Ülestõusmisevääramatus

Ühel jõuluajal aastate eest kõndisime me Jeesuse radadel. Veetsime hindamatuid tunde paigas, kus väidetavalt oli olnud Ketsemani aed ja püüdsime ette kujutada kannatusi, mis Tema oma ristilöömise ja ülestõusmise ootuses üle elas. Olime nende kohtade lähedal, kus Ta palvetas ja vangi võeti, kus Ta üle kohut peeti ja süüdi mõisteti.

Väljasspool linnamüüre ronisime kaljukünkale, mis on täis pikitud väikesi koopaid ja näeb seetõttu välja nagu surnupealuu. Meile öeldi, et seal oli olnud Kolgata, Tema ristilöömise paik. Laskusime käänulist teed mööda mäe tagaseljal selle püstloodse kaljuse osani ja sisenesime läbi väikese aknasuuruse avause tahumatusse koopasse, kuhu olevat asetatud Tema keha.

Veetsime mõned tunnid haua lähedal väikeses aias ja süvenesime Kristuse hauakambrisse asetamise loosse ja Tema ülestõusmisesse, mis siin aset olid leidnud. Lugesime mõttes palvemeelselt naiste tulemisest hauakambri juurde, Issanda inglist, kes kivi eemale veeretas ja ususalgajatest hauavalvajate hirmust.

Me peaaegu nägime kaht säravas riides inglit, kes ütlesid Maarjale: „Miks te elavat otsite surnute seast?

Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud.”

Issand oli ette kuulutanud: „Inimese Poeg antakse patuste inimeste kätte ja lüüakse risti ja kolmandal päeval ta tõuseb jälle üles.” (Lk 24:5–7)

Meenutasime Maarja, inglite ja Issanda vahelist vestlust.

„„Naine, miks sa nutad?” Ta ütleb neile: „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad ta on pannud!””

Ta pöördus ümber ja nägi „Jeesust seisvat, ja ta ei teadnud, et see on Jeesus.

Jeesus ütleb temale: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Naine mõtleb tema aedniku olevat ja ütleb talle: „Isand, kui sina ta oled ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta oled pannud, ja mina toon ta ära!”

Jeesus ütleb temale: „Maarja!” See pöördub ümber ja ütleb talle heebrea keeli: „Rabuuni!” See tähendab: õpetaja.

Jeesus ütleb talle: „Ära puuduta mind, sest ma pole veel üles läinud oma isa juure! Kuid mine mu vendade juure ja ütle neile: Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juure ja oma Jumala ja teie Jumala juure!”” (Jh 20:13–17) …

Vahel tundub, et tähelepanuväärsete sündmuste tähistamine võtab meil teinekord ilmaliku värvingu ja tähistamise tegelik põhjus jääb tabamata. See kehtib ka lihavõtete kohta, mis annavad meile sageli põhjust rohkem pidu pidada, kui Issanda ülestõusmist tähistada. Inimesed, kes eiravad Kristuse jumalikku päritolu, kes ei hooli sellest, et ta on Õpetaja poeg, peavad olema väga õnnetud. Meil on kahju inimestest, kes nimetavad ülestõusmise ülimat imet „jüngrite puhtisiklikuks kogemuseks, mida tegelikult pole olnudki.”

Meie teame, et kõik see on olnud. Kristus rääkis Nikodeemusele:

„Me räägime, mida me teame, ja tunnistame, mis me oleme näinud, ja te ei võta meie tunnistust vastu!” (Jh 3:11)

Ja Peetrus tunnistas:

„Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!” (Ap 2:36)

„Te salgasite ära Püha ja Õige … ;

Te tapsite elu ülima juhi, kelle Jumal on surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie.” (Ap 3:14–15).

Vapralt seisid Peetrus ja Johannes kohtu ees ja kordasid uuesti:

„Siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, kelle teie risti lõite ja kelle Jumal on surnuist üles äratanud, et tema läbi seisab seesinane siin teie ees tervena. …

Ja ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse!” (Ap 4:10, 12)

Kui kohus kahte apostlit korrale kutsus ja keelas neil selliseid asju Jeesuse nimel kõnelda ja õpetada, siis nad kostsid neile ning ütlesid: „Kas on õige Jumala ees teid rohkem kuulata kui Jumalat? Otsustage ise.

