Ta võib mind terveks teha!

Moroni lubab, et kui me loeme Mormoni Raamatut ja küsime seejärel Jumalalt, Igaveselt Isalt, siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, kas see on õige, siis teeb Jumal selle kohta ilmsiks tõe Püha Vaimu väel.¹ Miljonid inimesed on seda lubadust rakendanud ja saanud kinnitava tunnistuse Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiuse taastamisest.

Moroni õhutab meid, et kui me loeme Mormoni Raamatut, et me peaksime meeles, kui halastav on Issand olnud inimlaste vastu Aadama loomisest kuni praeguse ajani välja, ja mõtiskleksime selle üle oma südames.² Mormoni Raamatu lood ja õpetused tuletavad meile meelde Päästja armastust, kaastunnet ja halastust ning annavad nendest tunnistust.

Minu isa suri 2013. aasta aprillis. Kui valmistusin tema matustel kõnelema, mõistsin, kui õnnistatud olin, et teadsin ja armastasin tema lemmikpühakirjakohti. Ta jagas neid perekondlikel koosviibimistel ja luges neid koos minuga, kui vajasin nõu, juhatust või oma usu tugevdamist. Kuulsin, kuidas ta jagas neid kõnedes ja ülesandeid täites. Ma mitte ainult ei teadnud neid, vaid mäletan siiani ka tema hääle kõla ja vaimseid tundeid, mis mind valdasid, kui ta neid jagas. Pühakirjade ja tunnete jagamise kaudu aitas mu isa mul rajada kindla usualuse Issandasse Jeesusesse Kristusesse.

Minu isale meeldis eriti ülestähendus Päästja külaskäigust Nefi rahva juurde.³ See püha ülestähendus räägib ülestõusnud ja ülendatud Issandast Jeesusest Kristusest. Ta oli joonud kibedast karikast ja kannatanud kõik, et meie ei kannataks, kui me meelt parandame.⁴ Ta oli külastanud vaimumaailma ja organiseerinud seal evangeeliumi kuulutamist.⁵ Ta oli surnuist üles tõusnud ning olnud koos Isaga ja saanud temalt käsu jagada nefilastega pühakirju, mis õnnistaksid tulevasi põlvkondi.⁶ Ta oli ülendatud ja tal oli kogu Tema igavikuline vägi ja võime. Me võime õppida Tema õpetuste igast üksikasjast.

3. Nefi 11. peatükis loeme, kuidas Päästja laskus taevast, et õpetada nefilastele, et Ta on Jeesus Kristus, kellest prohvetid tunnistasid, et ta tuleb maailma. Ta kuulutas, et Ta on maailma valgus ja et Ta ülistab Isa, võttes enda peale maailma patud. Ta kutsus inimesi enda juurde, et nad võiksid panna oma käed Tema külje sisse ja tunda naelte jälgi Tema kätes ja jalgades. Ta tahtis, et nad teaksid, et Tema on Iisraeli Jumal, kes tapeti maailma pattude eest. Inimesed astusid rõõmustades ette ja läksid ükshaaval Tema juurde, kuni nad kõik olid näinud ja tundnud, et see oli tõesti Tema, kelle tulemisest olid prohvetid kirjutanud.⁷

Jeesus õpetas nefilastele meeleparanduse tähtsust, et nad peavad saama väikese lapse sarnaseks ja et neil on vaja lasta end ristida inimesel, kellel on Tema volitus. Seejärel õpetas ta suure osa õpetusest, mida me sel aastal Uues Testamendis uurime.

3. Nefi 17. peatükis loeme, et Jeesus ütles inimestele, et tal on aeg minna Isa juurde ja näidata end ka Iisraeli kadunud suguharudele.⁸ Kui Ta vaatas rahvahulka, märkas ta, et nad olid pisarais ja vaatasid ainiti teda, nagu paludes Teda pisut kauem nendega koos olla.⁹

Päästja vastus nefilastele oli samavõrd liigutav kui ka õpetlik. Ta ütles: „Vaadake, mu süda on täis kaastunnet teie vastu!”¹⁰

Usun, et Tema kaastunne oli palju enamat ega tulnud üksnes inimeste pisarate pärast. Näib, et Ta nägi neid oma lepitusohvri kaudu. Ta nägi nende iga valu, kannatust ja kiusatust. Ta nägi nende haigusi. Ta nägi nende nõrkusi ja teadis tänu oma piinarikastele kannatustele Ketsemanis ja Kolgatal, kuidas neid aidata vastavalt nende jõuetusele.¹¹

Samamoodi, kui meie Päästja Jeesus Kristus vaatab meid, näeb ja mõistab Ta meie pattude valu ja koormat. Ta näeb meie sõltuvusi ja väljakutseid. Ta näeb kõiki meie katsumusi ja kannatusi – ja Teda täidab kaastunne meie vastu.

