mõlkus. Kord küsisin temalt, millist nõu ta mulle annaks, kui ma keskkoolis viimasesse klassi läksin. Igavese õpetajana ütles ta: „Su isa rääkis mulle, et sa oled liitunud Jeesuse Kristuse kirikuga, mistõttu ma tean, et sa usud Issandasse. Vaata, et sa jääd sellise usuga igas olukorras tasakaalukaks. Ole tormi käes tubli mees.”
See jutuajamine on mul läbi aastate meeles püsinud. Tema nõuanne jääda igas olukorras ning eriti vastuseisu ja pinge käes vaikseks, häirimatuks ja talitsetuks, resoneerus minuga. Ma mõistsin, kuidas treener Woodeni võistkonnad mängisid tasakaalukalt, ja märkasin, milline suur edu neid saatis, tulles kümnel korral üleriigiliste meistrivõistluste võitjaks.
Kuid nüüdisajal tasakaalukusest eriti ei räägita ning rahututel ja lahkarvamusi tekitavatel aegadel praktiseeritakse seda veelgi vähem. Spordis viidatakse sellele sageli: tasakaalukas mängija on tihedas heitluses kõigutamatu või võistkond laguneb tasakaalutuna koost. Kuid see imeline omadus ulatub spordist palju kaugemale. Tasakaalukusel on elus palju laiem rakendus ning see võib õnnistada lapsevanemaid, juhte, misjonäre, õpetajaid, õpilasi ja kõiki teisi, kes elutormidega rinda pistavad.
Vaimne tasakaalukus on õnnistus, et jääda vaikseks ja keskenduda eriti pingelises olukorras enim tähtsale. President Hugh B. Brown on õpetanud: „Usk Jumalasse ja õige lõplikku võitu tugevdab raskuste käes mentaalset ja vaimset tasakaalukust.”1
President Russell M. Nelson on suurepärane näide vaimsest tasakaalukusest. Kord, kui tollane Dr Nelson oli paigaldamas nelja koronaararteri šunti, langes patsiendi vererõhk äkitselt. Dr Nelson hindas vaikselt olukorda ja märkas, et üks meeskonnaliige oli kogemata ühe klambri eemaldanud. See pandi kohe tagasi ja dr Nelson ütles sellele meeskonnaliikmele lohutuseks: „Ma armastan sind sellest hoolimata.” Seejärel lisas ta naljatades: „Mõnikord armastan ma sind rohkem kui mõnel muul aja!” Ta näitas, et selleks, et hädaolukorda lahendada, tuleb sellises olukorras käituda tasakaalukalt ja ainult enim tähtsale keskenduda. President Nelson ütles: „Küsimus on äärmises enesedistsipliinis. Loomulik oleks reageerida: „Eemalda mind mängust, treener! Mina tahan koju minna!” Kuid see pole loomulikult võimalik. Elu sõltub täielikult kogu kirurgiameeskonnast. Seega tuleb jääda just nii vaikseks ja pingevabaks ning säilitada teravat mõistust nagu varemgi.”2
Loomulikult on tasakaalukuse puhul ülim eeskuju Päästja.
Kui Ta Ketsemani aias kujuteldamatus agoonias „higistas otsekui suuri verepisaraid”3, näitas Ta jumalikku tasakaalukust lihtsa, kuid väärika avaldusega: „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”4 Selle tohutu surve all, et kogu inimkond võiks saada päästetud, näitas Jeesus kolme tähtsat tundemärki, mis meil Tema suurt tasakaalukust mõista aitavad. Esiteks teadis Ta, kes Ta on, ja jäi truuks oma jumalikule missioonile. Teiseks teadis Ta, et on olemas suur õnneplaan. Ja lõpuks teadis Ta, et kõik, kes end preesterluse talituste kaudu pühi lepinguid sõlmides ja neist kinni pidades ustavalt ikkega Temaga seovad, saavad Tema lõputu lepituse kaudu päästetud, nagu vanem Dale G. Renlund täna nii kaunilt õpetas.
Vastandamaks tasakaalukuse kaotust tasakaalukaks jäämisega, mõelge, mis juhtus Kristuse ja Tema apostlitega pärast Ketsemani aiast lahkumist. Seistes silmitsi Jeesust vahistama tulnud sõjameestega, kaotas Peetrus tasakaalukuse ja lõikas vägivaldselt meelt avaldades maha ülempreestri sulase Malkuse kõrva. Kuid Jeesus Kristus reageeris sellele teisest küljest tasakaalukaks jäädes ja pingelist olukorda vaigistades ning tegi Malkuse terveks.5
Ja need meist, kel on tasakaalukuse säilitamisega raskusi ja on ehk koguni meeleheitel, kaalugem seda, kuidas Peetruse lugu lõppes. Veidi pärast seda juhtumit ja südamevalu, mida Kristusega lävimise salgamine põhjustas6, seisis Peetrus nendesamade Päästjat hukka mõistnud usujuhtide ees ning tunnistas kõnekalt pingelise usutluse käigus Jeesuse Kristuse jumalikkusest.7
Teadke, kes te olete, ja jääge truuks oma jumalikule identiteedile
Vaatame, millest Kristuse-sarnane tasakaalukus koosneb. Alustame sellest, et teadmisega, kes me oleme, ja oma jumalikule identiteedile truuks jäämine toob vaikust. Kristuse-sarnane tasakaalukus nõuab, et me ei võrdle end teistega ega teeskle kedagi teist.8 Joseph Smith õpetas: „Kui inimesed ei mõista Jumala olemust, siis ei mõista nad iseendid.”9 Jumalik tasakaal pole lihtsalt võimalik ilma teadmata, et me oleme armastava Taevase Isa pojad ja tütred.