Sest me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!” (Ap 4:19–20)

„Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide juures.” (Ap 4:33)

Ka meie teame, et ülestõusmine on tõeline. Elav Peetrus ütles tagakiusajatest kohtunikele:

„Meie esiisade Jumal on üles äratanud Jeesuse, kelle te olete poonud puu külge. …

Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad ja samuti Püha Vaim, keda Jumal on annud neile, kes võtavad kuulda tema sõna!” (Ap 5:30, 32)

Me seisame harduses suure Peetruse ees, kes on saanud nii jäägitu kinnituse ja tõmmanud nii armuliselt selga juhi ametirüü ja võtnud vastu volituse ning inspireeritute ja kindlust saanute julguse mantli. Milline jõud tal küll pidi olema, kui ta juhtis pühasid silmitsi maailmaga, mis oli täis tagakiusajaid, uskmatuid ja raskusi! Ja kuna ta kordas ikka jälle ja jälle oma raudkindlat teadmist, tunneme me võidujoovastust tema visaduse üle, kui ta seisis silmitsi rahvajõukude, prelaatidega ja tema elu üle voli omavate ametnikega ning kuulutas vapralt ülestõusnud Issandast, Rahuvürstist, Pühast ja Õigest, Eluvürstist, Vürstist ja Päästjast. Peetrus oli vankumatu ja kindel. Tema kindlameelsus peaks andma kindlust meilegi. …

Pauluse tunnistus tundub kõige veenvam. Tema kuulis ülestõusnud Kristuse häält, mis ütles:

„Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” Ja et olla kindel, kellega ta räägib, ütles Saul: „Isand, kes sa oled?” Ja sai vastuseks: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad!” (Ap 9:4–5)

Ja nüüd seesama Paulus, kes oli saanud tagasi oma jõu ja preesterluse talitused, kes oli saanud tagasi nägemise, kõndis ringi sünagoogides ja ajas hämmingusse Damaskuse juudid „tõestades, et Jeesus on Kristus.” (Ap 9:22)

Ja hiljem tuli Paulus Jeruusalemmas apostlite juurde ning Barnabas kostis Pauluse eest ja „rääkis neile, kuidas tema teel olles oli Issandat näinud ning temaga kõnelnud ja kuidas ta Damaskuses oli avalikult kuulutanud evangeeliumi Jeesuse nimel.” (Ap 9:27)

Seejärel jätkab Paulus:

„Ja kui nad olid täide saatnud kõik, mis temast oli kirjutatud, võtsid nad ta maha puu pealt ja panid hauda.

Aga Jumal äratas tema surnuist üles!

Ja tema ilmus palju päevi neile, kes temaga olid tulnud Galileast Jeruusalemma ja kes nüüd on ta tunnistajad rahva ees. …

Et Jumal selle on täitnud meile, nende lastele, äratades üles Jeesuse. …

Et ta tema on surnuist üles äratanud, nii et tal iialgi ei ole tarvis kõduneda” (Ap 13:29–31, 33–34). …

Meid innustab kaasaja prohveti Joseph Smithi tunnistus, millega too kinnitab inimestele ülestõusmise tõde. Vanem George A. Smith tsiteerib Joseph Smithi viimast avalikku kõnet 1844. aasta juunis, vaid mõned päevad enne tema jõhkrat mõrvamist:

„Ma olen valmis, et mind toodaks ohvriks selle rahva eest; sest mida saavad teha meie vaenlased? Ainult tappa keha ja sellega on nende vägi end ammendanud. Seiske kindlalt, mu sõbrad. Ärge kohkuge tagasi. Ärge püüdke päästa oma elu, sest see, kes kardab surra tõe eest, kaotab igavese elu. Pidage vastu lõpuni, ja meid tõstetakse üles ja me saame Jumala sarnasteks ning valitseme selestilistes kuningriikides, valitsustes ja igaviku valdustes.”¹ …

Sama küsimuse, mille esitas Iiob, on esitanud miljonid, kes on seisnud armastatud inimese avatud kirstu juures: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (Ii 14:14).

Ning sellele küsimusele on vastanud jaatavalt valdav osa leinajatest, kui nende peale on laskunud suur ja vaikne rahu kui taevakaste. Ning lugematuid kordi on vaevatud saanud tunda kirjeldamatut rahu.

Ja kui sügav rahu on toonud vaevatud meeltesse ja lõhestatud südametesse uue palava kinnituse, võivad need inimesed vastata armastatud Iiobi sõnadega:

„Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma!

Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat,

teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad.” (Ii 19:25–27)

Iiobi soov oli, et tema tunnistus raamatusse kirjutataks ja kaljusse uurendataks järgnevatele sugupõlvedele lugeda. Tema soov täideti. Rahu on tulnud paljude hinge, kes seda jõulist tunnistust on lugenud.

Ja kokkuvõtteks loeme Johannese ilmutusest:

„Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnutele mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järele.

Ja meri andis tagasi need surnud, kes temas olid, ja surm ja surmavald andsid tagasi surnud, kes neis olid, ja igaühele mõisteti kohut tema tegude järele.” (Ilm 20:12–13)

Ja nii nagu elav, haljendav kevad järgneb süngele surmasarnasele talvele, nii kuulutab kogu loodus ülestõusnud Issanda jumalikkusest, et Tema oli Looja, et Tema on maailma Päästja, et Tema on tõepoolest Jumala Poeg.