Mu meel klammerdus selle mõtte külge Jeesusest Kristusest
Kui te jätkuvalt klammerdute tähelepanelikult mõtte külge Jeesusest Kristusest, luban ma teile mitte ainult taevast juhatust, vaid ka taevast väge.
Sellel kaunil ülestõusmispühade ajal kordan selle vägeva laulu palvet: „Juhata meid, suur Jehoova.”1
Üks tähelepanuväärt lugu Mormoni Raamatus jutustab kuulsast perest pärit Alma-nimelisest noorest mehest, kes oli pühakirjas kirjeldatu kohaselt ebajumalat kummardav uskmatu.2 Ta oli sõnaosav ja veenev ning keelitas teisi meelituste abil talle järgnema. Hämmastaval kombel ilmus Almale ja tema sõpradele ingel. Alma langes maha ja oli nii nõrk, et teda tuli abituna isakoju kanda. Sellises näilises koomataolises seisundis oli ta kolm päeva.3 Ta selgitas hiljem, et samal ajal, kui tema ümberolijatele näis, nagu ta oleks teadvusetu, oli ta meel väga tegus, kuna ta hing oli ahastuses, kui ta mõtles, kuidas ta polnud oma elus Jumala käskudest hoolinud. Ta kirjeldas, et tema meelt „vaevas mälestus [ta] paljudest pattudest”4 ja et teda „piinas igavene piin”5.
Sügavas meeleheites meenus talle noorena kuuldud õpetus „ühe Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tulemisest, et lepitada maailma patud”6. Järgmisena tõi ta kuuldavale selle väga mõjuka avalduse: „Kui mu meel klammerdus selle mõtte külge, hüüdsin ma oma südames: Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale.”7 Palunud Päästjalt jumalikku väge, sündis midagi imetabast: „Kui ma seda mõtlesin,” ütles ta, „ma ei mäletanud enam oma valu.”8 Ta tundis äkitselt rahu ja valgust. Midagi „ei saa olla ‥ nii oivalist ja sulnist, kui oli minu rõõm”9, kuulutas ta.
Alma „klammerdus” tõe külge Jeesusest Kristusest. Kui me kasutaksime sõna „klammerduma” füüsilises mõttes, võiksime öelda, et „ta klammerdus, kukkudes kaitsepiirde külge”, mis tähendab, et ta sirutas äkitselt käe ja haaras kõvasti kinni millestki, mis oli tugevalt kindla vundamendi külge tsementeeritud.
Alma pöördus oma mõtteis abi järele ja sai kindla teadmise vägevast tõest seoses Jeesuse Kristuse lepitusohvriga. Tegutsedes selle tõe ajel usuga ning Jumala väe ja armu läbi vabanes ta meeleheitest ja täitus lootusega.
Kuigi meie läbielamised ei pruugi olla sama dramaatilised kui Almal, on need igavikuliselt sama tähendusrikkad. Ka meie „meel [on] klammerdu[nud] selle mõtte külge” Jeesusest Kristusest ja Tema halastavast ohverdusest ning meie hing on tundnud sellele järgnevat valgust ja rõõmu.
Kinnistage mõtet Jeesusest Kristusest
Ma palvetan sel ülestõusmispühade ajal, et me vormiksime, tugevdaksime ja kinnistaksime teadlikumalt seda esmatähtsat mõtet Jeesusest Kristusest oma hingekambreis10, lubades sel innukalt meie mõtteisse tulvata, juhatada meie mõtteid ja tegusid ning tuua lakkamatult Päästja armastuse sulnist rõõmu.11
Mõtete täitmine Jeesuse Kristuse väega ei tähenda seda, nagu Ta oleks meie ainuke mõte. Kuid see tähendab seda, et kõik meie mõtted on piiratud Tema armastuse, Ta elu ja õpetuste ning Tema lepitusohvri ja hiilgava ülestõusmisega. Jeesus ei ole kunagi meie mõtete unustatud nurgas, sest meie mõtted on alati Temal ja me jumaldame Teda kogu hingest.12 Me palvetame ja tuletame meelde kogemusi, mis on toonud meid Talle lähemale. Meie mõtteis on teretulnud jumalikud kuvandid, pühakirjad ja inspireeritud kirikulaulud, et need polsterdaksid hellalt kiirest elust läbi tormavaid arvukaid argimõtteid. Meie armastus Tema vastu ei kaitse meid siin surelikus elus mure ja kurbuse eest, kuid võimaldab meil läbida väljakutseid kaugelt tugevamana, kui me ise seda suudaksime.
Pidage meeles, et te olete Taevase Isa vaimulapsed. Apostel Paulus selgitas, et me oleme „Jumala sugu”.14 Igaüks teist teadis oma identiteeti ammu enne maa peale tulekut. Meie Isa mõtles meie jaoks välja täiusliku plaani, kuidas me saaksime maa peale tulla, õppida ja Tema juurde naasta. Ta saatis oma Armsa Poja, et me elaksime Tema piiritu lepituse ja ülestõusmise väe kaudu ka pärast hauda, ning kui me oleme nõus Temasse usku rakendama ja pattudest meelt parandama15, antakse meile andeks ja me saame lootuse igavesele elule.16
Pöörake oma meelele ja vaimule erakordset tähelepanu
Meie meel ja vaim vajavad selles surelikus elus erakordset tähelepanu.17 Meie meel võimaldab meil elada hästi või halvasti, valida head või halba ja eristada head halvast.18 Meie vaim saab kinnitava tunnistuse, et Jumal on meie Isa, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ning et nende õpetused on meie õnnejuhised siin ja igavese elu juhised pärast hauda.
