Kutsuge kiirabi!

Kui ma 1991. aastal meie maja pööningualust vooderdasin, tundsin vasakus silmas teravat valu. Valu, mis oli terav kui pind, pani peagi kogu pea tuikama. Ma jätkasin tööd seni, kuni valu sundis mind minema magamistuppa puhkama.

Niipea, kui pikali heitsin, tundsin aga vaikse, tasase hääle õhutust. „Tõuse üles!” ütles Vaim. „Ära jää magama!”

Antud hoiatuse üle mõtiskledes ja mõeldes, mida ma tegema peaksin, otsustasin võtta ühe tableti, mida ema võtab tugeva peavalu puhul. Läksin vanemate tuppa ja leidsin tabletid. Kui hakkasin pudelit avama, kostis hääl taas: „Ära võta neid!”

Veidi aega hiljem kostis hääl kolmandat korda: „Helista kiirabisse – kohe!”

Ma ei olnud kunagi hädaabinumbril helistanud, kuid tegin seda viivitamatult. Kiirabi saabus peagi ja kaks parameedikut panid mind kanderaamile. Viimane asi, mida mäletan, on see, et nad küsisid minu nime. Seejärel läks silme eest pimedaks.

Hiljem ärkasin ma haigla intensiivraviosakonnas. Olin ikka veel nõrk ja tuimastite mõju all, kuid mäletan käsi oma pea peal, kui isa ja piiskop mulle õnnistuse andsid. Kuulsin sõnu: „Sinu tervis taastub, nagu midagi poleks juhtunud.”

Pärast kolme päeva intensiivraviosakonnas ja nelja päeva haiglapalatis võisin ma lõpuks koju minna. Alles siis sain teada, et mul oli tekkinud ajuverevalum. Kirurg, kes mind opereeris, ütles mulle hiljem, et „surm oli olnud vaid sõrmenipsu kaugusel” ja et kui oleksin peavalurohtu võtnud, oleksin surnud.

Täna olen ma elus ja terve, tänulik, et Issand sel päeval minu mõtteid suunas. Olen armsa abikaasaga templis pitseeritud ja meil on viis imetoredat last.

Ma tänan oma Taevast Isa ja Päästjat, Jeesust Kristust elu ime eest. Ma püüan iga päev aega, mis Nad mulle andnud on, võimalikult hästi kasutada ja pean tänulikult meeles Vaimu hääle kaitsvat mõju.