Pärast neljandat päeva

Nagu meile on täna hommikul meelde tuletatud, on täna palmipuudepüha, mis tähistab Päästja võidukat sisenemist Jeruusalemma ja selle püha nädala algust enne Tema suurt lepitust, mis hõlmab Tema kannatusi, ristilöömist ja ülestõusmist.

Vahetult enne oma ettekuulutatud linna sisenemist oli Jeesus Kristus täielikult hõivatud oma teenimistööga, kui sai oma kallitelt sõpradelt Maarjalt ja Martalt teate, et nende vend Laatsarus on haige.¹

Kuigi Laatsaruse haigus oli tõsine, viibis Issand „veel kaks päeva seal paigas, kus ta oli. Pärast seda ütles ta jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!””² Enne kui Jeesus asus teele oma sõprade koju Betaanias, „siis Jeesus ütles [oma jüngritele] lausa: „Laatsarus on surnud””.³

Kui Jeesus Betaaniasse jõudis, kohtus ta esmalt Martaga ja seejärel Maarjaga. Võib-olla pettumusest Tema hilise saabumise pärast tervitasid nad mõlemad Teda, öeldes: „Issand, kui sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud!”⁴ Marta lisas veel: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!”⁵

Need neli päeva olid Maarjale ja Martale olulised. Mõnes rabide koolkonnas usuti, et lahkunu vaim jääb keha juurde kolmeks päevaks, andes lootust, et elule ärkamine on veel võimalik. Kuid neljandaks päevaks oli see lootus kadunud, võib-olla seetõttu, et keha hakkas lagunema ja „lehkas”.⁶

Maarja ja Marta olid meeleheitel. „Kui nüüd Jeesus nägi [Maarjat] nutvat ja ‥ ärritus ‥ vaimus ja võpatas.

Ja ta ütles: „Kuhu te olete ta pannud?” Nad ütlesid temale: „Issand, tule ja vaata!”⁷

Just sel hetkel näeme ühte Päästja sureliku teenimistöö suurimat imetegu. Esiteks ütles Jeesus: „Tõstke kivi ära!”⁸ Ja siis, kui Ta oli oma Isa tänanud, „hüüdis ta suure häälega: „Laatsarus, tule välja!”

Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütle[s] neile: „Päästke ta lahti ja laske ta minna!””⁹

Nagu Maarja ja Marta, on ka meil võimalus kogeda kogu surelikkust, isegi kurbust¹⁰ ja nõrkust.¹¹ Igaüks meist kogeb südamevalu, mis kaasneb lähedase kaotusega. Meie surelik teekond võib hõlmata isiklikku haigust või lähedase kurnavat haigust; depressiooni, ärevust või muid vaimse tervise probleeme; rahalisi raskusi; reetmist; pattu. Ja mõnikord kaasneb nendega lootusetuse tunne. Mina ei ole mingi erand. Nagu teie, olen ka mina kogenud lugematul hulgal katsumusi, mida selles elus oodata võib. Mind tõmbab see lugu Päästjast ja sellest, mida see õpetab mulle meie suhte kohta Temaga.

Oma suurimate murede ajal otsime nagu Maarja ja Marta Päästjat või palume Isalt Tema jumalikku sekkumist. Laatsaruse lugu õpetab meile põhimõtteid, mida saab rakendada meie enda elus, kui seisame silmitsi oma isiklike väljakutsetega.

Kui Päästja Betaaniasse jõudis, olid kõik kaotanud lootuse, et Laatsarust saab päästa – sest oli möödunud neli päeva ja ta oli surnud. Mõnikord võib meie enda väljakutsete ajal tunduda, et Kristus hilineb ning meie lootus ja usk pannakse proovile. Minu tunnistus on, et kui liigume edasi usus Jeesusesse Kristusesse, tuleb alati neljas päev. Ta tuleb alati meile appi või meie lootuseid ellu äratama. Ta on lubanud:

„Teie süda ärgu ehmugu.”¹²

„Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juure.”¹³

Mõnikord võib tunduda, et Ta tuleb meie juurde alles piltlikul neljandal päeval, sest kogu lootus näib olevat kadunud. Aga miks nii hilja? President Thomas S. Monson on õpetanud: „Meie Taevane Isa, kes annab meile nii palju, millest rõõmu tunda, teab ka, et me õpime, kasvame ja saame tugevamaks, kui seisame silmitsi katsumustega, mida peame läbi tegema, ja peame neis vastu.”¹⁴

Isegi prohvet Joseph Smith seisis silmitsi tohutu neljanda päeva kogemusega. Kas mäletate tema palvet? „Oo Jumal, kus sa oled? Ja kus on telk, mis varjab sinu peidupaika?”¹⁵ Kui me Teda usaldame, võime saada sarnase vastuse: „Mu poeg [või tütar], rahu sinu hingele; sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks.”¹⁶

Teine sõnum, mida Laatsaruse loost õpime, on see, milline võiks olla meie endi roll selles jumalikus sekkumises, mida loodame. Kui Jeesus hauale lähenes, ütles ta esmalt sealviibijatele: „Tõstke kivi ära!”¹⁷ Kas Päästja ei oleks võinud oma väega kivi imeliselt ilma pingutuseta ära tõsta? See oleks olnud muljet avaldav vaatepilt ja unustamatu kogemus, kuid Ta ütles hoopis teistele: „Tõstke kivi ära!”

