Tempel Konale

Leroy Alip kuulas tähelepanelikult, kui teda Havai saarestiku suurimal saarel vaia kõrgemas nõukogus ametisse asetati. Õnnistuses öeldi vend Alipile, et ta on saarel, kui sinna ehitatakse tempel, ja et ta hakkab selles templis teenima. See juhtus 1984. aastal, mil ainus tempel Havail asus Oahu saarel, paljude kilomeetrite pikkuse laeva- või lennusõidu kaugusel.

Vend Alip sai preesterluse õnnistusest jõudu. „Usun, et õnnistuse saamisega kaasneb kohustus teha kõik võimalik, et see õnnistus sinuni jõuaks,” ütleb ta. Nii otsustas ta koos oma naise Rose’iga kord kuus Oahul templis käia.

See ei olnud kerge. Seal käimine maksis 300 dollarit, mis on suur raha abielupaari jaoks, kes vend Alipi riigiametniku palgaga vaevu toime tuli. Ainus viis reisi ettevõtmiseks oli asuda oma säästude kallale. Neil polnud selle vastu midagi.

Ei läinud siiski aastatki, kui raha sai otsa. „Meie süda oli aga templis,” ütleb vend Alip. „Me tahtsime üha edasi käia. Nii hakkasime me abi saamiseks palvetama.”

Ei läinud kaua, kui vend Alipile tehti ootamatu pakkumine palgalisa teenimiseks viia ühele kohalikule ettevõttele ajalehti. Sellise varahommikuse postitöö eest maksti talle peaaegu 700 dollarit kuus. Nüüd jagus neil templisseminekuks rohkem kui vaja ning vend ja õde Alip tundsid õhutust kanda rahaülejääk oma erilisele templiarvele.

1986. aasta juunis sai selgeks sellise õhutuse põhjus: nad elasid nüüd Havail Kona vaias ja said võtta templisse kaasa mõned vaia naised, kes olid küll väärilised, kuid kes ei olnud veel oma templiandi saanud. Nii võtsid Alipid iga kuu ühe õe Oahule kaasa. Iga kord naasis kaasas käinud õde tunnistusega vaimsest väest ja rõõmust, mida oli tundnud omaenda ja teiste templitöö tegemisel. Peagi levis templitöö vaimsus üle kogu vaia ja üha enam liikmeid hakkas mõtlema, kuidas templisse saada.

Oma kontaktide tõttu reisifirmades õnnestus vend Alipil saada vaias kõigile, kes templisse minna soovisid, odavamaid lennuki- ja ühistranspordipileteid ning majutust. 1994. aasta saabudes sõitsid Kona vaias iga kuu rohkem kui sada liiget Laie templisse. Vend Alip hakkab naerma. Talle meenub templipresidendi naljatlemine, et Kona pühad oma suure templiskäimisega vaiba sisse augu kulutavad.

1997. aastal teatas president Gordon B. Hinckley (1910–2008) uuest suunast templite ehitamisel. Templeid saab ehitada rohkem, kui need on väiksemad. Havai saare pühade ustavus pälvis oma tasu kuus kuud hiljem, kui president Hinckley teatas Kona templi ehitamisest. Kui tempel 2000. aastal pühitseti, kutsuti vend Alip teiseks nõuandjaks templi presidentkonnas. Tänaseks on vend Alip pensionil ja hõivatud üksnes Issanda tööga, juhatades töölisi, kes Kona templi ümbruse eest hoolt kannavad.

Vend ja õde Alip on tänulikud selle eest, kuidas Taevane Isa on neid õnnistanud, et neil on olemas kõik vajalik teiste teenimiseks ka edaspidi. Vend Alip sõnab, et kui nad Konale tulid, ei olnud neil ööbimiseks muud kohta kui väike kohviistanduse tööliste tarbeks ehitatud mägihütt. Nad elasid seal mitu kuud, enne kui neil õnnestus väike majake üürida.

Mõned aastad hiljem piisas nende säästudest ja sissetulekust kenama kodu muretsemiseks, kuid miski, mida nad nägid, ei tundunud õige. Ühel päeval Kona templi ümber tööd tehes tuli vend Alipi juurde üks eakas õde. Ta nuttis. Vend Alip vangutab pead. „Ta oli oma kodust välja tõstetud ja tal ei olnud kuhugile minna. Mingil põhjusel ütlesin ma talle, et ta külastaks oma lapselapsi ja kui ta nende juurest tagasi tuleb, võib ta kolida meie juurde.” Probleem oli aga selles, et Alipide kodu polnud piisavalt suur, et sinna veel keegi peale vend ja õde Alipi elama mahuks. Nõnda hakkasid nad palvetama ja mõtlesid tõsimeelselt, kuidas saada vajalikku õnnistust.

Peagi kutsus üks maakler nad kahekordset kuue magamistoaga maja vaatama. See meeldis neile, aga nad arvasid, et see maksab rohkem, kui nad endale lubada võivad. Vastumeelselt loobusid nad pakkumisest.

Siis aga sai see neile võimalikuks. Mõne nädalaga lasti maja hinda alla ja Alipid said teada, et neil on piisavalt raha, et maja ära osta. Selle tulemusena oli õel, kes abi vajas, vend ja õde Alipi juures koht, kuhu Konale naastes elama asuda, ja maja sai koduks ka Alipi kolme lapse peredele, kes ka ise abi vajasid.

„Issand on meie eest hästi hoolitsenud,” ütleb vend Alip. „Kui näitame, et oleme nõus ohverdama oma aega, andeid ja vahendeid Tema nimel, kallab Ta meid üle oma õrna halastusega.”