Nefi lugu – minu lugu

Mõned aastad pärast kolledži lõpetamist istusin ühel päeval koos teiste oma koguduse noorte täiskasvanutega pereõhtul. Üks vaia juhatuse nõuandja oli meid oma koju kutsunud ning tema naine oli õppetunni ette valmistanud.

Me lugesime lugu sellest, kuidas Nefi ja tema vennad läksid Laabanilt vaskplaate tooma (vt 1Ne 3–5). Õpetaja rääkis sellest, millist vaprust ja visadust Nefi üles näitas. Seejärel tõstis ta pilgu meie väikesele rühmale. Ta pilk oli läbitungiv.

„Nefile ja tema vendadele oli antud raske ülesanne,” märkis ta. „Nad pidid proovima mitu korda, millest ükski polnud kerge. Siiski oli see järjekindlat pingutamist väärt. Tänu pühakirjadele sai Nefi ära hoida selle, et tema pere „langeks pikkamööda uskmatusse ja hukkuks” (1Ne 4:13).

„Ka teie elus saab „plaate” olema,” jätkas õpetaja. „Ehk tuleb teil näidata üles järjekindlust hariduse omandamisel. Võib-olla kutsutakse teid kohtamaskäimisel julgust üles näitama. Ükskõik millise ohverduse, teetõkke, tagasilöögi või südamevaluga on tegemist – ükskõik mis on vajalik selleks, et kaitsta oma tulevast perekonda ja hoida neid uskmatusse langemast – minge plaatide järele!”

Ma leidsin, et see oli hea võrdlus. Ma jätsin selle meelde, et hiljem selle juurde tagasi pöörduda. Sel hetkel ma ei tundnud, et mu elus oleks palju teetõkkeid. Olin lõpetanud kooli, mulle meeldis mu töö ja käisin umbes neljandat kuud kohtamas suurepärase noormehega, kellega olime kaua sõbrad olnud, enne kui meie suhe tõsisemaks muutus. Asjade käik poleks saanud mulle rohkem rõõmu valmistada.

Mõned kuud hiljem oli meie suhe Jaaniga (nimi muudetud) palju edasi arenenud. Jaani vanemad olid aastaid tagasi lahutanud ning ta tundis end nende lahkuminekust ikka veel sügavalt puudutatuna. Ta kartis, et kui me peaksime abielluma, lõpetame ka meie nii nagu tema vanemad.

Ma ütlesin talle, et olen nõus andma talle aega – nii palju, kui ta vajab – et kõige üle oma meeles ja südames järele mõelda. Me rääkisime otsuste tegemisest usu, mitte hirmu ajel. Me vestlesime valikuvabaduse tähtsusest ja tõsiasjast, et tal pole vaja eeldada, et tema vanemate teerada on automaatselt ka tema saatus. Me rääkisime Jeesuse Kristuse lepitusest ja Päästja võimest südameid tervendada.

Meie jutuajamised näisid tema muret mõnevõrra leevendavat ja meie suhe jätkus tavapäraselt. Kui ta siis mulle ühel laupäeva pärastlõunal helistas, et lahku minna, oli see minu jaoks suur üllatus. Ta ütles mulle, et ei kujuta ette, et suudaks minu või kellegi teisega abielluda. Ta lihtsalt ei usu enam abielusse.

Järgmise tunni jooksul kordasime me kõike, millest olime juba vestelnud, aga ma ei suutnud teda veenda. Ta sosistas: „Mul on nii kahju!” ja pani toru ära. Istusin täiesti jahmununa oma voodil, pisarad mööda nägu alla jooksmas.

Mõni aeg hiljem koputas toakaaslane mu magamistoa uksele. „Kas sa vaia konverentsile tuled?” küsis ta. Mul polnud tuju kuskile minna ega midagi teha, aga panin kleidi selga ja istusin tema autosse.

