Seades prioriteediks templiabielu

Vitali: Olin pärast misjoni paar kuud kodus olnud, kui mind kutsuti kohalikule noorte konverentsile nõuandjaks. Venemaa Novosibirski misjoni juhataja Steven C. Smith kutsus mind oma kabinetti. Arvasin, et saan uue kutse või soovitakse minuga viia läbi mingi ametlik vestlus. President Smith aga ütles hoopis, et tahab mind teha tuttavaks noore naisega, kes oli hiljaaegu naasnud misjonilt ja tuleb nüüd oma kodunt Venemaa teisest otsast Novosibirskisse konverentsile.

Enne konverentsi ma Katjat ei kohanud. Konverentsile jõudes tutvustasin end talle ja me ajasime mõned minutid juttu. Õhtul kutsusin Katja tantsima. Järgmisel päeval ka …

Katja: Neiuikka jõudes polnud mul noorte vallaliste preesterluse hoidjate seas just palju tuttavaid, kuid lootsin ikka, et ükskord saadab Issand mu teele väärilise noore mehe, kellega oleksin valmis abielluma. Mul polnud vähimatki ettekujutust sellest, millal või kus me võiksime kohtuda, kuid ma uskusin Issandat ja Tema lubadusi.

Misjoni järel kutsuti mind noorte konverentsile saatjaks. Niipea kui ma Vitalit nägin, tundsin, et tahaksin teda paremini tundma õppida. Me veetsime konverentsil koos kolm kõige imelisemat ja unustamatumat päeva.

Tundsin peaaegu kohe, et Vitali on see mees, kellega võiksin abielluda. Teadagi ei jõua igaüks sellisele äratundmisele nii äkitselt. Kust me siis teame, et oleme õigel teel? Õppisin misjonil tundma Vaimu ja järgima kõhklematult Tema juhatusi. Kui mu süda mulle ütles, et pean Vitaliga tuttavaks saama, kuuletusin sellele kutsele.

Ma tean, et Vaim juhatab meid kõiki, kui me otsime Tema kaaslust. Me ei pea võrdlema oma teed teiste omadega – Vaim ei pruugi meid kõiki ühtmoodi juhatada – aga kui me Tema juhatusi järgime, võime olla kindlad, et see tee on meie jaoks õige.

Vitali: Nende kolme päeva jooksul mõistsin, et olin leidnud kellegi erilise. Tundsin meelehärmi, kui konverents lõppes ja pidime Katjaga teineteisest lahkuma. Õnneks oli järgmiseks kuuks planeeritud vallaliste täiskasvanute konverents. Ootasin seda pikisilmi.

Konverents kujunes täpselt selliseks nagu olin lootnud. Veetsime Katjaga palju aega koos ja saime teineteist paremini tundma. Kui konverents lõppes, vahetasime telefoninumbreid ja sõitsime kumbki oma koju tagasi.

Järgmistel nädalatel suhtlesime telefoni ja sõnumite abil. (Usun, et õppisin kuu ajaga mobiilisõnumeid kiiremini kirjutama, kui enamik inimesi kirjutab arvutiklaviatuuril!)

Katja elas Jekaterinburgis. Omskist Siberis, kus mina tollal elasin, sõidab rong sinna 11 tundi. Igatsesime väga jälle kokku saada. Hakkasime nädalavahetustel teineteisel külas käima. Ühel nädalavahetusel sõitsin mina tema juurde, mõni nädal hiljem tema minu juurde. Kui mina Katjal külas käisin, peatusin meie ühiste tuttavate juures Jekaterinburgis, kui tema minul külas oli, peatus tema meie ühiste tuttavate juures Omskis. Külaskäikude ajal veetsime palju aega koos sõpradega Kirikust.

Katja: Üksteist tundi rongiga edasi-tagasi sõita võib tunduda tohutu pika ajana, kuid Venemaa mastaabis on see vaid lühike jalutuskäik. Vahemaa tõttu ei saanud me kohtuda nii sageli, kui oleksime tahtnud. Saime mitme nädala tagant korraks kokku, veetsime koos kaks või kolm päeva, ja jälle tuli ühel meist lahkuda. Oleksime tahtnud kauem koos olla. Lahkumine oli raske. Kuna kokkusaamiseks tuli nii palju vaeva näha, pidasime kalliks iga koosveedetud hetke. Suhte arenedes hakkasime igatsusega ootama aega, mil ei peaks enam üldse teineteisest lahkuma.

Meie kohtumised olid alati huvitavad ja mitmekesised: sõitsime jalgrattaga, ratsutasime, käisime muuseumides, lugesime pühakirju, tegime koos süüa, jalutasime parkides (isegi tantsisime seal), käisime lastekodus teenimas ja lastega mängimas.

Iga kord kui kohtusime, võtsime ette midagi uut. Meil oli alati lõbus. Ma imetlesin Vitali leidlikkust kohtumiste kavandamisel. Kõik, mida ta ette võttis, aitas meil teineteist paremini tundma õppida.

