Üks Kristuses

Nagu president Dallin H. Oaks märkis, täna on palmipuudepüha, püha nädala algus, mis tähistab Issanda võidukat sisenemist Jeruusalemma, Tema kannatusi Ketsemanis ja surma ristil vaid mõni päev hiljem ning Tema kuulsusrikast ülestõusmist ülestõusmispühal. Ärgem kunagi unustagem, mida Kristus meid lunastades kannatas.¹ Ja ärgem kunagi kaotagem seda ülevat rõõmu, mida taas ülestõusmispühadel tunneme, kui mõtiskleme Tema võidule haua üle ja kõiki hõlmava ülestõusmise annile.

Teda eesootavate katsumuste ja ristilöömise eelõhtul osales Jeesus koos oma apostlitega paasasöömaajal. Selle püha õhtusöömaaja lõpus palus Jeesus oma Isa pühas eestkostepalves järgmiste sõnadega: „Püha Isa, hoia [minu apostleid] oma nimes, mille sa oled mulle andnud, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie.”²

Seejärel kaasas Päästja hellalt oma palvesse kõik usklikud:

„Aga ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse,

et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid.”³

Üheks saamine on läbiv teema Jeesuse Kristuse evangeeliumis ja Jumala läbikäimistes oma lastega. Siioni linna kohta Eenoki päevil öeldakse, et „neil oli üks süda ja üks meel”.⁴ Uues Testamendis on Jeesuse Kristuse algse Kiriku varajaste pühade kohta kirjas: „Ja usklike hulk oli üks süda ja üks hing.”⁵

Meie evangeeliumi ajajärgul manitses Issand: „Ma ütlen teile, olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”⁶ Üks põhjus, miks algusaegade pühadel Missouris ei õnnestunud Siioni keset rajada, oli Issanda sõnul see, et nad „ei ole ühinenud vastavalt ühendusele, mida nõuab selestilise kuningriigi seadus”.⁷

Seal, kus Jumal valitseb kõigi südames ja meeles, kirjeldatakse inimesi kui „ühes Kristuse lapsed.”⁸

Kui ülestõusnud Päästja ilmus Mormoni Raamatu muistsetele rahvastele, märkis Ta taunivalt, et minevikus on inimeste seas olnud vaidlusi ristimise ja muude küsimuste üle. Ta käskis:

„Ja teie keskel ärgu olgu mingeid vaidlusi, nagu on olnud senini; ka ärgu olgu teie keskel vaidlusi minu õpetuse üksikasjade üle, nagu on olnud senini.

Sest tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et see, kellel on tüli vaim, ei ole minust, vaid on kuradist, kes on tülide isa.”⁹

Kuidas saavutada meie äärmiselt vaidlusterohkes maailmas ühtsust, eriti Kirikus, kus meil peaks olema „üks Issand, üks usk, üks ristimine”?¹⁰ Paulus annab meile juhtnööre:

„Sest nii paljud kui teid on Kristusesse ristitud, olete Kristusega riietatud!

Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.”¹¹

Keskendume liigselt erinevustele ja oleme kohati liiga vastandlikud, et saaksime muul eesmärgil või mis tahes muu nime all kokku tulla. Ainult Jeesuses Kristuses saame tõeliselt üheks saada.

Kristuses üheks saamine toimub ükshaaval – me igaüks alustame iseendast. Oleme lihast ja vaimust kahesugused olendid ning oleme mõnikord iseendaga sõjas. Nagu Paulus ütles:

„Sest seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel,

aga oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes.”¹²

Jeesus oli samuti lihast ja vaimust. Teda pandi proovile, Ta mõistab, Ta saab aidata meil saavutada ühtsust meie hinges.¹³ Seetõttu püüame Kristuse valgusele ja armule toetudes anda oma vaimule – ja Pühale Vaimule – võimu füüsilise üle. Ja kui meie enda püüdlustest väheks jääb, on Kristus oma lepitusega andnud meile meeleparanduse anni ja võimaluse uuesti proovida.

