Pidage meeles, mis on kõige olulisem

Sel nädalavahetusel, kui tähistame Päästja võidukat sisenemist Jeruusalemma vahetult enne Tema lepitusohvrit, meenuvad mulle Tema lootust ja lohutust andvad sõnad: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!”¹

Ma armastan Teda! Ma usun Temasse. Ma tunnistan, et Tema on Ülestõusmine ja Elu.

See tunnistus on mind viimase nelja ja poole aasta jooksul pärast mu abikaasa Barbara surma trööstinud ja tugevdanud. Ma igatsen teda.

Olen sageli mõtisklenud meie igavese abielu ja ühise elu üle.

Olen varem jaganud, kuidas ma esimest korda Barbaraga kohtusin ja kuidas see kogemus õpetas mind kasutama oma misjonil õpitud taaskohtumise kokkuleppimise oskust. Pidin temaga pärast esimest kohtumist kiiresti ühendust võtma, sest ta oli ilus, populaarne ja seltsieluga väga hõivatud. Olin temast kohe sisse võetud, sest ta oli lahke ja sõbralik. Ma imetlesin tema headust. Tundsin, et me kuulume kokku. Minu meelest tundus see nii lihtne.

Hakkasime Barbaraga käima ja meie suhe edenes, kuid ta ei olnud kindel, kas abielu minuga oli tema jaoks õige.

Ei piisanud sellest, et mina seda õigeks pidasin; ka Barbara pidi selles otsusele jõudma. Ma teadsin, et kui veedame aega paastudes ja selle üle palvetades, võib Barbara saada taevase kinnituse.

Veetsime nädalavahetuse lahus, et saaksime eraldi paastuda ja palvetada, et abielu suhtes otsusele jõuda. Minu õnneks sai ta sama kinnituse, mille mina olin saanud. Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu.

Kui Barbara suri, panid meie lapsed tema hauakivile mitu õppetundi, mida Barbara soovis, et nad meeles peaksid. Üks neist õppetundidest on selline: „Kõige olulisem on see, mis kestab kõige kauem.”

Täna jagan mõnda südametunnet ja mõtet selle kohta, mis on kõige olulisem.

Esiteks on kõige olulisem meie suhe Taevase Isa ja Tema Poja, Issanda Jeesuse Kristusega. See suhe on kõige olulisem praegu ja igavikus.

Teiseks on kõige olulisemate asjade hulgas peresuhted.

Kogu oma teenimisaja jooksul olen külastanud paljusid inimesi ja perekondi, keda on mõjutanud laastavad looduskatastroofid. Paljud olid ümberasustatud, näljased ja hirmunud. Nad vajasid arstiabi, toitu ja peavarju.

Nad vajasid ka oma perekonda.

Ma mõistan, et mõnel ei pruugi olla lähedase perekonna õnnistusi, seega laiendan perekonna mõistet, et kaasata ka kaugemad sugulased, sõbrad ja isegi kogudusepered. Need suhted on emotsionaalse ja füüsilise tervise jaoks hädavajalikud.

Need suhted võivad pakkuda ka armastust, rõõmu, õnne ja kuuluvustunnet.

Nende oluliste suhete kosutamine on valik. Valik kuuluda perekonda nõuab pühendumist, armastust, kannatlikkust, suhtlemist ja andestamist.² Võib juhtuda, et me ei nõustu teise inimesega, kuid saame seda teha ka ilma vastumeelsuseta. Kohtamas käies ja abielus me ei armu ega kaota armastust, nagu oleksime nupud, mida malelaual liigutatakse. Me otsustame üksteist armastada ja toetada. Teeme sama ka teistes peresuhetes ja suhetes sõpradega, kes on meie jaoks nagu perekond.

Perekonnaläkituses öeldakse, et „jumalik õnneplaan teeb võimalikuks perekonnasuhete jätkumise teisel pool hauda. Pühades templites saadavad pühad talitused ja lepingud võimaldavad inimestel tagasi pöörduda Jumala palge ette ja annavad perekondadele võimaluse olla ühendatud igavesti”.³

Veel üks kõige olulisem asi on Vaimu õhutuste järgimine meie kõige olulisemates suhetes ja püüdlustes armastada oma ligimest nagu iseennast, sealhulgas oma isiklikus ja avalikus teenimistöös. Sain selle õppetunni oma nooruses piiskopina teenides.

Ühel külmal lumisel talveõhtul lahkusin kogudusehoonest, kui sain tugeva mulje külastada koguduses üht eakat lesknaist. Heitsin pilgu kellale – kell oli kümme õhtul. Tõin ettekäändeks, et inimeste külastamiseks on juba liiga hilja. Ja pealegi sadas lund. Otsustasin seda kallist õde kohe hommikul külastada, mitte teda nii hilisel tunnil häirida. Sõitsin koju ja läksin magama, kuid öö läbi vähkresin voodis, sest Vaim ei andnud mulle asu.

