Kas mulle on tõesti andeks antud?
Kõigile antakse sama täieliku ja täiusliku andestuse tõotus – Jeesuse Kristuse lõpmatus lepituses ja selle kaudu.
Mitu aastat tagasi kolisime õde Nattressiga Idahosse, kus avasime uue ettevõtte. Veetsin kontoris pikki päevi ja öid. Õnneks elasime tööst vaid mõne kvartali kaugusel. Shawna ja meie kolm tütart – kõik alla kuueaastased – tulid igal nädalal kontorisse, et võiksime koos lõunat süüa.
Ühel sellisel päeval, pärast meie perelõunat, märkasin, et meie viieaastane tütar Michelle oli jätnud mulle sõnumi, mis oli kirjutatud iseliimuvale märkmepaberile ja kleebitud minu kontoritelefoni külge.
Seal oli lihtsalt kirjas: „Isa, ära unusta mind armastada. Armastusega, Michelle.” See oli noorele isale vägev meeldetuletus kõige olulisematest asjadest.
Vennad ja õed, ma tunnistan, et meie Taevane Isa peab meid alati meeles ja et Ta armastab meid täiuslikult. Minu küsimus on: kas meie Teda peame meeles? Ja kas me armastame Teda?
Aastaid tagasi teenisin kohaliku kirikujuhina. Üks meie noortest meestest, Danny, oli igas mõttes silmapaistev. Ta oli sõnakuulelik, lahke, hea ja suure südamega. Kui ta aga keskkooli lõpetas, hakkas ta suhtlema karmi seltskonnaga. Nad hakkasid tarbima uimasteid, täpsemalt metamfetamiini, ja sattusid sõltuvuse ja hävingu libedale teele. Peagi muutus tema välimus täielikult. Ta oli vaevalt äratuntav. Kõige olulisem muutus oli tema silmades – valgus tema silmades oli tuhmunud. Pöördusin tema poole mitu korda, kuid tulutult. Ta ei olnud huvitatud.
Raske oli näha seda imelist noormeest kannatamas ja elamas elu, mis ei peegeldanud tema olemust! Ta oli suuteline palju enamaks.
Siis ühel päeval algas tema ime.
Ta osales sakramendikoosolekul, kus tema noorem vend jagas enne misjonile minemist oma tunnistust. Koosoleku ajal tundis Danny midagi, mida ta polnud pikka aega tundnud. Ta tundis Issanda armastust. Ta oli leidnud lootust.
Kuigi tal oli soov muutuda, oli see Danny jaoks raske. Tema sõltuvused ja sellega kaasnev süütunne olid peaaegu rohkem, kui ta suutis taluda.
Ühel pärastlõunal, kui ma väljas muru niitsin, sõitis Danny ette teatamata minu maja ette. Tal oli väga raske. Lülitasin niiduki välja ja istusime koos varjus verandatrepil. Seal jagas ta minuga oma südame tundeid. Ta tahtis tõesti tagasi tulla. Kuid tema sõltuvustest ja elustiilist ärapööramine oli aga ülimalt raske. Sellele lisaks tundis ta suurt süüd ja häbi, et oli nii kaugele eemaldunud. Ta küsis: „Kas ma võin tõesti andeks saada? Kas tõesti on tee tagasi?”
Pärast seda, kui ta nende muredega oma südant puistas, lugesime koos Alma 36. peatükki:
„Jah, ma mäletasin kõiki oma patte ja süütegusid. ‥
Jah, ‥ pelk mõte Jumala ette minemisest piinas mu hinge sõnulseletamatu õudusega.” (salmid 13–14)
Pärast neid salme ütles Danny: „Täpselt nii ma end tunnen!”
Jätkasime:
„Kui ma olin nõnda vaevast piinatud, kui mind vaevas mälestus oma paljudest pattudest, vaata, mulle tuli meelde ka see, et ma olin kuulnud oma isa rahvale prohvetlikult kuulutamas ühe Jeesuse Kristuse, Jumala Poja tulemisest, et lepitada maailma patud. ‥
Ja oo, millist rõõmu ja millist imepärast valgust ma nägin.” (salmid 17, 20)
Kui me neid salme lugesime, hakkasid pisarad voolama. Alma rõõm oli see rõõm, mida Danny oli otsinud!
Arutasime, et Alma oli olnud erakordselt paheline. Kui ta aga meelt parandas, ei vaadanud ta enam pattude poole tagasi. Temast sai Jeesuse Kristuse andunud jünger. Temast sai prohvet! Danny silmad läksid suureks. „Prohvet?” küsis ta.
Ma vastasin lihtsalt: „Jah, prohvet. Ootused sinu suhtes on suured!”
Arutasime, et kuigi tema patud ei olnud nii suured kui Alma patud, antakse kõigile sama täieliku ja täiusliku andestuse tõotus – Jeesuse Kristuse lõpmatus lepituses ja selle kaudu.
Danny mõistis nüüd. Ta teadis, mida ta peab tegema: ta pidi alustama oma teekonda, usaldades Issandat ja andestades endale!