Alma meel klammerdus selle mõtte külge Jeesusest Kristusest. See muutis ta elu. Üldkonverents on suurepärane aeg mõista, mida Issand soovib, et me teaksime ja teeksime. See on ka aeg oma edusammude üle järele mõelda. Kuna mu ülesanded on viinud mind kõikjale üle maailma, olen täheldanud õigemeelsete ja pühendunud Kiriku liikmete kasvavat vaimset jõudu.
Viis aastat tagasi paluti meil Päästjat kõiges, mida me teeme, veel enam esile tõsta, kasutades selleks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku õiget nime.19 Me ütleme Tema nime tõsimeelsemalt.
Neli aastat tagasi, vähendades sakramendikoosoleku aega, keskendusime rohkem Issanda sakramendi võtmisele. Me mõtleme rohkem Jeesusele Kristusele ja suhtume tõsisemalt lubadusse Teda alati meeles pidada.20
Ülemaailmse pandeemia eraldatuse ja „Tule, järgne mulle” õppekava abiga muutuvad Päästja õpetused meie kodudes silmapaistvamaks, aidates kaasa meie Päästja kummardamisele terve nädala jooksul.
Järgides president Russell M. Nelsoni nõuannet Teda kuulda21, täiustame oma võimet tunda ära Püha Vaimu sosinaid ja näha oma elus Issanda kätt.
Seoses mitme tosina templi väljakuulutamise ja valmimisega käime sagedamini Issanda kojas ja saame Tema lubatud õnnistusi. Tunneme vägevamalt meie Päästja ja Lunastaja ülevat ilu.
President Nelson on öelnud: „Vägevaks jüngriks saamine pole kerge ega tule automaatselt. Meie tähelepanu peab olema kinnitunud Päästjale ja Tema evangeeliumile. Püüd vaadata Tema poole igas oma mõttes on vaimselt päris ränk.”22
Kui me kinnitame oma tähelepanu Jeesusele Kristusele, näeme me kõike muud enda ümber, mis on ikka veel alles jäänud, läbi selle armastuse, mida me Tema vastu tunneme. Vähem tähtsad tähelepanu kõrvale juhtivad tegurid tuhmuvad ning me eemaldame kõik, mis pole kooskõlas Ta valguse ja iseloomuga. Kui te jätkuvalt klammerdute üha terasemalt selle mõtte külge Jeesusest Kristusest, usaldate Teda ja peate Ta käske, luban ma teile mitte ainult taevast juhatust, vaid ka taevast väge, mis annab jõudu teie lepingutele, rahu raskustes ja rõõmu õnnistustele.
Pidage meeles Jeesust Kristust
Mõni nädal tagasi külastasime Kathyga Matt ja Sarah Johnsoni kodu. Seinal rippus pilt nende kallist perest, kaunis kujutis Päästjast ja joonistus templist.
Nende neli tütart, Maddy, Ruby, Claire ja June, rääkisid rõõmsalt, kui väga nad oma ema armastavad.
Sarah oli korraldanud üle aasta oma perele ühiseid laupäevaseid templiskäike, et tüdrukud saaksid osa võtta varem elanud pereliikmete ristimistest.
Möödunud aasta novembris broneeris Sarah oma perele detsembri viimasel nädalal templisse minekuks laupäeva asemel neljapäevase aja. „Ma loodan, et see sobib sulle,” ütles ta Mattile.
Sarah’l oli diagnoositud vähk, kuid arstid eeldasid, et ta elab veel kaks või kolm aastat. Sarah oli jaganud ühel sakramendikoosolekul oma vägevat tunnistust ja öelnud, et olgu tulemus tema jaoks milline tahes, armastab ta Päästjat kogu südamest, ja et Päästja „on juba võitu saanud”. Detsembris hakkas Sarah tervis ootamatult kiiresti halvenema ja ta viidi haiglasse. 29. detsembril, neljapäeva varahommikul, lõppes vaikselt tema surelikkus. Matt oli olnud kogu öö Sarah kõrval.
Süda murtud ning füüsiliselt ja emotsionaalselt täiesti kurnatuna saabus ta koju ja kurvastas koos tütardega. Heitnud pilgu telefonile, märkas Matt seal meeldetuletust ebatavalisest neljapäevasest templikülastusest, mille Sarah hiljem samaks päevaks broneerinud oli. Matt ütles: „Kui ma seda nägin, mõtlesin ma esmalt, et see ei õnnestu.”
Kuid siis klammerdus Matti meel selle mõtte külge: „Päästja elab. Tema püha koda on koht, kus me oma perega enim olla tahame.”
Matt, Maddy, Ruby, Claire ja June saabusid Sarah broneeritud ajal templisse. Pisarad mööda põski alla nirisemas, tegi Matt oma tütardega ristimisi. Nad tunnetasid sügavalt, milline armastus ja igavene side neid Sarah’ga seob, ning tundsid ka Päästja mõõtmatut armastust ja trööstivat rahu. Matt rääkis hellatundeliselt: „Kuigi ma tunnen sügavat kurbust ja ahastust, paneb Isa imelisest päästmisplaanist teadmine mind rõõmust rõkkama.”
Ma tunnistan sel ülestõusmispühal, et Päästja võrratu lepitusohver ja Ta hiilgav ülestõusmine on jäägitu ja absoluutne tõde. Kui teie mõtted püsivad kindlalt ja igavesti Jeesusel Kristusel ja kui te jätkuvalt oma elu täielikumalt Päästjale keskendate, luban teile, et tunnete Tema lootust, rahu ja armastust. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.