Kui me igaüks saame „Kristusega riietatud”, siis üheskoos võime loota saada üheks, ja nagu Paulus ütles, oleme „Kristuse ihu”.¹⁴ Saada „Kristusega riietatud” hõlmab kindlasti Tema suure ja esimese käsu¹⁵ seadmist oma esimeseks ja suurimaks kohustuseks ning kui me armastame Jumalat, siis peame kinni Tema käskudest.¹⁶

Ühtsus meie vendade ja õdedega Kristuse ihus kasvab, kui kuuletume teisele käsule – mis on lahutamatult seotud esimesega – armastada teisi nagu iseennast.¹⁷ Ja ma arvan, et saavutaksime omavahel veelgi täiuslikuma ühtsuse, kui järgiksime Päästja kõrgemat ja pühamat väljendust sellest teisest käsust – armastada üksteist mitte ainult nii, nagu me armastame iseennast, vaid nii nagu Tema meid armastas.¹⁸ Kokkuvõttes oleks see „iga inimene[,]taotledes seda, mis on tema ligimese huvides, ja tehes kõiki asju, pilk suunatud üksnes Jumala hiilgusele”.¹⁹

President Marion G. Romney, endine nõuandja Esimeses Presidentkonnas, selgitas, kuidas saavutatakse kestev rahu ja ühtsus:

„Kui üks inimene alistub Saatanale ja on täidetud liha tegudega, sõdib ta eneses. Kui kaks alistuvad, sõdivad nad kumbki eneses ja tülitsevad teineteisega. Kui paljud inimesed alistuvad, siis võtab ühiskonnas võimust suur stress ja tülid. Kui riigi valitsejad alistuvad, tekivad ülemaailmsed vastuseisud.”

President Romney jätkas: „Nagu lihalikel tegudel on üleilmsed tagajärjed, nii on see ka rahuevangeeliumiga. Kui üks inimene selle järgi elab, on tal rahu iseeneses. Kui kaks inimest selle järgi elavad, on neil mõlemal rahu enestes ja teineteise vahel. Kui kodanikud selle järgi elavad, on rahval kodurahu. Kui on küllalt Vaimu vilju nautivaid rahvaid, et maailmapoliitikat kontrollida, siis ja ainult siis lakkab sõjatrummide kaja ja langetatakse lahingulipud. (vt Alfred Lord Tennyson, „Locksley Hall”, The Complete Poetical Works of Tennyson, toim W. J. Rolfe, Boston, Houghton-Mifflin Co, 1898, lk 93, read 27–28).”²⁰

Saades „Kristusega riietatud” on võimalik erimeelsused, vastuolud ja vaidlused kas lahendada või kõrvale heita. Üsna dramaatilise näite erimeelsuste ületamisest võime leida meie Kiriku ajaloos. 1857. aastal Inglismaal sündinud vanem Brigham Henry Roberts (üldtuntud kui B. H. Roberts) teenis Seitsmekümnete esimeses nõukogus – mida me tänapäeval nimetame Seitsmekümne juhatuseks. Vanem Roberts oli võimekas ja väsimatu taastatud evangeeliumi ja Kiriku kaitsja selle kõige raskematel aegadel.

1895. aastal seadis tülitsemine ohtu vanem Robertsi teenimise Kirikus. B. H. oli olnud esinduskogu delegaat, mille ülesandeks oli koostada Utah’ põhiseadus, kui sellest sai osariik. Seejärel otsustas ta kandideerida Ameerika Ühendriikide Kongressi liikmeks, kuid ei teavitanud sellest Esimesest Presidentkonda ega küsinud luba. President Joseph F. Smith, nõuandja Esimeses Presidentkonnas, taunis BH-d selle tegematajätmise pärast preesterluse üldkoosolekul. Vanem Roberts kaotas valimised ja tundis, et tema lüüasaamine oli suuresti tingitud president Smithi avaldustest. Ta oli mõnes poliitilises kõnes ja intervjuus Kiriku juhtide suhtes kriitiline. Ta loobus aktiivsest teenimisest Kirikus. Pikal kohtumisel Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Nõukogu liikmetega Salt Lake’i templis õigustas B. H. end järjekindlalt. Hiljem andis „president [Wilford] Woodruff [vanem Robertsile] kolm nädalat aega, et oma seisukohta muuta. Kui ta meelt ei paranda, siis vabastaksid nad ta Seitsmekümne Kvoorumist”.²¹

