Taylori anne

„Millised on Taylori anded, mida võiksin klassiga jagada?” küsis minult mu kaheksa-aastase poja Algühingu-õpetaja. Ta oli helistanud, sest Taylori klass plaanis hakata rääkima Taevaselt Isalt saadud annetest.

Mu pea oli tühi. Püüdes leida vastust, mõtlesin ma kaheksale viimasele aastale. Neljapäevasena oli Tayloril olnud ajurabandus, mille tagajärjena kannatas ta tõsise ajukahjustuse ja kontrollimatute haigushoode all. Ta ei näe ega suuda rääkida ja suhelda. Vaimse arengu poolest on ta jäänud kuuekuuse lapse tasemele. Ta veedab suurema osa oma päevadest ratastoolis ja me kanname hoolt, et tal oleks hea olla.

Me tundsime rõõmu, kui ta õppis naeru kihistama või jooma oma erilisest tassist, ning tähistasime, kui ta suutis seista ja mõned sammud astuda. Kuigi me tundsime väliselt rõõmu ja tähistasime, tundsime sisemuses kurbust, sest mõistsime, et need väikesed saavutused on ilmselt parimad, milleks Taylor suuteline on. Millegipärast arvasin, et see pole miski, mida tema Algühingu-õpetaja kuulda tahab.

Ma köhatasin hääle puhtaks ja vastasin piinlikkustundega: „Tayloril õigupoolest pole ühtegi annet, mis mulle meelde tuleks.”

Selle lahke õe vastus muutis sel hetkel minu ja mu poja vahelist suhet igaveseks.

„Ma mõistsin sellele õppetunnile mõeldes, et igal Jumala lapsel on mõni and,” ütles ta. „Minu arvates on Taylori anne see, et ta õpetab teisi teenima. Kui teile sobib, räägiksin ma meie klassile, kuidas ma kirikus Taylori annet olen märganud. Ma olen näinud, kuidas teised Algühingu lapsed on õppinud tema ratastooli lükkama, talle uksi avama ning saanud jagu hirmust vajadusel taskurätiga tema nägu puhastada. Minu arvates on see suurepärane anne, millega ta meie elu õnnistab.”

Pomisesin nõustuvalt ning jätsime vaikselt hüvasti. Huvitav, kas Algühingu õpetaja mõistis, kui sügavalt see jutuajamine minu elu mõjutas. Taylor pole muutunud. Ta vajab ikka veel väga palju hoolitsust. Suur osa mu ajast kulub ikka veel haiglates käimisele, arstidele ja terapeutidele. Muutunud on aga minu vaatenurk ja olen hakanud tema annet tähele panema.

Ma näen, kuidas inimesed meie ümber muudavad oma käitumist, püüdes tema eest hoolitseda. Samuti mõistsin ma, kuidas ta tuletab meile meelde, et peaksime aja maha võtma, märkama tema vajadusi ning olema kaastundlikumad, tähelepanelikumad ja kannatlikumad.

Ma pole kindel, mis on Jumala eesmärk, kui Ta laseb Tayloril selliste heidutavate probleemidega silmitsi seista, kuid usun, et tema Algühingu-õpetaja aitas mul sellest põgusalt aru saada. Ta on siin selleks, et jagada oma annet meiega. Ta on siin selleks, et meil oleks võimalus teenima õppida.