Teiseks „hüüdis [Issand] suure häälega: „Laatsarus, tule välja!””¹⁸ Kas poleks olnud muljetavaldavam, kui Issand oleks ise imekombel Laatsaruse hauaavausse asetanud, et ta oleks kivi eemaldamisel kohe rahvale näha olnud?

Kolmandaks, kui Laatsarus välja tuli, oli ta „jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütle[s] neile: „Päästke ta lahti ja laske ta minna!””¹⁹ Olen kindel, et Issand oleks suutnud panna Laatsaruse seisma hauaavausse juba puhta ja meeldivana, surilinad kenasti kokku volditud.

Mis mõte on neid üksikasju esile tõsta? Kõigil neil kolmel asjal oli midagi ühist – ükski neist ei nõudnud Kristuse jumaliku väe kasutamist. Seda, mida Tema jüngrid suutsid teha, käskis Ta neil teha. Jüngrid olid täiesti võimelised ise kivi eest tõstma; Laatsarus oli pärast surnuist tõusmist võimeline ise seisma ja koopaavausest välja tulema; ja need, kes armastasid Laatsarust, aitasid tal surnumähised eemaldada.

Kuid ainult Kristusel oli vägi ja volitus Laatsarus surnuist üles äratada. Mina arvan, et Päästja ootab, et me teeksime kõik, mida me suudame, ja Tema teeb seda, mida ainult Tema suudab.²⁰

Me teame, et „usk [Issandasse Jeesusesse Kristusesse] on tegutsemise põhimõte”²¹ ja „imed ei tekita usku, vaid tugev usk kujuneb kuulekusest Jeesuse Kristuse evangeeliumile. Teiste sõnadega tuleb usk õigemeelsuse kaudu”.²² Kui püüame tegutseda õigemeelselt, pühade lepingute tegemise ja nendest kinnipidamise kaudu ning rakendades oma elus Kristuse õpetust, ei piisa meie usust mitte ainult selleks, et kannatada neljanda päevani, vaid Issanda abiga suudame samuti liigutada kive, mis on meie teel, tõustes kõrgemale meeleheitest ja vabastades end kõigest, mis meid seob ja mähib. Kuigi Issand ootab, et me teeksime „kõik, mis on meie võimuses”²³, pidage meeles, et Ta pakub kõigis neis asjades vajalikku abi, kui me Teda usaldame.

Kuidas saame tõsta kive ja ehitada Tema kaljule?²⁴ Me võime kuuletuda prohvetite nõuannetele.

Näiteks palus president Russell M. Nelson mullu oktoobris, et me võtaksime enda kätte vastutuse oma tunnistuse eest Päästjasse ja Tema evangeeliumisse, tegutseksime selle nimel ja kosutaksime seda, toidaksime seda tõega ning väldiksime selle saastamist uskmatute inimeste valefilosoofiatega. Ta lubas meile kõigile: „Kui panete Jeesusest Kristusest tunnistuse tugevdamise oma elus tähtsaimale kohale, siis vaadake, kuidas teie elus leiavad aset imed.”²⁵

Me suudame seda!

Kuidas me saame piltlikult öeldes tõusta ja välja tulla? Me võime rõõmsalt meelt parandada ja käskudele kuuletuda. Issand ütles: „Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab; kes aga mind armastab, seda armastab minu Isa ja mina tahan teda armastada ja iseennast temale ilmutada!”²⁶ Me võime püüda iga päev meelt parandada ja rõõmsalt edasi liikuda tahtevalmis südamega, mis on täis armastust Issanda vastu.

Me suudame seda!

Kuidas saame Issanda abiga vabaneda kõigest, mis meid seob ja mähib? Me saame end ise lepingute kaudu Taevase Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristusega siduda. Vanem D. Todd Christofferson õpetas: „Mis on [meie] kõlbelise ja vaimse väe allikaks ja kuidas selleni jõuda? See allikas on Jumal. See vägi on kättesaadav Temaga sõlmitud lepingute kaudu. ‥ Nende jumalike kokkulepete puhul kohustub Jumal meid toetama, pühitsema ja ülendama, kui meie kohustume Teda teenima ja pidama kinni Tema käskudest.”²⁷ Me sõlmime ja peame pühasid lepinguid.

Me suudame seda!

„Tõstke kivi ära!” „Tule välja!” „Päästke ta lahti ja laske ta minna!”

Nõuanded, käsud ja lepingud. Me suudame seda!

Vanem Jeffrey R. Holland on öelnud: „Mõned õnnistused tulevad varem, mõned hiljem ja mõned ei tule enne kui taevas. Kuid need ei jää tulemata neile, kes võtavad omaks Jeesuse Kristuse evangeeliumi.”²⁸

Ja lõpetuseks: „Mispärast, olge rõõmsad ja ärge kartke, sest mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kõrval.”²⁹

See on minu tunnistus ja tunnistus Tema pühal nimel, kes tuleb alati, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.