Kui pardid ei püsi veepinnal

Kõik sai alguse üllatusest, mille isa tõi koju oma kolmele tütrele. Siutsuva pappkarbi sisse piilumine pani meid, tüdrukuid, rõõmust kilkama. Pardipojad! Me ei suutnud ära oodata, et kätt ühe järele välja sirutada. Me tõuklesime nii väga, et isa oleks äärepealt karbi maha pillanud.

„Rahu, tüdrukud!” muheles isa. „Kõigile jagub!”

Mind üllatas, kui tilluke see väike pardipoeg minu pihus tundus. Tema soe keha tundus minu õrnas peopesas olevat mündisuurune ja ka kaal vastas umbes sellele.

„Oi, kui kerge!” hüüatasin. „Pole ime, et pardipojad veepinnal püsivad!”

Isa naeris jälle ja läks kööki ema juurde. Isale meeldis väga üllatusi teha, eriti kui need pereliikmed naeratama panid. Siis meenus mulle mängubassein. Sellest saaks meie uutele pardikestele täiuslik kodu.

„Nora, too garaažist vana bassein,” kamandasin ma oma õde.

Kui meie tagaaia voolikust basseini selget külma vett voolas, hakkasime me oma parte lähemalt uurima ja neile nimesid mõtlema. Minu pardi ümaral nokal oli pisike pruun laiguke ja tal olid naeruväärselt hiiglaslikud lestjalad.

Äkitselt meenusid mulle sõbrad. Minu innustus uutest lemmikutest ajaks nad naerma. Siis aga mõistsin, et sõbrad ei tule järgmistel päevadel meile. Nende vanemad olid andnud neile loa minna lähedalasuvatesse mägedesse telkima. Rattasõit vanal mägirajal, laagripaiga valimine, telgi püstitamine. Neil on arvatavasti tohutult lõbus ning nad räägivad järgmisel päeval koju jõudnuna naerdes oma telkimisest. Minu ema ei lubanud mind sinna. Ta ütles, et olen liiga noor!

Mängubassein täis, kogunesime me tüdrukutega selle ümber, hetke innukalt oodates. Me panime oma paterdavad prääksuvad linnupojad vette ja siuh! põhja nad läksid. Kõik kolm vajusid põhja!

Sööstsime kätega basseini ja tõmbasime vaesed läkastavad linnukesed välja. Mis läks valesti? Me ei palunud, et nad teeksid midagi keerulist nagu ujumahakkamine. Nad pidid vaid pinnal püsima. See on ju pardi jaoks kerge?

„Mis juhtus?” pani mu õde imeks.

„Äkki tuli see neile ootamatult!”

Olime ühel meelel, et ka lastega juhtub nii, kui nad käima õpivad. Mingil hetkel nad ikkagi kukuvad. Otsustasime veel kord proovida.

„Üks, kaks, kolm ja korraga!”

Plumps! Plumps! Plumps! Otse põhja nagu tinakuulid.

Partidel vedas, et meil polnud südant oma teooriale – harjutamine teeb meistriks – kindlaks jääda. Kui Nora soovitas nende sulgi fööniga kuivatada, läksime me rüseledes majja. Mu õed föönitasid kahekesi õrnalt vaeseid linde minu roosa fööniga ja mina otsisin samal ajal pappkarbilt nime juurest telefoninumbrit.

„Tere, härra! Meie oleme need, kes just ostsid – õigemini meie isa ostis – kolm väikest pardipoega. Jah, härra. Meie partidega on üks probleem. Me eelistaksime, et nad püsiksid veepinnal.”

See, mida see mees nüüd ütles, tuli mulle üllatusena. Ma ei mõistnud, mida kõike olin teada saanud, enne kui selgitasin seda Norale ja Suzyle: „Vaadake, udusuled ei tõrju vett. Vesi imbub otsekohe udusulgedesse. Me peame veel nädalakese või paar ootama, et nende keha toodaks vahajat õli, mis nende suled veekindlaks muudab.”

„See pole tõsi,” vaidles Nora. „Olen näinud, kuidas pardipojad jõel oma ema järel ujuvad. Nad olid vaid mõnepäevased.”

„See mees selgitas seda mulle. Kui pardipojad kooruvad, mähib ema oma tiivad tibude ümber, et neid soojas hoida. Õli ema tiibade küljest hõõrdub tibude külge. Ema abiga suudavad nad pinnal püsida. Omapäi tuleb neil kõigepealt veidi vanemaks saada, enne kui neil vees turvaline on.”

Just siis suundusin ma oma mõtetes kusagil mägedes telkivate sõprade juurde. Ehk soovis ema mind vaid veidi kauem oma tiiva all hoida. Silitasin sõrmega oma pardipoja tillukest selga.

„Hoiame sind praegu basseinist eemal, väikseke,” lubasin ma talle ja küsisin siis, otsekui järele mõeldes: „Kas sa igatsed oma ema järele?”