Jätkake vaid usuga

Vanem George A. Smith sai apostlina prohvet Joseph Smithilt väga raskel ajal juhatust: „Ta ütles mulle, et ma ei peaks iial heituma, kui raske mul ka ei oleks. Kui mind heidetaks Nova Scotia sügavaimasse söekaevandusse ja kõik Kaljumäed kuhjataks mu peale, ei tohiks ma kaotada lootust, vaid peaksin vastu pidama, rakendama oma usku ja säilitama vapruse ning ma jõuaksin lõpuks kuhja otsa välja.”¹

Kuidas võis prohvet Joseph nii öelda – kellelegi, kes kannatas? Sest ta teadis, et see on tõsi. Selline oli tema elu. Joseph koges elus korduvalt tõsiseid raskusi. Kuid kui ta rakendas usku Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse ning jätkas vaid oma teekonda, sai ta võitu näiliselt ületamatutest takistustest.²

Täna tahaksin ma korrata Josephi palvet, et me ei laseks meeleheitel endast võitu saada, kui tunneme pettumust, saame valusaid kogemusi või kannatame omaenda vajakajäämiste või muude väljakutsete tõttu.

Mainides meeleheidet, ei räägi ma sellistest kurnavatest väljakutsetest nagu kliiniline depressioon, ärevushäired või muud konkreetset ravi vajavad haigused.³ Ma räägin sellest igipõlisest meeleheitest, mis kaasneb elu tõusude ja mõõnadega.

Mind inspireerivad minu kangelased, kes muudkui jätkavad – usuga –, mis ka ei juhtuks.⁴ Me loeme Mormoni Raamatust Laabani teenijast Soramist. Kui Nefi käis vaskplaatide järel, seisis Soram silmitsi valikuga, kas järgneda Nefile ja ta vendadele kõnnumaale või vahest koguni elu kaotada.

Milline valik! Sorami esmareaktsioon oli plehku pista, kuid Nefi hoidis temast kinni ja andis vande, et kui ta nendega läheb, on ta vaba ja leiab endale koha nende peres. Soram kogus julgust ja läks nendega.⁵

Soram kannatas uues elus palju vaeva, kuid pürgis edasi usuga. Miski ei viita sellele, et Soram oleks olnud mineviku külge klammerdunud ja Jumala või teiste vastu vimma haudunud.⁶ Ta oli prohvet Nefi tõeline sõber ning elas koos oma seemnega vabana ja õitsvalt tõotatud maal. Kunagine tohutu takistus Sorami teerajal viis lõpuks rikkalike õnnistusteni, kuna ta oli ustav ja valmis vaid usuga jätkama.⁷

Kuulasin hiljuti ühte vaprat õde, kes jagas, kuidas ta läbi raskuste oma teed jätkas.⁸ Tal oli väljakutseid ning ühel pühapäeval istus ta Abiühingus ja kuulas õpetajat, kelle elu oli tema arvates piltilus – tema omast täiesti erinev. Ta oli väsinud ja meeleheitel. Ta tundis, et ta pole piisav – ta ei tundnud isegi, et ta kuulub sinna –, seega tõusis ta püsti ja lahkus ning plaanis, et ei tule enam kunagi kirikusse tagasi. Autosse minnes tundis ta selget mõjutust: „Mine sakramendisaali ja kuula sakramendikoosoleku kõnelejat.” Ta pidas seda õhutust küsitavaks, kuid tundis taas tugevat mõjutust ja läks seega koosolekule.

Sõnum oli just see, mida ta vajas. Ta tundis Vaimu. Ta teadis, et Issand tahtis, et ta jääb Temaga, on Tema jünger ja käib kirikus – mida ta ka tegi.

Kas teate, mille eest ta oli tänulik? Et ta ei andnud alla. Ta jätkas vaid usuga Jeesusesse Kristusesse, isegi kui see nõudis pingutamist, ning kui ta edasi pürgib, õnnistatakse teda ja ta perekonda rohkesti.

Taeva ja maa Jumal aitab meil saada võitu meeleheitest ja kõigist teele sattuvatest takistustest, kui me vaatame Tema poole, järgime Püha Vaimu õhutusi⁹ ja jätkame vaid usuga.

Õnneks saab Issand tugevdada meie usku, kui oleme nõrgad või küündimatud. Ta võib suurendada meie võimekust. Ma olen seda ise kogenud. Üle 20 aasta tagasi kutsuti mind ootamatult piirkonna seitsmekümneks ja ma tundsin end väga küündimatuna. Pärast koolitusülesandeid pidin ma olema oma esimesel vaiakonverentsil eesistuja.¹⁰ Käisime vaia juhatajaga pedantselt üle kõik üksikasjad. Veidi enne konverentsi helistas mulle toonane Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht Boyd K. Packer ja küsis, kas ta võiks minuga kaasa tulla. Ma olin üllatunud ja loomulikult nõus. Küsisin, kuidas ta tahaks eesistujana konverentsi korraldamisega jätkata. Ta soovitas plaanid tühistada ja valmistuda Vaimu järgima. Õnneks oli mul ikka veel kümme päeva, et uurida, palvetada ja valmistuda.

