Algühingu klaverimängijad

„Mitte mingil juhul!”

„Nalja teed või?”

„Seda nüüd küll ei juhtu!”

Just nii oleksid võinud öelda Andrea, Erick, Kristofer, Suzett ja Yuridia Provost Utah´ osariigist, kui neile oleks öeldud, et nad mängivad klaverit järgmise Algühingu sakramendikoosoleku ettekande ajal. Lõppude lõpuks oli vaid üks neist varem klaverit mänginud!

Aga Algühingu klaverimängija, õde Perry, esitas neile väljakutse ja nad olid nõus selle vastu võtma.

Ühel lapsel oli juba klaveriõpetaja, aga teised käisid kord nädalas õde Perry juures klaveritunnis. Kodus harjutasid nad süntesaatoril. Peagi hakkasid nad sakramendikoosoleku ettekandeks õppima laulude lihtsustatud versioone. Nad harjutasid ka Algühingus teiste laste laulmise saatel.

Lõpuks jõudis kätte suurpäev! Iga laps mängis ühe või kaks laulu. Kas terve koguduse ees mängimine ajas nad pabinasse? Loomulikult! Kuid see ei takistanud neid.

„Ma pabistasin väga,” ütles Kristofer, „aga ei kaotanud usku.”

Tänu usule ja tublile tööle läks igaühel sel päeval hästi. Ja mis on selle juures kõige parem?

„Hea on kirikus abiks olla,” ütleb Andrea. „See on mulle suureks õnnistuseks.”

Nüüd saavad lapsed mängida pereõhtul, ristimistel ja siis, kui nende pere laulab sakramendikoosolekul. Imetore!