Ta võtab enda peale nende nõrkused

Mõned aastad pärast seda, kui ma koos oma naise Gisèlega Fidži saarelt Suva misjonit juhatamast koju naasin, avastati Gisèlel maovähk. Talle tehti kolm keerulist operatsiooni ja tüsistuste tagajärjel eemaldati kogu magu. Nähes oma naist kannatamas, hakkasin paremini mõistma Jeesuse Kristuse lepitust.

Gisèle läbielamised rabasid mind hingepõhjani. Millega ta oli kõik need kannatused ära teeninud? Kas ta polnud siis Issandat ustavalt teeninud? Kas ta ei elanud Tarkuse Sõna järgi? Miks ei võinud Issand seda haigust ära hoida? Miks?

Ühel õhtul andsin palvetades tunnetele voli ja pahvatasin Issandale välja kogu oma pettumuse, mis südamesse oli kogunenud. „Ma ei suuda enam oma kalli naise valu pealt vaadata!” ütlesin ma Talle. Seejärel otsustasin otsida abi pühakirjadest. Alma 7:11–12 leidsin järgmised lohutavad salmid Jeesusest Kristusest:

„Ja tema läheb, kannatades igasuguseid valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda sellepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.

Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma ahelad, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende nõrkused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.”

Kuni selle hetkeni polnud ma mõelnud, mida kõike Päästja imeline lepitus hõlmab. Ma ei olnud tõeliselt mõistnud, et Jeesus Kristus võtab enda peale Gisèle valu – või minu oma. Ma veeretasin oma solvumise ja hirmu selle õlule, kes võtab enda peale „oma rahva valud ja haigused”. See arusaamine kergendas mu rasket koormat.

Praegu on Gisèle hea tervise juures, vähki poleks justkui olnudki. Kui ta oma tavapärases kontrollis käib, ütleb arst, et see on „ime”. Ma olen nii tänulik, et Gisèle terveks sai ja et ka ma ise oma südames terveks sain. Trööst, mida saab anda üksnes Päästja, andis mulle rahu ja kindlustunde, et kõik saab korda.

Kui ma nüüd mõne kannatusega silmitsi seisan, pöörduvad mu mõtted alati selle vägeva õppetunni poole ja sõnade poole, mis Issand prohvet Joseph Smithile ütles: „Inimese Poeg on laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?” (ÕL 122:8) Jeesuse Kristuse ohverduse meelespidamine toob mulle alati tröösti.

Ma olen igavesti tänulik, et meie Päästja oli valmis kogu seda vaeva läbi tegema. Ma tunnistan, et Ta armastab oma lapsi, on nende vastu halastav ja et nad on Tema valvsa hoole all. Ta on meie Päästja. Ma armastan Teda.