Seisa kui tunnistaja

Ma kujutan siin kõnepuldi taga ette kogu maailma noorte naiste nägusid. Kuidas ma küll teid armastan! Iseäranis meeldib mulle lubada koos teiega, et me „seisame kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal”¹. Kuidas me seda teeme? Ma palvetan kõneledes, et Vaim meid juhataks ja tunnistaks meile kõigile, kuidas seista kui Jumala tunnistajad.

Kui meie lapsed olid misjonärid, sai neile selgeks, et kui me seisame kui Jeesuse Kristuse tunnistajad, kinnitab Püha Vaim seda tunnistust. Üks meie tütardest töötas kuldaväärt Kirikuga tutvujaga JieLeiga. See noor naisterahvas kuuletus igale uuele käsule, mida talle õpetati, ükskõik kui raske see ka polnud. Ta oli üliõpilane ja tuli vaevu oma rahadega toime, kuid hakkas maksma kümnist kohe, kui sellest seadusest teada sai. Osalise tööaja tõttu tuli tal töötada ka pühapäeval, kuid tal jagus vaprust küsida oma tööandjalt, kas saaks oma töötunnid teisele päevale ringi tõsta, et käia sakramendikoosolekul.

Vaatamata usinusele puudus JieLeil ikka veel kindel tunnistus Mormoni Raamatust. Meie tütar ja tema kaaslane teadsid, et Vaim peab talle tunnistama selle õigsusest ja nii valmistusid nad õpetama talle Pühast Vaimust. Kui nad õppetundi ette valmistasid, tundsid nad, et see pole päris see. Kui nad selle üle palvetasid, tundsid nad, et peavad tegema midagi muud: õpetama Pühast Vaimust õpetamise asemel Jeesusest Kristusest.

Kokkulepitud kohtumisel alustasid nad õpetust Jeesusest Kristusest. Mööda JieLei põski hakkasid voolama pisarad. Ta küsis mitu korda: „Mis tunne see selline on?” Misjonärid tunnistasid talle, et see on Vaim. Juhtunud oli see, mida nad olid soovinud. Siis meenus meie tütrele, et üheks Püha Vaimu oluliseks rolliks on olla Kristuse tunnistaja. Jeesus ise ütles: „Trööstija, Püha Vaim … tunnistab minust”.² Meie tütar mõistis, et kui ta seisis kui Jeesuse Kristuse tunnistaja, siis Püha Vaim kinnitas seda. Ka meie võime seista tunnistajatena, kui „me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest” ja võtame Teda kui allikat, kust saada „andestust oma pattudele”³.

Õigemeelne kuningas Benjamin kogus Mormoni Raamatus oma rahva kokku templi juurde, et ta saaks rääkida Kristusest ja jutlustada Kristusest. Ta õpetas oma rahvale Issanda headusest, väest, tarkusest, kannatlikkusest ja ennekõike lepitusest. Kui ta seisis kui tunnistaja, tunnistas Vaim rahvale, et Jeesus Kristus on Päästja, just nagu see oli tunnistanud JieLeile. Seejärel manitses kuningas Benjamin oma rahvast jääma vankumatuks oma usus Kristusesse. Rahvas hüüdis kui ühest suust:

„Me usume kõiki sõnu, mida sa oled meile rääkinud … tänu … Issanda Vaimule, mis on põhjustanud meis, või meie südametes vägeva muutuse, nii et meil ei ole mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head. … Ja me tahame astuda lepingusse oma Jumalaga, et … olla sõnakuulelikud tema käskudele kõigis asjades”.⁴

Kuningas Benjamini rahvas sõlmis lepingu kuuletuda Jumala käskudele, nii nagu me kõik oleme teinud. Sellest lepingust kinni pidades seisate te kui tunnistajad oma eakaaslaste seas. Hiljuti meenutasid mu oma lapsed koos abikaasadega aegu, mil nad olid aastaid eakaaslaste surve all õigete väärtuste eest seisnud. Üks neist ei osalenud pühapäevastel tantsutüdrukute võistlustel, teine ütles oma tööandjale, et ei saa hingamispäeval tööl käia. Üks keeldus sõbra pool pornograafilist filmi vaatamast, kui oli alles üksteist ja teine polnud nõus vaatama klassikaaslastega pornograafilisi ajakirju. Mõlemad sattusid seetõttu mõneks ajaks kaaslaste põlu alla. Üks lastest keeldus järele andmast inetule, jämedale ja vulgaarsele kõnepruugile töökohas. Teine keeldus joomast alkoholi, mida sõber oli varastanud oma vanemate kapist luku tagant. Üks neist, kes oli klassis ainuke viimse aja püha, sattus inglise keele tunnis tehtud ettekande ajal Mormoni Raamatut käsitleva küsimuste tulva alla. Meie abiellunud lapsed jätkavad laste kasvatamist maise kriitika surve käes.