Danny vägev südamemuutus ei olnud midagi muud kui ime. Aja jooksul tema nägu muutus ja tema silmad hakkasid taas särama. Ta sai templivääriliseks! Ta oli lõpuks tagasi!
Mõne kuu pärast küsisin Dannylt, kas ta soovib esitada taotluse põhimisjonil teenimiseks. Ta oli sellest ettepanekust üllatunud.
Ta ütles: „Mulle meeldiks teenida misjonil, aga sa tead, kus ma olen olnud ja mida teinud. Arvasin, et olen selle võimaluse kaotanud.”
Ma vastasin: „Sul võib õigus olla. Aga miski ei takista meil taotlust esitamast. Kui sind misjonile ei kutsuta, siis tead vähemalt, et väljendasid siirast soovi Issandat teenida.” Ta silmad läksid särama. Ta oli sellest ideest vaimustuses. Tema jaoks oli misjoni tõenäosus väike, kuid sellegipoolest võimalus, mida ta oli valmis kasutama.
Mõni nädal hiljem juhtus tema hämmastuseks veel üks ime. Danny sai kutse teenida põhimisjonil.
Mõni kuu pärast Danny saabumist misjoniväljale helistati mulle. Tema misjonijuhataja küsis lihtsalt: „Mis selle noormehega on? Ta on kõige imelisem misjonär, keda ma kunagi näinud olen!” See misjonijuhataja oli nimelt saanud tänapäeva Alma noorema.
Kaks aastat hiljem naasis Danny auga koju, olles teeninud Issandat kogu oma südamest, väest, meelest ja jõust.
Pärast tema misjoniaruannet sakramendikoosolekul naasin koju ja kuulsin koputust välisuksel. Seal seisis Danny, pisarad silmis. Ta ütles: „Kas me saame ühe minuti rääkida?” Läksime välja samale verandaastmele.
Ta küsis: „Juhataja, kas arvate, et mulle on tõesti andeks antud?”
Nüüd tulid ka mulle pisarad silma. Minu ees seisis pühendunud Jeesuse Kristuse jünger, kes oli andnud endast kõik, et Päästjast õpetada ja tunnistada. Ta oli Päästja lepituse tervendava ja tugevdava väe kehastus.
Ma ütlesin: „Danny! Kas sa oled peeglisse vaadanud? Kas oled oma silmi näinud? Need on täis valgust ja sa kiirgad Issanda Vaimust. Muidugi on sulle andeks antud! Sa oled suurepärane! Nüüd pead sa oma eluga edasi minema. Ära vaata tagasi! Oota usuga järgmist talitust.”
Danny ime jätkub täna. Ta abiellus templis ja naasis kooli, kus sai magistrikraadi. Ta jätkab au ja väärikusega Issanda teenimist oma kutsetes. Veelgi olulisem on see, et temast on saanud imeline abikaasa ja ustav isa. Ta on pühendunud Jeesuse Kristuse jünger.
President Russell M. Nelson õpetas: „[Päästja] piiritu lepituseta oleks kogu inimkond lõplikult kadunud.”1 Danny ei olnud Issanda jaoks kadunud ega ole ka meie. Ta seisab ukse taga, et meid tõsta, tugevdada ja meile andestada. Ta ei unusta kunagi meid armastada!
Uskumatu näide Päästja armastusest Jumala laste vastu on kirjas Mormoni Raamatus: „Kui Jeesus oli nõnda rääkinud, lasi ta silmadel taas üle rahvahulga käia ning nägi, et inimesed olid pisarais ja vaatasid ainiti teda, nagu paludes teda pisut kauem nendega koos olla.” (3Ne 17:5)
Päästja oli veetnud juba terve päeva rahvast teenides. Tal oli veel teisi ülesandeid – Ta pidi külastama oma teisi lambaid; Ta pidi minema oma Isa juurde.
Nendest kohustustest hoolimata mõistis Ta, et inimesed soovisid, et Ta jääks veidi kauemaks. Siis, kui Päästja süda oli täis kaastunnet, juhtus üks maailma ajaloo suurimaid imesid:
Ta jäi nendega.
Ta õnnistas neid.
Ta teenis ükshaaval nende lapsi.
Ta palvetas nende eest; Ta valas pisaraid koos nendega.
Ja Ta tegi nad terveks. (Vt 3Ne 17.)
Tema tõotus on igavene: Ta teeb meid terveks.
Need, kes on lepingurajalt kõrvale kaldunud, teadke, et alati leiab lootust, alati leiab tervenemist ja alati leiab tagasitee.
Tema igavene lootusesõnum on tervendav palsam kõigile, kes elavad rahutus maailmas. Päästja ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu.” (Jh 14:6)
Vennad ja õed, pidagem meeles Teda otsida, Teda armastada ja Teda alati meeles pidada.
Ma tunnistan, et Jumal elab ja et Ta armastab meid. Ma tunnistan ka, et Jeesus Kristus on maailma Päästja ja Lunastaja. Ta on vägev terveksravija. Ma tean, et mu Lunastaja elab. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.