Kaheteistkümneaastane diakon

Mu armsad preesterluse vennad, ma soovin alustuseks pöörduda kõikide 12-aastaste diakonite poole, kes osalevad sellel preesterluse üldistungil. Ükskõik kuidas te osalete, ma tunnustan teid teie kohaloleku eest ja tahan teile rääkida või meelde tuletada kogemust, mis sai osaks president Gordon B. Hinckleyle, kui ta oli, nagu teie, 12-aastane diakon.

Me loeme tema eluloost järgmist: „Veidi pärast diakoniks pühitsemist läks ta koos isaga oma esimesele vaia preesterluse koosolekule.

Tal oli veidi võõristav tunne, leides endale istekoha Kümnenda koguduse saali tagumisest reast, samas kui tema vaia juhatuses teeniv isa võttis istet poodiumil. Koosolekut alustades tõusid kolm-nelisada kohaletulnud meest püsti ja laulsid William W. Phelpsi võidukat kirikulaulu „Au olgu mehel, kes võitud Jehoovast, prohvetil, nägijal Jeesuses! Valitud juhtima viimaseid aegu, kuningailt austus ja kuulsus rahva seas”.

Meenutades seda kogemust, ütles president Hinckley: „Minuga toimus midagi, kui kuulsin neid usumehi laulmas. See liigutas mu südant. See tekitas minus tunde, mida oli raske kirjeldada. Ma tundsin suurt liigutavat väge, nii emotsionaalset kui vaimset. Ma polnud seda kunagi varem tundnud ühegi Kiriku kogemusega seoses. Ma tundsin oma südames veendumust, et mees, kellest nad laulsid, oli tõepoolest Jumala prohvet. Ma teadsin siis Püha Vaimu väega, et Joseph Smith oli tõepoolest Jumala prohvet”.¹

Just nagu see president Hinckleyle 12-aastase diakonina osaks saanud kogemus oli „selline, mis jäi talle meelde kogu eluks”², nii palvetan ma, et teie kogemus oleks selline, mida ka teie võiksite kogu elu meeles pidada!

Nüüd palun ma meil kõigil vaadata seda tähelepanuväärset pronksi valatud skulptuuri, millel nimeks „Diakonite pink”! Kui te seda ei näe, siis teadke, et „Diakonite pink” kujutab viite loomutruud Kirikus pingil istuvat diakonit!

Mida te näete neid viite „diakonit” vaadates? Ma loen nüüd ette kahe endise Kiriku presidendi avaldused ja muudan veidi selle küsimuse sõnastust: mida te võite näha?

President Joseph Fielding Smith kuulutas: „Meie noored … on taevasest seisusest, valitud ja väljavalitud põlvkond, kellel on jumalik saatus. Nende vaime on hoitud tulema esile tänasel päeval, mil evangeelium on maa peal ja mil Issand vajab vapraid teenijaid tema suurt viimse aja tööd edasi viima”.³

President Spencer W. Kimball kuulutas: „Me kasvatame kuninglikku põlvkonda, … kellel on teha midagi erilist”.⁴

Mida te võite näha, kui vaatate nende prohvetlike kuulutuste valguses viiest pingil istuvast diakonist kaugemale kõikidele Aaroni Preesterluse noortele meestele?

Ma usun ja palvetan, et võime kõik näha nende „jumalikku” potentsiaali, et võime näha neid jätkamas oma teed Püha Preesterluse hoidjate ja misjonäridena, jutlustades „igavesti kestvat evangeeliumit”⁵ „Vaimu kaudu”⁶ „maa rahvastele”⁷, et võime näha neid ustavate abikaasade ja isadena ning Kiriku ja Jumala kuningriigi vaprate teenijate ja juhtidena sel viimsel ajal!

Selleks et kujutada veelgi selgemalt ette selle „väljavalitud” ja „kuningliku põlvkonna” „jumalikku saatust”, tuleb meil vaid mõelda 12-aastasele Jeesusele, kes läks koos oma vanematega üles Jeruusalemma paasapühale „pühadeaja kommet mööda”⁸.

Kes see 12-aastane poiss oli? Milline oli Tema missioon ja saatus? Ja kuidas Tal õnnestus seda täita?

Me kuulutame ja pühakirjad kinnitavad, et Ta oli ja on Jeesus „Kristus, elava Jumala Poeg”⁹, et Ta „tuli maailma, … et ta löödaks risti maailma eest, ja kandma maailma pattusid, ja pühitsema maailma, ja puhastama seda kõigest ebaõigsusest”¹⁰, „et päästmine võiks tulla inimlastele isegi usu läbi tema nimesse”¹¹, et noorena Ta „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures”¹², et Ta „kasvas üles koos oma vendadega ja sai tugevaks ning ootas Issandat, et millal tuleb tema teenimise aeg”¹³, et Ta „kõiges [oli] kiusatud otsekui meie”¹⁴. Tõepoolest, Ta oli silmitsi igasuguste kiusatustega¹⁵,,kuid ei andnud nendele järele”¹⁶. Ja kui Lutsifer, „kõikide valede isa”¹⁷, „kõige patu algataja”¹⁸ Jeesusele vastu astus, ei kaitsnud Jeesust mitte üksnes Tema pühakirjateadmised vaid ka Tema täielik kuulekus oma Isa sõnale ja tahtele¹⁹ ning Ta andis käsu: „Tagane minust, saatan! Sest on kirjutatud: Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!”²⁰

Saamaks teada, kuidas ta suutis oma missiooni ja saatuse täide viia, kaaluge Jeesuse sõnu, kes ütles:

„Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et mina see olen ja et ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin seda selle järele, kuidas mu Isa mind on õpetanud.

Ja see, kes mind on läkitanud, on minuga; ta ei ole mind üksi jätnud, sest ma teen ikka, mis on tema meelt mööda!”²¹

See, et igaüks meist suudab täita Jumala pojana oma missiooni ja saatust, saab selgeks Issanda järgmistest sõnadest prohvet Joseph Smithile: „Tõesti, nõnda ütleb teile Issand: Sünnib, et iga hing, kes hülgab oma patud ja tuleb minu juurde, ja hüüab minu nime, ja kuulab minu häält, ja peab kinni minu käskudest, … või[b] tulla Isa juurde minu nimes, ja parajal ajal saada osa tema täiusest”.²³

Ma tunnistan sellest, jättes samas ka oma tunnistuse, et president Thomas S. Monson on tõepoolest Jumala prohvet ning et tema ja ta nõuandjad Esimeses Presidentkonnas ning Kaheteistkümne Apostli Kvoorum on prohvetid, nägijad ja ilmutajad, Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.