Kohale jõudnud, nägin ma kõigepealt seda naist, kes oli mitu kuud tagasi pereõhtul õppetunni teinud. Kumbki meist ei öelnud midagi, aga meie pilk kohtus ja ma kuulsin mõttes, kuidas hääl minu nime hüüdis ja ütles: „Mine plaatide järele!”

Teadsin millegipärast, millele see õhutus vihjas. See ei käinud mitte ainult muistse prohveti kohta, kes läks püha ülestähenduse järele. See käis ka minu kohta. See tähendas, et isegi kui Jaan ei usu abielusse, ei pea mina oma usku kaotama. See võis püsida minu lootustes, ma võisin selle eest palvetada ja teha selle nimel tööd – mitte ihaldades ja igatsedes, vaid läbi usu, aktiivsete ja igapäevaste ettevalmistustega, sest selline on Jumala plaan oma lastele. See ei tähendanud seda, et pean minema Jaani juurde ja talle abielumõtetega „peale käima”, samuti ei tähendanud see seda, et peaksin kohe kellegi teisega kohtamas käima hakkama. Mul oli õigus mõnda aega kurvastada ja paraneda.

Selle aja jooksul võisin ma ka hoiduda enesehaletsusest. Ma võisin vastu panna kiusatusele seda Jaanile või kogu meessoole ette heita. Ma võisin otsida endale sõpru, kes usuvad abielusse ja ootavad seda rõõmuga. Ja ma võisin Nefi sarnaselt usaldada armastavat Taevast Isa, kes ei anna ühtegi käsku – kas siis muistse pühakirja ülestähenduse äratoomiseks või abiellumiseks ja pere loomiseks – valmistamata meile teed selleni jõudmiseks.

Mina ei ole selleni jõudnud, vaid olen ikka veel oma teel. Ma ei ole veel abielus, aga olen tänulik heade kohtingukogemuste eest, mida on rikastanud parem arusaamine sellest, kui tähtis on järjepidevus õigemeelsete eesmärkide saavutamisel.

Samuti annab mulle tröösti ja kindlust see, et tean, mida vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist õpetas Nefi sihikindluse kohta. Ta ütles:

„Pärast kahte edutut katset jäi Nefi kindlaks. Ta hiilis linnas Laabani maja poole, ilma et oleks teadnud kõiki vastuseid. Ta täheldas: „Ma olin juhitud Vaimu poolt, teadmata ette asju, mida ma peaksin tegema,” ja lisas tähendusrikkalt: „Ometi ma läksin edasi” (1Ne 4:6–7; kaldkiri lisatud).

Nefi oli nõus ikka ja jälle endast parimat andes uuesti proovima. Ta uskus, et saab seejuures abi. Ta polnud nõus alla andma. Kuna ta tegutses, usaldas Issandat, oli kuulekas ja kasutas valikavabadust õigesti, sai ta juhatust. Teda inspireeriti samm-sammult edu saavutama ja tema ema sõnul oli talle antud „võim … täide viia seda, mida Issand oli … käskinud”” (1Ne 5:8; kaldkiri lisatud).¹

Loomulikult ei piirdu see järjepidevuse põhimõte ainuüksi kohtamaskäimisega. Samuti kehtib see nende puhul, kes on krooniliselt haiged ja pole kindlad, kas suudavad veel ühele valuga täidetud päevale rõõmuga vastu panna; abielupaari puhul, kes püüab abieluprobleemidele lahendust leida; lapsevanemate puhul, kes aastaid palvetavad eksiteele läinud lapse eest; teismelise puhul, kellel on koolis vastuolusid oma usuliste tõekspidamiste pärast; misjonäride puhul, kes on teinud päevade kaupa tööd, kuid pole õpetanud ühtegi õppetundi. Teatud moel kästakse meil kõigil minna tagasi plaatide järele.

Ja sarnaselt Nefile me suudame seda. Vapruse, järjepidevuse ja usuga saame me teha kõike, mida Issand käsib.