Päästja tallekeste söötmine

Päästja oli risti löödud ja seejärel üles tõusnud. Tema jüngrid olid läinud Galileasse. Nad olid terve öö kala püüdnud, aga polnud midagi kätte saanud. Kui nad koidikul rannale lähenesid, ei tundnud nad algul Teda ära. Ta hüüdis neid ja ütles, kuhu nad oma võrgud heitma peaksid. Kui nad seda tegid, täitusid võrgud kalaga. Nad kiirustasid kaldale Teda tervitama.

Nad leidsid eest sütetule, millel küpsesid kala ja leib. Seejärel andis Ta neile käsu, mis kehtib ikka veel meile kõigile.

„Aga kui nad olid einestanud, ütleb Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Ta ütleb temale: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!” Ta ütleb temale: „Sööda mu tallekesi!” (Jh 21:15)

Jumala pühadel on olnud alati lepinguline kohustus kosutada üksteist vaimselt, eriti neid, kes on evangeeliumis õrnakesed.

Ka laps saab teha asju, mis kosutavad teiste usku. Lapsed võiksid hiljutisi pöördunuid endaga koosolekule kutsuda. Lapsed võiksid naeratada ja tervitada uusi liikmeid, kui nad sakramendisaali või klassi tulevad. Kui me seda teeme, on Püha Vaim meiega.

Iga meie sõna võib teiste usku tugevdada või nõrgendada. Me vajame Vaimu abi, et öelda sõnu, mis kosutavad ja tugevdavad.

Lihtsa kuulekusega saame aidata Issandal viia talled, Tema talled, Tema käte vahel koju Isa juurde.

Ma tean, et Jeesus on Kristus. Ma tean, et Ta elab. Ja ma tean, et Ta juhatab meid selles töös – Tema töös, milleks on tuua Tema Isa lastele igavene elu.