Nendel hetkedel oleksid nad võinud tunda end üksinda, kuid tundsid tunnistajatena seistes Püha Vaimu kaaslust ja toetavat kohalolekut. Neid relvastati ka õnnistustega, mis tulevad kuulekusest Jumala käskudele. Ta on lubanud meile:

„Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!”⁵

Tema käsi oli tõepoolest mu lastele toeks, kui nad tunnistasid Jumalast, jäädes vankumatuks Tema käskudest kinnipidamisel. Nende eeskuju on mind õnnistanud ja tugevdanud.

Kui te seisate kui tunnistaja oma kodus, tugevdate te oma perekonda. Me arvame liiga sageli, et Noorte Naiste juhtmõttes kirjas olev väljend „tugevdama kodu ja perekonda”⁶ käib vaid noorte naiste tulevikukohustuste kohta naiste ja emadena, kuid see käib ka nende kohustuste kohta tütarde ja õdedena nende kodus siin ja praegu.

Ka minu ema aitas noorena kodu ja perekonda tugevdada. Vanima lapsena väheaktiivses peres sai ta sündides kaasa usu anni. Ta käis ise Algühingus ja ühisüritusel. Ta oli templiabielu vääriline veel enne seda, kui tema vanemad sinna minna said. Temast sai õigsuse vahendaja, vankumatu tunnistaja, kelle eeskuju aitas tugevdada tema vanemaid ja õdesid-vendi. Ka teie, noored naised, saate seista kui Jumala tunnistajad, toites usu, armastuse, rahu ja tunnistuse vaimu oma kodus juba praegu. See valmistab teid ette toimima samuti, kui panete aluse omaenda tulevasele kodule. Mina olen selle õigemeelse noore naise töö vili, kes jäi „vankumatu[ks] ja muutumatu[ks], alati hõivatu[ks] heade tegudega”⁷.

Me oleme Jeesuse Kristuse tunnistajateks ka siis, kui Tema üle rõõmu tunneme. Kui kuningas Benjamini rahvas Jeesusest rohkem teada sai, ütlesid nad, et see, „mida me kuningas on meile rääkinud, … on toonud meid sellele suurele teadmisele, mille üle me rõõmustame nii suure rõõmuga”.⁸ Kui me tunneme rõõmu oma Päästja üle, peame me meeles Teda ja Temalt saadud suuri õnnistusi. Me seisame kui tunnistajad, kui väljendame tänu ja särame rõõmust. Nagu noored naised selle koosoleku alguses laulsid: „Kas sa pole siis näinud, kuis kõik sul´ vajalik antud selles, mis tema määrab?”⁹

Ma sain hiljuti teada kahest vaprast noorest naisest, kes seisid kui Jumala tunnistajad, kui elasid käskude järgi, ning rõõm evangeeliumist pani nad särama. Selle loo rääkis üks eakas misjonär misjonäride koolituskeskuses.

Ta jutustas, et kui ta aastaid tagasi kodus pesu triikis ja samal ajal suitsu tõmmates telerist seebiooperit vaatas, koputati tema uksele. Kui ta ukse avas, olid seal kaks valge särgi ja lipsuga meest, kellest üks tutvustas end kui tema piiskoppi. Mees ütles, et oli tundnud palvetades, et peab paluma teda Noori Naisi õpetama. Naine ütles talle, et ta ristiti kümneaastaselt, kuid ta pole olnud kunagi aktiivne. Mees jäi endale kindlaks, ulatas talle käsiraamatu ja seletas, kus nad kolmapäeva õhtul kokku saavad. „Ma ei saa õpetada 16-aastaseid! Ma pole aktiivne ja lisaks sellele ma suitsetan!” vaidles naine vastu. Mees ütles: „Kui sa tuled, siis oled sa aktiivne. Pealegi on sul kolmapäevani aega suitsetamine maha jätta”. Seejärel mees lahkus.