Järgnenud erakohtumisel apostlite Heber J. Granti ja Francis Lymaniga oli B. H. alguses järeleandmatu, kuid lõpuks saavutasid võidu armastus ja Püha Vaim. Ta silmad täitusid pisaratega. Need kaks apostlit suutsid anda vastuseid teatud alatustele ja solvamistele, mis BH-d häirisid ja nad lahkusid siira leppimispalvega. Järgmisel hommikul saatis vanem Roberts pärast pikka palvet vanem Grantile ja Lymanile kirja, et ta on valmis taasühinema oma vendadega.²²

Kui ta hiljem Esimese Presidentkonnaga kohtus, ütles vanem Roberts: „Ma läksin Issanda juurde ja sain Tema Vaimu kaudu valgust ja juhatust alluda Jumala volitusele.”²³ Ajendatuna oma armastusest Jumala vastu, jäi B. H. Roberts Kirikus ustavaks ja võimekaks juhiks oma elu lõpuni.²⁴

Samuti näeme selles näites, et ühtsus ei tähenda lihtsalt nõustumist sellega, et igaüks peaks tegema oma asja või minema oma teed. Me ei saa olla üks, kui me kõik ei alluta oma jõupingutusi ühise eesmärgi nimel. See tähendab B. H. Robertsi sõnade kohaselt allumist Jumala volitusele. Oleme Kristuse ihu erinevad liikmed, täites erinevatel aegadel erinevaid funktsioone – kõrv, silm, pea, käsi, jalad –, kuid samas kõik üks ihu.²⁵ Seepärast on meie eesmärk, „et ihus ei oleks lahkmeelt, vaid et liikmed üksmeeles kannaksid muret üksteise eest”.²⁶

Ühtsus ei nõua samasust, küll aga üksmeelt. Meie südamed võivad olla kokku põimitud armastuses, olla üks usus ja õpetuses ning olla siiski eriarvamusel poliitilistes küsimustes, olla erineval seisukohal eesmärkide ja nende saavutamise üle ja paljudes muudes sellistes asjades. Kuid me ei tohi kunagi väljendada eriarvamust ega tülitseda vihasena või üksteist põlata. Päästja on öelnud:

„Sest tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et see, kellel on tüli vaim, ei ole minust, vaid on kuradist, kes on tülide isa ja tema ärgitab inimeste südameid vihas üksteisega tülitsema.

Vaadake, see ei ole minu õpetus, et ärgitada inimeste südameid vihas üksteise vastu; vaid minu õpetus on, et sellised asjad peavad kaduma.”²⁷

Aasta tagasi anus president Russell M. Nelson meid järgmiste sõnadega: „Keegi meist ei oma kontrolli riikide ega teiste tegude, isegi mitte oma pereliikmete tegude üle. Kuid me omame kontrolli enda üle. Minu tänane üleskutse, kallid vennad ja õed, on lõpetada konfliktid, mis möllavad teie südames, teie kodus ja teie elus. Matke maha kõik kalduvused teistele haiget teha – olgu need kalduvused siis tuju, terav keel või pahameel kellegi vastu, kes on teile haiget teinud. Päästja käskis meil pöörata teine põsk [vt 3Ne 12:39], armastada oma vaenlasi ja palvetada nende eest, kes meid taga kiusavad [vt 3Ne12:44].”²⁸

Ma ütlen veel kord, et ainult isiklikus truuduses ja armastuses Jeesuse Kristuse vastu saame loota olla üks – üks iseeneses, üks kodus, üks Kirikus, lõpuks üks Siionis ja ennekõike üks Isa ja Poja ja Püha Vaimuga.

Ma pöördun tagasi selle püha nädala sündmuste ja meie Lunastaja lõpliku võidukäigu juurde. Jeesuse Kristuse ülestõusmine annab tunnistust Tema jumalikkusest ja sellest, et Ta on kõik asjad ära võitnud. Tema ülestõusmine annab tunnistust sellest, et olles seotud Temaga lepinguga võime ka meie võita kõik ja saada üheks. Tema ülestõusmine annab tunnistust sellest, et Tema kaudu on surematus ja igavene elu tõelisus.

Täna hommikul tunnistan ma Tema sõnasõnalisest ülestõusmisest ja kõigest sellest, mida see tähendab, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.