Kuna meie päevakava oli lahtine, olime 20 minutit enne juhtkonna koosoleku algust poodiumil. Ma nõjatusin vaia juhataja poole ja sosistasin: „See on imeline vai.”

Juhataja Packer müksas mind hellalt küünarnukiga ja ütles: „Jutt jätta.”

Ma lõpetasin jutuajamise ja mulle meenus tema üldkonverentsi kõne „Aupaklikkus kutsub esile ilmutust”.¹¹ Täheldasin, et juhataja Packer pani kirja pühakirjaviiteid. Vaim kinnitas mulle, et talle anti koosoleku jaoks muljeid. Mu õpikogemus oli just alguse saanud.

Juhataja Packer kõneles esimesed 15 minutit ja rõhutas, kui tähtis on juhatada kõiki koosolekuid Püha Vaimu juhatusel.¹² Seejärel ütles ta: „Nüüd kuuleme vanem Cooki.”

Teel kantslisse küsisin temalt, kui kaua ma peaksin kõnelema ja kas on mõni teema, mida ma peaksin puudutama. Ta ütles: „Räägi 15 minutit ja jätka, kui tunned inspiratsiooni.” Ma rääkisin 14 minutit ja jagasin kõike, mis mul mõttes oli.

Juhataja Packer tõusis taas püsti ja kõneles veel 15 minutit. Ta jagas seda pühakirjakohta:

„Rääkige mõtteid, mis ma teie südamesse panen, ja teid ei aeta inimeste ees segadusse;

sest teile antakse ‥ just sellel hetkel, mida öelda.”¹³

Seejärel ütles ta: „Nüüd kuuleme vanem Cooki.”

Ma olin šokeeritud. Ma polnud kunagi kaalunud võimalust, et mul palutakse samal koosolekul kaks korda kõneleda. Mu pea oli täiesti tühi. Palavikuliselt palvetades ja Issanda abile lootes õnnistati mind mingil viisil ühe mõtte, ühe pühakirjakohaga, ja ma suutsin veel 15 minutit kõneleda. Istusin kurnatuna oma kohale.

Juhataja Packer kõneles veel 15 minutit Vaimu järgimisest ja jagas Pauluse õpetusi, et me ei peaks rääkima, „mida õpetab inimlik tarkus, vaid mida õpetab Vaim”.¹⁴ Nagu te võite ette kujutada, olin ma rabatud, kui ta tundis mõjutust öelda veel kolmandatki korda: „Nüüd kuuleme vanem Cooki.”

Ma olin tühi. Mul polnud mitte midagi. Ma teadsin, et on aeg rakendada veel rohkem usku. Läksin aeglaselt kantslisse, anudes, et Jumal mind aitaks. Kui ma mikrofoni juurde astusin, õnnistas Issand mind imetabaselt veel ühe 15minutilise sõnumiga.¹⁵

Koosolek sai lõpuks läbi, kuid ma mõistsin kärmelt, et tunni aja pärast algab täiskasvanute istung. Oh ei! Nagu Soram, tahtsin ka mina siiralt plehku pista, kuid ma teadsin, et nagu Nefi ta kinni püüdis, nii püüab ka juhataja Packer mind kinni. Täiskasvanute koosolek toimus täpselt sama kava järgi. Kõnelesin veel kolm korda. Järgmise päeva üldistungil kõnelesin ma üks kord.

Pärast konverentsi ütles juhataja Packer armastavalt: „Kordame seda jälle kunagi.” Ma armastan juhataja Boyd K. Packerit ja hindan kõike õpitut.

Kas teate, mille eest ma olen tänulik? Et ma ei andnud alla – ega tõrkunud. Kui ma oleksin oma meeleheitlikule soovile neilt koosolekutelt põgeneda järele andnud, oleksin jäänud ilma võimalusest usku tugevdada ning Taevane Isa poleks saanud minu peale rikkalikult armastust ja tuge valada. Ma sain teada Tema halastusest, Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse imetabasest võimestavast väest ning Püha Vaimu vägevast mõjust. Õppisin nõrkustest hoolimata,¹⁶ et ma võin teenida, võin anda oma panuse, kui Issand on minu kõrval, kui ma vaid jätkan – usuga.

Elus ette tulevate väljakutsete suurusele, ulatusele ja tõsidusele vaatamata tuleb meil kõigil ette aegu, mil meil tekib tahtmine peatuda, lahkuda, põgeneda või ehk isegi alla anda. Kuid meie Päästjasse, Jeesusesse Kristusesse usu rakendamine aitab meil meeleheitest võitu saada takistustele vaatamata.

Nii nagu Päästja lõpetas Talle antud töö, nõnda on Tal vägi aidata meil lõpetada meile antud töö.¹⁷ Me võime liikuda õnnistatult mööda lepingurada, ükskõik kui konarlik see ka poleks, ja saada lõpuks igavese elu.¹⁸

Prohvet Joseph Smith on öelnud: „Seiske kindlalt, te Jumala pühad, pidage vastu veel veidi ja elutee tormid mööduvad ning te saate oma tasu sellelt Jumalalt, kelle teenijad te olete.”¹⁹ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.