Vitali: Ma olin üliõpilane, ega saanud endale meelelahutusi kuigi palju lubada. Suurem osa mu rahast kulus Katja juurde sõitmiseks ja telefoniarvete tasumiseks. Kuid piiratud eelarve ei tähendanud, et meie kohtumised oleksid olnud igavad või kasutud. Olgu öeldud, et enamik meie meeldejäävamaid kohtumisi ei läinud meile maksma sentigi.

Võib-olla tundub see lihtsameelne, kuid ma tahtsin näha, kuidas Katja lastega suhtleb ning viisin ta seepärast lastekodusse. Nii oli ka meie paljude teiste kohtumistega: püüdsime teineteist võimalikult paremini tundma õppida.

Vitali: Nagu mitmel pool maailmas, nii on ka Venemaal tihti kombeks, et elatakse juba enne abiellumist koos. Kui ma Katjale abieluettepaneku tegin, imestasid mõned mu sõbrad, et kuidas ma saan temaga abielluda, kui ma ei tea, kas me mehe ja naisena teineteisega sobime. Nad arvasid nagu paljud Katjagi tuttavad, et ainuke viis teada, kas me ikka oleme teineteise jaoks loodud, on mõnda aega koos elada.

Ütlesin, et inimese tundma õppimiseks ei pea temaga tingimata koos elama. Ütlesin sõpradele, et palvetasin ja tean, et Katja on minu jaoks õige. Pärast palvetamist polnud mul enam vähimatki kahtlust, kas abielluda või mitte. Olin elevil ja tundsin, et algamas on uus elu. Mitte keegi ei vaielnud vastu ega kritiseerinud minu seisukohta. Tegelikult seda isegi toetati.

Katja: Kui Vitali mulle abieluettepaneku tegi, üritasid mu vanemad mind ümber veenda. Nad arvasid, et kihlusime liiga kiiresti ja et ma peaksin Vitalit paremini tundma õppima. Minu ülemus töö juures ütles sedasama ja lisas: „Selleks, et midagi sellist otsustada, peaksite enne koos elama.”

Mind teeb kurvaks, et inimesed abielust ja perekonnast niiviisi mõtlevad. Nad ei mõista, kui õnnelikud on paarid, kes abielluvad ja saavad kokku pitseeritud templis. Seda suurt armastust ja õnne, mis me Vitaliga abielludes tundsime, võimendas teadmine, et oleme kokku pitseeritud igavikuks.

Vitali: Meie abielu registreeriti Omskis 25. veebruaril 2006. aastal. (Nagu paljude teiste riikide seadused, nii nõuavad ka Venemaa seadused enne templis pitseerimist tsiviiliabielu sõlmimist.) Järgmisel hommikul asusime teele Stockholmi templisse. Istusime Omskis lennukile. Kolme tunniga olime Moskvas. Veetsime seal ülejäänud päeva. Öise rongiga sõitsime Peterburi. Peterburis istusime koos teiste viimse aja pühadega bussi ja kaheksa tunni pärast olime Helsingis. Veel 11 tundi laevas ja olime Stockholmis.

Ja lõpuks templis.

Mõnele võib selline reis pikk ja väsitav tunduda, meie jaoks oli see reis läbi Euroopa nagu mesinädalad.

1. märts 2006 – meie pitseerimise päev. See oli meie elu suurpäev, rahu ja kindlustunde päev. Ma teadsin, et selle inimesega, kelle kätt ma oma peos hoian, tahan jagada koos igavikku. Ainuüksi see mõte täitis mind suure rõõmu ja tänutundega Taevase Isa vastu, et Ta oli usaldanud oma tütre mulle naiseks. Tundsin end Jumalale lähemal kui iial varem.

Katja: Nüüd on meil Vitaliga väike tütar. Ta on imetlusväärne. Soovin, et temagi võiks kunagi templis abielluda ja parim toetus, mida me talle pakkuda saame, on olla talle head sõbrad ja armastavad vanemad.

Loodan, et temagi leiab kunagi väärilise preesterluse hoidja, kellel on palju kristlikke voorusi. Nägin neid voorusi Vitalis ja see aitas mul mõista, et võin temaga abielluda.

Mis mind Vitali juures paelus? Tõsi, ta on kena ja vaimukas ning teab, kuidas naist kohelda. Aga see polnud kõige olulisem. Tal oli see, mida ma nimetan „Kristuse jüngri silmadeks”. Ma tajusin temas valgust. Ta on õigemeelne preesterluse hoidja.

Vitali: Loomulikult on tore olla abielus kellegagi, kes sind köidab. Aga kui meie tähelepanu keskendub ainult välisele, jääb kahe silma vahele kõige olulisem – isiksus, tema vaimsus ja muud väärtused, mis kestvas abielus on tõeliselt tähtsad.

Ma saan aru, et nii mõnelgi noorel täiskasvanul võib olla raske leida abikaasat Kirikust juba ainuüksi sellepärast, et nende elukohas on vähe viimse aja pühasid. Sellest on kahju. Kuid ma tean, et olgu olukord milline tahes, kui me anname oma panuse ja teeme kõik, et templis pitseeritud saada, juhatab Taevaisa meile kätte õige teeotsa.