Naine rääkis: „Ma mäletan, kuidas ma vihast röögatasin, kuid siis ei suutnud vastu panna soovile käsiraamatut lugeda. Tegelikult olin ma kohe nii uudishimulik, et lugesin selle kaanest kaaneni läbi ja jätsin meelde iga sõna, mis seal kirjas oli.

Kuni kolmapäevani välja polnud mul vähimatki kavatsust kohale minna, kuid siis järsku avastasin end surmahirmus Kirikusse sõitmas. Ma polnud kunagi varem millegi üle nii hirmu tundnud. Olin kasvanud üles agulites, olnud isegi arestikambris ja päästnud oma isa kainestusmajast. Ja äkitselt tutvustati mind ühisüritusel Loorberite uue nõustajana. Ma istusin kahe noore naise ees ega jätnud õppetunnis vahel ühtegi sõna, isegi mitte seda osa, kus seisis: „Nüüd küsi neilt … „. Ma lahkusin kohe pärast tundi ja nutsin kogu kodutee.

Mõni päev hiljem koputati jälle uksele ja ma mõtlesin: „Tore! Piiskop tuli oma käsiraamatule järele”. Ma avasin ukse ja seal seisid need kaks armsat noort naist, üks lillede ja teine küpsistega. Nad kutsusid mind endaga pühapäeval Kirikusse -- ja ma läksin. Need tüdrukud meeldisid mulle. Nad õpetasid mulle alustuseks Kirikust, kogudusest, klassist. Nad õpetasid mind õmblema, pühakirju lugema ja naeratama.

Me hakkasime üheskoos õpetama teisi tüdrukuid klassis, kes kohal ei käinud. Me õpetasime neid seal, kust me nad eest leidsime – autos, keeglisaalis ja ukse ees. Kuue kuuga hakkasid neliteist neist kohal käima ja aasta pärast olid kõik kuusteist nimekirjas olevat tüdrukut aktiivsed. Me naersime ja nutsime üheskoos. Me õppisime palvetama, evangeeliumi uurima ja teisi teenima”.¹⁰

Need kaks vaprat noort naist seisid kui tunnistajad tõele ja õigsusele, headusele ja evangeeliumist tulevale rõõmule.

Kui mind kutsuti Noorte Naiste üldjuhatajaks, sain ma ametisseasetamisel õnnistuse, et minu usk Jeesusesse Kristusesse tugevneb teenimise kaudu. Minu ümber on olnud vaprad naised, minu nõuandjad ja nõukogu liikmed, teiste abiorganisatsioonide juhatused ja mu õilsad eelkäijad, endised Noorte Naiste üldjuhatajad. Nad on seisnud kui Jeesuse Kristuse tunnistajad oma eeskujuliku elu ja omakasupüüdmatu teenimisega.

Nende naiste, oma pereliikmete ning kogu maailma kindlate ja vankumatute noorte naiste ja juhtide poolt tugevdatuna tunnen ma, „et nii suur hulk tunnistajaid on [minu] ümber”. See on aidanud mul „joo[sta] kannatlikkusega [mulle] määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele”.¹¹

Minu ametisseasetamise õnnistuses lubatud suurem usk Jeesusesse Kristusesse on täitunud, kui mul on olnud võimalik seista kui Tema tunnistaja iga päev ja kõikjal. Ma olen rääkinud Temast, jutlustanud Temast ja tundnud Tema üle rõõmu. Kui olen tundnud, et mu sõnadest ei piisa, on neid kinnitanud Tema Vaim. Kui olen tundnud end hirmul või küündimatuna, on Tema kõikvõimas käsi mulle jõudu andnud ja mind talutanud. Ma tean, et ta õnnistab igaüht, kes seisab kui tunnistaja. „Ei eales ei iial, ei eales ei iial, ei eales ei iial [ta meid] hülga”.¹²

Tungigem edasi vankumatus usus Kristusesse, seistes kui Tema tunnistajad „igal ajal ja kõiges ja kõikjal,” on mu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.