Pühakirjad on mulle ankruks

Kui ma hakkasin Kirikus uue liikmena seminaris käima, ei kujutanud ma ettegi, et pühakirjadest saab minu ankur, minu kaitsekilp, mu trööst ja rõõm. Pühakirjadest õppisin ma tundma vapraid Jumala mehi, kes võitlesid oma tõekspidamiste ja oma perede eest ning kes Kristuses kindla ja püsivana alati edasi pürgisid. Nad olid alandlikud, kannatlikud, täis armastust, ligimesearmastust ja usku. Ma tean, et nad soovisid oma südames, et me elaksime tänapäeval kõikide pühakirjades õpetatud põhimõtete järgi.

Kõik need pühakirjakangelased avaldasid mulle muljet, kuid kõige paeluvam neist oli Tema, kes oli alandlik ja kuulekas lapsest peale, Tema, kes oli täiuslikuks eeskujuks, Tema, kellele kogu inimkond nii palju võlgneb. See mees on Jeesus Kristus. Mul pole sõnu, et väljendada Talle oma tänulikkust.

Seminar õpetas mulle, et pühakirju ei tule mitte ainult mällu talletada, vaid ellu rakendada. Olen tänulik kõigi oma heade õpetajate eest, kes olid tõepoolest töövahendid Issanda kätes.