Varajane pühapäevahommik

Fidži Nausori vaias Waila koguduses on kätte jõudnud laupäevaõhtu. Päevatöö on tehtud ja Aaroni preesterluse hoidjad on hingamispäevaks ette valmistunud ning on nüüd vend ja õde Maiwiriwiri kodus kokku saanud. Nii saavad nad koos enne paastumist veidi einestada, millele järgneb öö Maiwiriwiride kodus mattidel magades.

Hommik saabub Aaroni preesterluse noorte meeste jaoks varakult. Ammu enne koitu tõusevad nad kiiresti üles, panevad oma valged särgid selga, lipsud ette ja tumedad kottpüksid jalga ning on kella kuueks vend ja õde Maiwiriwiri kodust nagu misjonärid paari kaupa lahkunud. Igal kaaslastepaaril on oma kindel marsruut, et kella kümneseks preesterluse koosolekuks kogudusehoonesse jõuda. Nende kohuseks on peatuda oma teekonnal iga liikme kodus ja kutsuda neid üles paastuannetust tegema.

Need noored mehed kõnnivad viis kilomeetrit Maiwiriwiride kodust, mis asub koguduse ühes servas, kogudusehoonesse, mis asub koguduse teises servas. See annab neile võimaluse oma kohust täita ja kutsuda Kiriku liikmeid osalema paastuannetusi tehes tähtsas töös, milleks on leskede ning oma vendade ja õdede eest hoolitsemine. Fidži Nausori vaia juhataja Alipate Tagidugu märkis, et Aaroni preesterluse jõupingutuste tulemusena on paastuannetused suurenenud kakskümmend protsenti.

Sama tähtis on see, et neil noortel meestel on võimalus oma kohust täita ja aidata oma koguduse liikmetel pidada kinni ristimisel sõlmitud lepingutest:

„Kuna te soovite tulla Jumala lambatarasse ja soovite olla kutsutud tema rahvaks ja tahate kanda üksteise koormaid, et need oleksid kerged;

jah, ja tahate leinata koos nendega, kes leinavad; jah, trööstida neid, kes vajavad tröösti, ja seista kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus te ka ei ole, isegi kuni surmani, et te võiksite olla Jumala poolt lunastatud ja teid arvataks nende hulka, kes on esimeses ülestõusmises, et teil võiks olla igavene elu” (Mo 18:8–9).

Nende noorte meeste jaoks pole paastuannetuse kogumine koorem, vaid õnnistus. Nad kannavad rõõmuga oma valgeid särke ja lipse, ärkavad innuga varakult ja koputavad meeleldi varajastel hommikutundidel liikmete ustele, et kutsuda neid saama osa õnnistustest, mis järgnevad heldekäelisele paastuannetusele.

Kui ma jälgisin nende noorte meeste ettevalmistusi ja seda, kuidas nad täitsid oma kohust preesterluse hoidjatena, mõtlesin sellele, milline imeline õnnistus see on, kui nad oma elu jooksul mõistavad, kui tähtsad olid jõupingutused, et kutsuda Kiriku liikmeid paastuannetust tehes Päästjaga lähedasemaks saama. Kui palju paremad misjonärid neist saavad ja kui palju paremad abikaasad ja isad neist saavad nende preesterluse jõupingutuste tulemusena.

Nad mõistavad paremini järgmist pühakirjakohta Issanda rahva kohta: „Issand nimetas oma rahva Siioniks, sest neil oli üks süda ja üks meel ning nad elasid õigsuses; ja nende seas ei olnud ühtegi vaest” (Ms 7:18).