„Ei saa olla midagi nii oivalist ja sulnist, kui oli minu rõõm”

Pühakirjades on sõnal rõõm tavaliselt palju suurem tähendus kui põgus rahuloluhetk või koguni õnnetunne. Rõõm on selles kontekstis jumalik tunnus, mis saab olema täielik, kui naaseme elama Jumala juurde.³ See on sügavam, ülendavam, kestvam ja elumuutvam, kui miski nauding või heaolutunne, mida sel maailmal on pakkuda.

Meid loodi rõõmu tundma. Armastava Jumala lastena on see meile ette nähtud saatus. Ta soovib jagada oma rõõmu meiega. Prohvet Lehhi õpetas, et Jumalal on meie kõigi jaoks plaan, et me „võiksi[me] tunda rõõmu”.⁴ Kuna me elame langenud maailmas, näib kestev rõõm või igavene rõõm sageli meie käeulatusest välja jäävat. Kuid järgmises salmis jätkab Lehhi, selgitades, et „Messias [tuli], ‥ et ta võiks lunastada [meid] langemisest”⁵. Rõõm saab võimalikuks tänu Päästjale Jeesusele Kristusele ning Tema läbi tõeks saanud lunastusele.

Evangeeliumi sõnum on lootusesõnum, mis kuulutab „suurt rõõmu”⁶, ja abinõu, misläbi kõik võivad tunda siin elus rahu ja rõõmuhetki ning tulevas elus täit rõõmu.⁷

Ustavatele antakse kingituseks see rõõm, millest me räägime, kuid sel on oma hind. Rõõm pole odav ja seda ei jagata möödaminnes. Tegelikult ostetakse see „[Jeesuse] Kristuse ‥ kalli verega”.⁸ Kui me mõistaksime päriselt tõelise jumaliku rõõmu väärtust, ei kõhkleks me ohverdada ei ühtegi maist vara ega teha elus ühtegi vajalikku muudatust, et seda rõõmu tunda.

Üks vägev, kuid alandlik kuningas Mormoni Raamatus mõistis seda. „Mida ma pean tegema,” küsis ta, „et olla Jumalast sündinud, et see paheline vaim mu rinnast välja juuritaks ning ma saaksin tema Vaimu, et ma täituksin rõõmuga ‥? Vaata, ütles ta, ma annan ära kõik, mis mul on; jah, ma loobun oma kuningriigist, et ma võiksin saada selle suure rõõmu osaliseks.”⁹

Misjonär Aaron vastas kuninga küsimuse peale: „Kui sa seda soovid, ‥ kummard[a] maani Jumala ees; jah, ‥ parand[a] meelt kõigist oma pattudest.”¹⁰ Meeleparandus on rõõmu juurde viiv teerada¹¹, kuna see teerada viib ka Päästja Jeesuse Kristuse juurde.¹²

Mõne jaoks võib näida meeleparandusest kui rõõmurajast mõtlemine vastuoluline. Meeleparandus võib olla ajuti valus ja keeruline. Selleks on vaja tunnistada, et osa meie mõtteid ja tegusid, lausa osa meie tõekspidamisi, on olnud valed. Meeleparandus nõuab ka muudatusi, mis võivad olla ajuti ebamugavad. Kuid rõõm ja mugavus pole üks ja seesama. Patt, sealhulgas enesega rahulolu patt, piirab meie rõõmu.

Laulukirjutaja on väitnud, et „õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine” ¹³. Kui me pattudest meelt parandame, peame keskenduma sellele järgnevale suurele rõõmule. Õhtu võib küll pikk tunduda, kuid hommik ei jää tulemata, ja oo, kui oivaline on see rahu ja kui hiilgav on see rõõm, mida me tunneme, kui Päästja lepitus meid pattudest ja kannatustest vabastab.

Vaadelgem Alma kogemust Mormoni Raamatus. Teda „piinas igavene piin” ja ta hing oli tema pattude pärast „vaevatud”. Kuid kui ta kord halastuse saamiseks Päästja poole pöördus, „ei mäletanud [ta] enam oma valu”¹⁴.

