Kui ma lugesin, et alates 2010. aasta jaanuarist on meil uus Liahoona, valdas mind nostalgia. See ajakiri on olnud mu evangeeliumiankruks sellest ajast, kui mind 17-aastaselt ristiti. Minu õhkõrn tunnistus sai tugevust juurde, kui lugesin teiste liikmete kogemustest ja tundsin, et ma ei ole üksi. Ma pean seda ajakirja kalliks, olen selle numbreid alles hoidnud. Need sisaldavad hingestavaid sõnumeid, mis on mind aidanud katsumuste ja häda ajal.

Nüüd oleme saanud kätte Liahoona, mis on küpsem ja mitmekesisem, kuid niisama siiras kui see esimene, mida ma lugesin 1992. aastal. Tänan teid kogu südamest.

Liahoona on minu jaoks õnnistus ja rõõm. See aitab mul kohtuda liikmetega üle kogu maailma, saan rohkem teada nende riikide ja kultuuri kohta, nende usk annab mulle jõudu. See ajakiri on vaimsuse ja jõu allikas. See aitab mul olla inimesena parem.

Meie koguduses oli külastusõpetus kehval järjel ja templis käijate arv väike. Külastusõpetuse juhi ja templitöötajana palvetasin, et olukord ometi paremaks läheks. Kasutasin vanem Richard G. Scotti konverentsikõnet „Templis käimine: jõu ja väe allikas rasketel aegadel” (www.jeesusekristusekirik.ee –>179. kevadine üldkonverents) oma sõnavõttudes nii sakramendikoosolekul kui Abiühingus. Koguduse liikmetele läksid sõnavõtud südamesse. Nüüd võib külastusõpetuse kohta öelda, et see on peaaegu sajaprotsendiline. Paljud käivad templis ja rakendavad ellu neid soovitusi, mida vanem Scott oma sõnumis välja tõi. Tuhat tänu vanem Scottile selle kauni sõnumi eest ja teile Liahoona eest.