President Nelson õpetas kõnes pealkirjaga „Igaviku otsused” selle kohta, kes me oleme, järgmisi igavesi tõdesid: me oleme Jumala lapsed, me oleme lepingulapsed ja me oleme Kristuse jüngrid. Seejärel lubas ta: „Kui te need tõed omaks võtate, aitab meie Taevane Isa teil saavutada teie ülima eesmärgi, igavese elu Tema pühas asupaigas.”10 Me oleme tõepoolest jumalikud vaimisikud, kes on saamas surelikku kogemust. Teadmine sellest, kes me oleme, ja sellele jumalikule identiteedile truuks jäämine on Kristuse-sarnase tasakaalukuse arendamisel põhjapaneva tähtsusega.
Teadke, et on olemas Jumalik plaan
Järgmine: suure plaani olemasolu mäletamine annab raskes olukorras julgust ja tasakaalukust. Nefi läks ja tegi11, nagu Issand käskis, kuigi ta „ei teadnud ette”12, mida ta peab tegema, sest ta teadis, et kui ta täidab armastava Taevase Isa plaani, saab ta Vaimult juhatust. Tasakaalukus järgneb, kui näha asju igavikulisest vaatenurgast. Issand on andnud oma jüngritele nõu tõsta „oma silmad üles”13 ja lasta „igaviku pühadel asjadel mõlkuda oma meeles”14. Kadreerides rasked ajad igavikulisse plaani, tekib pinge asemele eriline võimalus armastada, teenida, õpetada ja õnnistada. Igavikuline vaatenurk võimaldab olla Kristuse-sarnaselt tasakaalukas.
Teadke Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse võimestavat väge
Ja lõpuks annab Kristuse võimestav vägi, mis on saanud võimalikuks Tema lepitusohvri kaudu, meile jõudu vastu pidada ja võitu saada. Tänu Jeesusele Kristusele saame me sõlmida Jumalaga lepinguid ja saada jõudu nende lepingute pidamisel. Me võime olla seotud Päästjaga rõõmus ja vaikuses ajalikust olukorrast hoolimata.15 Kristuse võimestavast väest õpetatakse kaunilt Alma 7. peatükis. Lisaks patust lunastamisele võib Päästja anda meile siin elus jõudu meie nõrkustes, hirmudes ja väljakutsetes.
Kui me keskendume Kristusele, saame ka meie oma hirme vaigistada, nagu Alma rahvas Heelamis.16 Ähvardavate väesalga kogunedes jäid need ustavad Kristuse jüngrid tasakaalukaks. Vanem David A. Bednar on õpetanud: „Alma [andis] usklikele nõu pidada meeles Issandat ja vabastust, mis tuleb üksnes Tema kaudu (vt 2Ne 2:8). Ja teadmine, et Päästja kaitsvalt nende järele valvab, võimaldas rahval endal oma hirmu vaigistada.”17 See näitab tasakaalukust.
Suurmees tormis
Noa õpetas meile palju tormis kannatlikuks jäämise kohta, kuid Päästja oli parim õpetaja, kuidas tormi üle elada. Tema on suurmees tormis. Kui Päästja oli terve pika päeva apostlitega õpetanud, vajas Ta veidi puhkust ja tegi ettepaneku paadiga üle Galilea järve teisele kaldale sõita. Päästja puhates tõusis tõsine torm. Kui tuul ja lained ähvardasid paati uputada, hakkasid apostlid oma elu pärast kartma. Ja pidage meeles, et mitu neist apostleist olid kalamehed, kes tundsid tolle järve torme vägagi hästi! Siiski äratasid nad murelikena18 Issanda ja küsisid: „[Issand], kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?” Seejärel tõusis Päästja laitmatu tasakaalukusega „üles ja sõitles tuult ning ütles merele: „Ole vait ja vaga!” Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks.”19
Sellele järgnes Tema apostlite jaoks suur õppetund tasakaalukuse kohta. Ta küsis: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?”20 Ta tuletas neile meelde, et Ta on maailma Päästja, ning et Isa saatis Ta Jumala lastele surematust ja igavest elu tooma. Jumala Poeg juba paadis ei hukku. Ta oli jumaliku tasakaalukusega eeskujuks, kuna Ta oli teadlik oma jumalikkusest ning teadis päästmise ja ülenduse plaani olemasolust ning sellest, kui hädavajalik on Tema lepitus selle plaani igaveseks õnnestumiseks.
Kõik hea tuleb meie ellu Kristuse ja Tema lepituse kaudu. Kui me mäletame, kes me oleme, ning teame jumaliku halastusplaani olemasolust ja saame julgust Issanda jõust, saame hakkame ükskõik millega. Me leiame vaikuse. Me oleme iga tormi käes tublid mehed ja naised.
Otsigem Kristuse-sarnase tasakaalukuse õnnistusi mitte üksnes selleks, et raskel ajal abi saada, vaid ka selleks, et teisi õnnistada ja neid nende elutormidest läbi aidata. Ma tunnistan sel palmipuudepüha eelõhtul rõõmustades Jeesusest Kristusest. Ta on üles tõusnud. Ma tunnistan rahust, vaikusest ja taevasest tasakaalukusest, mida toob meie ellu vaid Tema. Ma tunnistan seda Tema pühal nimel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.