Järgnes tema armuline kutse nefilastele: „Kas teie seas on haigeid? Tooge nad siia! Kas on teist keegi jalutu või pime või lonkur või vigane või pidalitõbine või kes on kuivanud või kes on kurt või kes on mingil muul moel vaevatud? Tooge nad siia ja ma teen nad terveks, sest ma tunnen teile kaasa; mu süda on täis halastust.”¹²

Ja inimesed tulid „kõikide nendega, kes olid mingil moel vaevatud; ja ta tegi nad terveks, igaühe, keda tema juurde toodi.”¹³

1990. aastal elasime Austraalias Victoria osariigis väikeses Sale’i linnas. Olime rõõmsalt hõivatud pere, Kiriku ja töökohustustega. Ühel ilusal suvisel laupäeval vahetult enne jõule otsustasime külastada mõnda parki ja lemmikranda. Pärast toredat mängupäeva koos perega pakkisime kõik autosse ja suundusime koju. Sõidu ajal jäin hetkeks magama ja põhjustasin autoavarii. Kui olin end veidi kogunud, vaatasin sõidukis ringi. Mu naisel Maxine’il oli tõsine jalaluumurd ja tal oli raske hingata. Tal oli rinnakuluumurd. Meie kolm tütart olid šokis, kuid õnneks tundusid kõik vigastusteta olevat. Mul olid mõned väikesed vigastused. Kuid meie viiekuune poeg ei reageerinud.

Selle õnnetuspaiga stressi ja segaduse keskel ütles meie vanim tütar, 11-aastane Kate, tungivalt: „Isa, sa pead Jaromile õnnistuse andma.” Pärast mõningast pingutust õnnestus mul koos tütardega autost välja saada. Maxine’i ei saanud liigutada. Võtsin Jaromi ettevaatlikult käte vahele ja asetasin ta siis maas selili lamades õrnalt oma rinnale ning andsin talle preesterluse õnnistuse. Kui kiirabi umbes 40 minutit hiljem kohale jõudis, oli Jarom teadvusel.

Sel õhtul jätsin kolm pereliiget haiglasse ja sõitsin oma kahe tütrega vaikses taksos koju. Kogu pika öö anusin Taevast Isa, et mu pere ja teises sõidukis viga saanud inimesed paraneksid. Armulikult vastati minu ja paljude teiste tulihingelistele palvetele. Kõik paranesid aja jooksul, see oli suur õnnistus ja õrn halastus.

Ometi tundsin ma jätkuvalt sügavat süütunnet ja kahetsust sellise kohutava õnnetuse põhjustamise pärast. Ärkasin öösiti ja elasin neid kohutavaid sündmusi uuesti läbi. Ma nägin aastaid vaeva, et endale andestada ja rahu leida. Siis, aidates preesterluse juhina teistel meelt parandada ja aidates neil tunda Päästja kaastunnet, halastust ja armastust, mõistsin, et Ta võib mind terveks teha.

Päästja tervendav ja lunastav vägi toimib kogemata tehtud eksimuste, halbade otsuste, väljakutsete ja igasuguste katsumuste – ja samuti meie pattude puhul. Kui ma Tema poole pöördusin, asendus minu süü- ja kahetsustunne järk-järgult rahu ja hingamisega.

President Russell M. Nelson õpetas: „Kui Päästja kogu inimkonna eest lepituse tegi, avas Ta tee, et need, kes Teda järgivad, pääseksid ligi Tema tervendavale, tugevdavale ja lunastavale väele. Need vaimsed annid on kättesaadavad kõigile, kes soovivad Teda kuulda ja Teda järgida.”¹⁴

Vennad ja õed, olenemata sellest, kas te kannate lahendamata patu koormat, kannatate mõne teie vastu ammu toime pandud süüteo pärast või püüate endale andestada juhuslikku eksimust, on teil juurdepääs Päästja Jeesuse Kristuse tervendavale ja lunastavale väele.

Tunnistan, et Ta elab. Ta on meie Päästja ja Lunastaja. Ta armastab meid. Ta tunneb meile kaasa, Ta on täis halastust ja Ta võib teid terveks teha. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.