„Ja oo, millist rõõmu,” teatas ta, „ja millist imepärast valgust ma nägin; jah, ‥ ei saa olla midagi nii oivalist ja sulnist, kui oli minu rõõm.”¹⁵

Selline rõõm on saadaval neile, kes tulevad Jeesuse Kristuse juurde meeleparanduse kaudu.¹⁶ President Russell M. Nelson on õpetanud:

„Meeleparandus [avab] meile ligipääsu Jeesuse Kristuse lepituse väele. ‥

Kui otsustame meelt parandada, siis otsustame muutuda! Me lubame Päästjal muuta ennast oma parimaks versiooniks. Me otsustame vaimselt kasvada ja tunda rõõmu – lunastusrõõmu Temas. Kui otsustame meelt parandada, siis otsustame saada rohkem Jeesuse Kristuse sarnaseks!”¹⁷.

Meeleparandus toob rõõmu, kuna see valmistab meie südame ette Püha Vaimu mõju jaoks. Kui keegi on täidetud Püha Vaimuga, on ta täis rõõmu. Ja kui keegi on rõõmu täis, on ta täis Püha Vaimu.¹⁸ Meie rõõm kasvab, kui me püüame iga päev Vaimu oma ellu tuua. Prohvet Mormon on õpetanud: „Ometi nad paastusid ja palvetasid sageli ning kasvasid üha tugevamaks alandlikkuses ning üha kindlamaks usus Kristusesse, kuni nende hinged täitusid rõõmu ja lohutusega.”¹⁹ Issand lubab kõigile, kes teevad tööd selle nimel, et Teda järgida: „Ma annan sulle ‥ oma Vaimust, mis valgustab su meelt, mis täidab su hinge rõõmuga.”²⁰

Kui me oleme kord tundnud siirast meeleparandusest tulenevat rõõmu, tahame me üpris loomulikult seda rõõmu ka teistega jagada. Seda tehes meie rõõm mitmekordistub. Just nii juhtus Almaga.

„Ma rõõmutsen selle üle,” ütles ta, „et ehk ma võin olla tööriistaks Jumala käes, et tuua mõni hing meeleparandusele; ja see on minu rõõm.

Ja vaata, kui ma näen paljusid oma vendi tõeliste patukahetsejatena ja tulemas Issanda, oma Jumala juurde, siis on mu hing täis rõõmu; siis ma mäletan, mida Issand on teinud minu heaks; ‥ jah, siis ma mäletan ta halastavat kätt, mille ta on [mulle] sirutanud.”²¹

Teistel meelt parandada aitamine on loomulik viis Päästjale tänu väljendada, ja ka suure rõõmu allikas. Issand on lubanud:

„Ja kui on nii, et te ‥ toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!

Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde ‥, kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote minu juurde palju hingi!”²²

Minu jaoks on abistav ette kujutada, millist rõõmu võib Päästja tunda iga kord, kui me oma elus Ta lepitusohvri õnnistustest osa saame.²³ President Nelson on tsiteerinud²⁴ apostel Paulust, kes jagas oma kirjas heebrealastele järgmist hella kaemust: „Pangem maha kõik ‥ meid nii hõlpsasti takerdav patt ‥, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, ‥ ja on istunud Jumala aujärje paremale käele.”²⁵ Me räägime sageli Ketsemani ja Kolgata valust ja kannatustest, kuid harva sellest suurest rõõmust, mida Päästja ilmselt ette aimas, kui Ta oma elu meie eest andis. Ta tundis selgelt valu ja kannatusi meie heaks, et me võiksime tunda rõõmu, kui me koos Temaga Jumala juurde naaseme.

Pärast muistsel Ameerika mandril rahva õpetamist väljendas Päästja oma suurt armastust nende vastu, öeldes:

„Nüüd, vaadake, minu rõõm teie pärast ‥ on suur, koguni täiuseni välja; jah, ja nimelt Isa ja ka kõik pühad inglid rõõmustavad teie ‥ pärast. ‥

[Teie] üle tunnen ma täielikku rõõmu.”²⁶

Vennad ja õed! Ma jagan lõpetuseks oma isiklikku tunnistust, mida ma pean pühaks anniks. Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on maailma Päästja ja Lunastaja. Ma tean, et Ta armastab meid kõiki. Tema ainus fookus, Tema „töö ja [Ta] hiilgus”²⁷, on aidata meil tunda Temas täielikku rõõmu. Ma olen ise selle tunnistaja, et igapäevane meeleparandus ja Jeesuse Kristuse juurde tulemine on see viis, kuidas tunda rõõmu – kujuteldamatut rõõmu.²⁸ Sellepärast me olemegi siin maa peal. Sellepärast Jumal valmistaski meile oma suure õnneplaani. Jeesus Kristus on tõepoolest „tee ja tõde ja elu”²⁹ ning ainuke „nim[i], mille kaudu inimene võib saada päästetud Jumala kuningriiki”.³⁰ Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.