Isa käte vahel

Mu pere oli peolt lahkumas, mina aga tahtsin minna veel rulaga sõitma. Isa võttis mind oma käte vahele ja küsis, kas jääksin nendega, kui ta viib mind ise rulatama.

„Ei!” ütlesin ma vihaselt.

„Usalda mind!” ütles isa.

Kuna teised tahtsid ära minna, läksime autosse. Kümne minuti pärast tegime me autoavarii. Mina jäin imekombel elama, aga isa sai surma. See „ei!” oli viimane asi, mida talle ütlesin, ja ta oli viimane inimene, keda mitme aasta jooksul kallistasin.

Järgmised üksteist aastat läks mu elu allamäge. Ma kaotasin eneseusu ega usaldanud kedagi. Mu elu oli nii õnnetu, et rabelesin kaheksateistkümneaastasena tohutu lootusetusekoorma all, anudes, et Jumal näitaks mulle teed õnnelikku ellu.

Nädala pärast kõnetasid mind kaks misjonäri. Nad näitasid mulle ühte raamatut ja ütlesid, et peaksin palvetama, et saada tunnistust selle õigsusest. Nende palve näis tühine, aga isa surmast jäänud haavad olid nii sügavad, et pidasin misjonäridega kokkusattumist pelgaks juhuseks, mitte vastuseks Jumalalt, kes mind armastab.

Sellest hoolimata lugesin Mormoni Raamatut ja palvetasin vastuse saamiseks, olgugi et polnud kogu hingega asja juures. See oleks tähendanud ju seda, et peaksin Jumala ja Tema vastuse vastuvõtmiseks Teda usaldama. Kergem oli nõustuda hõlpsasti leviva Kiriku-vastase kriitikaga. Lisaks avastasin ma, et nii paljud ajaloolised suurkujud, kellest oli mulle koolis räägitud, polnud täiuslikud. Mis siis, kui Joseph Smith on nagu nemad?

Lõpuks sain siiski ristitud ja mind kinnitati Kiriku liikmeks. Teadsin, et vajan elus juhatust ning mulle meeldisid Kirik ja selle liikmed. Nüüd aga mõistan, et liitusin ilma tõelise tunnistuseta, mis paneks südame hõõguma. Minu tõekspidamised tulenesid mõistmisest, et Kiriku mahategijate väited on pealiskaudsed. Ometi jõudsin ma umbusaldamisega nii kaugele, et selle tõekspidamise juurde jäämine tundus liigraskena. Minu tutvus Kirikuga sai alguse usalduse puudumisest ja kurbuse pärast ning olin taas samasse seisu langemas.

Nõnda langetasin ma tähtsa otsuse: ma palvetan, kuid teen seda seekord just nii, nagu õhutas Moroni: „omades usku Kristusesse”, „kogu hingest” ja „siira südamega” (Mn 10:4). Välja valitud päeval paastusin ja palvetasin juhatuse saamiseks. Veetsin kogu päeva elu üle mõtiskledes.

Sel õhtul põlvitasin voodi äärde. Pea langetatud, küsisin ma Taevaselt Isalt Mormoni Raamatu õigsuse kohta. Mulle hakkasid meenuma kõik minu kahtlused. Sulgesin silmad, surusin käed kõvemini kokku ja küsisin uuesti – siiralt, kogu hingest, uskudes oma Päästjasse.

Maailm näis peatuvat. Ma tundsin soojust ja valgusesse haaratust. Olin üksteist pikka aastat seda igatsenud ja lõpuks olin taas isa – Taevase Isa – käte vahel. Olin lõpuks leidnud kellegi, keda usaldada. „Jah!” ütlesin ma pisarad palgel, „ma usaldan sind!”