Puudulik saak

Poisikesena õppisin ma armastama aastaaegade drastilisi muutumisi Montana osariigi edelaosas, kus ma üles kasvasin. Mu lemmikaastaaeg oli sügis – lõikusaeg. Meie pere lootis ja palvetas, et meie kuudepikkuse vaevanägemise eest tasutakse küllusliku saagiga. Mu vanemad muretsesid ilma, loomade ja põllukultuuride tervise ning paljude muude asjade pärast, mida nad ei saanud eriti kontrollida.

Suuremaks sirgudes sain ma kõige sellega seotud pakilisusest veelgi teadlikumaks. Saagist sõltus meie elatis. Isa õpetas mulle seadmete kohta, mida viljakoristuseks kasutasime. Vaatasin pealt, kuidas ta masinad põllule viis, lõikas väikse viiru vilja ja kontrollis siis kombaini tagant, kas võimalikult palju vilja langeb ikka mahutisse ega lenda koos aganatega välja. Ta kordas seda tegevust mitu korda, iga kord masinat reguleerides. Mina jooksin isa kõrval ja siblisin koos temaga läbi aganate ning teesklesin, nagu ma teaksin, mida ma teen.

Kui isa oli masina reguleerimisega rahule jäänud, leidsin ma maast aganate seast viljateri ja näitasin neid kriitilise pilguga isale. Ma ei unusta, mida isa mulle ütles. „Kõlbab küll. See masin ei suuda paremini.” Ma ei jäänud tema selgitusega eriti rahule ja mõtisklesin, et see saak pole kuigi täiuslik.

Veidi aega hiljem, kui ilm õhtuti külmaks läks, nägin ma tuhandeid rändlinde, nagu luikesid, hanesid ja parte, põllule maandumas, et end pikal teekonnal lõunasse kosutada. Nad sõid vilja, mis oli meie puudulikust saagist üle jäänud. Jumal oli selle täiuslikuks teinud. Ükski tera ei läinud kaotsi.

Meie maailmas ja ka kirikukultuuris tekib sageli kiusatus lasta täiuslikkusel kinnisideeks kujuneda. Sotsiaalmeedia, ebareaalsed ootused ja sageli enesekriitika tekitavad küündimatuse tunnet, et me pole piisavalt head ega saagi iial olema. Osa saab valesti aru ka Päästja kutsest „teie olge siis täiuslikud”.¹

Pidage meeles, et täiuslikkus pole sama mis Kristuses täiuslikuks saamine.² Täiuslikkuseks on vajalik võimatu, isetekitatud standardi olemasolu, mille põhjal end teistega kõrvutada. See tekitab süütunnet ja ärevust ning võib panna meid soovima eemale tõmbuda ja teistest eralduda.

Kristuses täiuslikuks saamine on hoopis midagi muud. See on Püha Vaimu armastava juhenduse all toimuv protsess, mille käigus saadakse rohkem Päästja-sarnaseks. Lahke ja kõiketeadev Taevane Isa on kehtestanud käitumisnormid ja määratlenud selgesti lepingud, mida meil palutakse vastu võtta. See vabastab meid süü ja küündimatuse koormast ning pöörab alati tähelepanu sellele, kes me Jumala silmis oleme. Samal ajal kui see protsess ülendab meie meelt ja ärgitab meid paremaks saama, on meie mõõdupuu meie isiklik Jumalale pühendumine, mis nähtub meie püüdlustest Teda usuga järgida. Kui me võtame vastu Päästja kutse Tema juurde tulla, mõistame peagi, et meie parimast piisab, ja et armastava Päästja arm täidab puudujäägi, nagu me ei oska ettegi kujutada.

Me näeme, kuidas see põhimõte toimib, kui Päästja toitis viite tuhandet.

„Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juure tulevat, ütles ta Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” ‥

Filippus vastas talle: „Leibu kahesaja teenari eest ei jätku neile, et igaüks natukesegi võtaks!”

Üks tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, ütleb talle:

„Siin on üks poisike, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest, aga mis saab sellest nii paljudele?”³

Kas te mõtlete vahel, mida võis Päästja arvata sellest poisikesest, kes pakkus lapseusus eesseisnud ülesande täitmiseks midagi sellist, millest ilmselt talle endalegi teadaolevalt kahetsusväärselt ei piisanud.

„Jeesus võttis nüüd leivad, tänas ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka neist kalukesist, niipalju kui nad tahtsid.

Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles ta oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palukesed kokku, et midagi ei läheks raisku!””⁴

Päästja muutis tagasihoidliku annetuse täiuslikuks.

Veidi pärast seda kogemust saatis Jeesus oma jüngrid paadiga teele. Nad avastasid end peagi keset ööd tormiselt merelt. Nad ehmusid, kui nägid tondisarnast kuju vee peal nende suunas kõndimas.

„Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, mina olen see, ärge kartke!”

Peetrus kostis temale ning ütles: „Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juurde vee peale!”

Tema ütles: „Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde.

Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!”

Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?””⁵

Vennad ja õed! See jutuajamine ei pruukinud sellega lõppeda. Ma usun, et kui Peetrus läbimärjana Päästja käevangus paadi poole kõndis ja end võib-olla naeruväärsena tundis, võis Päästja öelda midagi sarnast: „Oh Peetrus, ära karda ja muretse! Kui sa näeksid end, nagu mina sind näen, siis sinu kahtlused haihtuksid ja su usk tugevneks. Ma armastan sind, kallis Peetrus! Sa tulid paadist välja. Su annetus on vastu võetud, ja kuigi sa kõhklesid, tõmban ma sind alati sügavikust välja ja su annetus saab olema täiuslik.”

Vanem Dieter F. Uchtdorf on õpetanud:

„Ma usun, et Päästja Jeesus Kristus tahaks, et te näeksite, tunneksite ja teaksite, et Temas on teie jõud. Et Tema abiga ei ole mingeid piiranguid sellel, mida te saavutada suudate. Et teie potentsiaal on piiritu. Ta tahaks, et te näeksite ennast nii, nagu Tema teid näeb. Ja see erineb suuresti sellest, kuidas maailm teid näeb. ‥

Ta annab väge väsinuile ja neile, kes tunnevad end jõuetuna, annab Ta suuremat jõudu.”⁶

Me peame meeles pidama, et olgu meie parim, kuid puudulik annetus milline tahes, saab Päästja teha sellest täiusliku. Ükskõik kui tähtsusetud meie püüdlused ka ei näi, ei tohi me iial alahinnata Päästja väge. Üks lihtne hea sõna, lühike, kuid siiras külastus või armastusega õpetatud Algühingu õpetus võib pakkuda Päästja abiga tröösti, pehmendada südant ja muuta igavest elu. Meie kohmakad jõupingutused võivad viia imedeni ning selle käigus saame me osa täiuslikust saagist.

Meid pannakse sageli olukorda, mis paneb meid pingutama. Mistõttu me ei pruugi tunda end ülesande tasemel. Võib-olla silmitseme me neid, kellega teenime, ja tunneme, et me pole iial piisavalt head. Vennad ja õed! Kui te peaksite nii tundma, siis vaadake neid erakordseid mehi ja naisi, kes mu seljataga istuvad ja kellega koos ma teenin.

Ma tunnen teie valu.

Kuid ma olen õppinud, et nii nagu täiuslikkus pole sama, kui Kristuses täiuslikuks saamine, nõnda pole enese võrdlemine sama mis kellegi jäljendamine. Enese võrdlemisel teistega saab olla vaid kaks tagajärge. Me kas näeme end teistest paremana ning muutume nende suhtes kohut mõistvaks ja arvustavaks, või näeme ennast teistest vähemana ning hakkame muretsema, ennast kritiseerima ja meelt heitma. Enese võrdlemine teistega on harva tulemuslik, ei ülenda meelt ja on vahel lausa masendav. Selline võrdlemine võib olla tegelikult vaimselt hävitav ja takistada meil vajalikku vaimset abi saada. Teisest küljest võib nende jäljendamine, keda me austame ja kes ilmutavad Kristuse-sarnaseid omadusi, olla õpetlik ja meeltülendav ning aidata meil saada paremaks Jeesuse Kristuse jüngriks.

Päästja näitas meile eeskuju, mida järgida, kui Ta jäljendas Isa. Ta ütles oma jüngrile Filippusele: „Niikaua aega olen ma teie juures ja sa ei ole mind tundnud, Filippus? Kes mind on näinud, see on näinud Isa. Kuidas sa ütled: näita meile Isa!?”⁷

Ja seejärel õpetas Ta: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kes usub minusse, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen.”⁸

Ükskõik kui tähtsusetud meie jõupingutused ka ei näi, kasutab Päästja meid oma töö täidesaatmiseks, kui me oleme siirad. Kui me lihtsalt teeme endast parima ja usaldame, et Ta täidab puudujäägi, võib meist saada osa meid ümbritsevatest imedest.

Vanem Dale G. Renlund on öelnud: „Te ei pea olema täiuslikud, kuid meil on teid vaja, sest igaüks, kes tahab, saab midagi teha.”⁹

Ja president Russell M. Nelsoni õpetuse kohaselt: „Issand armastab jõupingutusi.”¹⁰

Päästja on valmis meie tagasihoidlikke annetusi vastu võtma ja neid oma armu läbi täiuslikuks muutma. Kristusega pole ükski saak puudulik. Meil peab olema julgust uskuda, et Ta arm on meie jaoks, et Ta aitab meid, päästab meid sügavikust, kui me kõhkleme, ja muudab meie mitte nii täiuslikud jõupingutused täiuslikeks.

Tähendamissõnas külvajast kirjeldab Päästja seemneid, mis külvatakse heasse maasse. Mõni kandis vilja sada, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend seemet. Kõik on osa Tema täiuslikust saagist.¹¹

Prohvet Moroni on esitanud kõigile üleskutse: „Jah, tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas ‥ ja kui te keelate endale kõike jumalatut ja armastate Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust, siis on tema arm teile küllaldane, et tema armu kaudu te võite saada täiuslikuks Kristuses.”¹²

Vennad ja õed! Ma tunnistan Kristusest, kellel on vägi teha täiuslikuks ka meie tagasihoidlikem annetus. Andkem endast parim, toogem, mida saame, ja asetagem oma puudulik annetus Tema jalge ette. Tema nimel, kes on täiusliku lõikuse Isand, nimelt Jeesuse Kristuse enda nimel, aamen.