Järgmisel varahommikul sõitsin otse lesknaise juurde. Ukse avas tema tütar, kes ütles pisarsilmil: „Oh, piiskop, tänan, et tulite. Ema suri kaks tundi tagasi” — olin löödud. Ma ei unusta iial seda tunnet oma südames. Ma nutsin. Kes muu, kui see kallis lesknaine vääris seda, et piiskop hoiaks tema kätt, lohutaks teda ja annaks talle ehk viimase õnnistuse? Ma kaotasin selle võimaluse, sest eirasin Vaimu tugevat õhutust.⁴

Vennad ja õed, noored mehed ja noored naised ning Algühingu lapsed! Ma tunnistan, et Vaimu õhutuste järgimine on üks kõige olulisemaid asju meie kõikides suhetes.

Lõpuks tunnistan sellel palmipuudepüha nädalavahetusel, et pöördumine Issandasse, Temast tunnistuse jagamine ja Tema teenimine on samuti kõige olulisemate asjade hulgas.

Usk Jeesusesse Kristusesse on meie tunnistuste alus. Tunnistus on tõendus või kinnitus igavesest tõest, mis on Püha Vaimu kaudu inimese südamesse ja hinge imbunud. Vaimust sündinud ja kasvanud tunnistus Jeesusest Kristusest muudab elusid – see muudab meie mõtte- ja eluviisi. Tunnistus pöörab meid meie Taevase Isa ja Tema jumaliku Poja poole.

Alma õpetas:

„Vaata, ma tunnistan teile, et ma tean, et see, millest ma olen rääkinud, on õige. Ja kuidas te arvate, et ma tean nende tõepärasust?

Vaata, ma ütlen teile, et selle on mulle teatavaks teinud Jumala Püha Vaim. Vaata, ma olen paastunud ja palvetanud palju päevi, et ma võiksin neist asjust ise teada saada. Ja nüüd, ma tean ise, et need on õiged, sest Issand Jumal on oma Püha Vaimu kaudu need minule ilmsiks teinud.”⁵

Ainult tunnistusest ei piisa. Kui meie pöördumine Jeesusesse Kristusesse kasvab, tekib loomulik soov Temast tunnistust jagada – Tema headusest, armastusest ja lahkusest.

Tihti kuuleme oma tunnistuskoosolekutel paastupühapäeval fraase „Ma olen tänulik” ja „Ma armastan” rohkem kui fraase „Ma tean” ja „Ma usun”.

Kutsun teid üles sagedamini Jeesusest Kristusest tunnistust andma. Andke tunnistust sellest, mida teate ja usute ning mida tunnete, mitte ainult sellest, mille eest olete tänulik. Tunnistage oma kogemustest Päästja tundmaõppimisel ja tema armastamisel, Tema õpetuste järgi elamisel ning Tema lunastavast ja julgustavast väest teie elus. Kui annate tunnistust sellest, mida teate, usute ja tunnete, kinnitab Püha Vaim tõde neile, kes teie tunnistust innukalt kuulavad. Nad teevad seda, sest nad on näinud teid saamas Jeesuse Kristuse rahumeelseks järgijaks. Nad näevad, mida tähendab olla Tema jünger. Nad tunnevad ka midagi, mida nad pole võib-olla varem tundnud. Puhas tunnistus pärineb muutunud südamest ja Püha Vaimu vägi võib kanda selle teiste südamesse, kes on avatud seda vastu võtma.

Need, kes teie tunnistuse tulemusena midagi tunnevad, võivad seejärel palves küsida, et Issand kinnitaks teie tunnistuse õigsust. Siis saavad nad ise teada.

Vennad ja õed, ma tunnistan ja kinnitan teile, et ma tean, et Jeesus Kristus on maailma Päästja ja Lunastaja. Ta elab. Ta on ülestõusnud Jumala Poeg ja see on Tema Kirik, mida juhivad Tema prohvet ja apostlid. Ma palvetan, et kui ma kunagi järgmisse maailma lähen, siis teeksin seda, tunnistus eredalt põlemas.

Oma teenimistöös olen õppinud, et kõige olulisemad on meie suhted Taevase Isa ja Tema armastatud Pojaga, meie pere ja ligimestega ning lubada Issanda Vaimul end nendes suhetes juhtida, et saaksime tunnistada asjadest, mis on kõige olulisemad ja kestavad kõige kauem. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.