Parim investeering

Kui ma poisike olin, oli ühel meie naabril lehmakari. Üks tema lehmadest suri poegimisel. Vastsündinud vasika kinkis naabrimees mulle. Ma hoolitsesin vasika eest, söötsin teda ja kasvatasin üles. Päeval, mil mu isa vasika turule viis, valdasid mind segased tunded. Ma olin kiindunud oma vasikasse, kuid samas ootasin ma hetke, mil saan tasu oma vaeva eest. Mu ainus soov oli, et raha, mille ma vasika müügist saan, oleks hõbemüntides. Ma mäletan, kuidas isa sel õhtul koju tuli ja 20 hõbemünti mulle peo peale ladus. Rahaga oli kitsas ja ma arvasin siis, et olen nüüd rikas mees. Ma lugesin ja imetlesin oma münte ning nühkisin nad ükshaaval läikima Kui tuli pühapäev, ei tahtnud ma kuidagi kahte läikivat münti taskusse panna, et ära maksta kümnis. Kuigi oli raske anda kaks hinnalist hõbemünti ära piiskopile, mäletan siiani, kui hästi ma ennast tundsin, kui olin kuulekas olnud Issandale.

Teel kirikust koju ütles ema mulle, kui uhke ta minu üle oli. Ta ütles: „Sinu vanaisa kordas meile, lastele, alati, et kui me maksame alati ausalt kümnist, õnnistab Issand meid ja see on parim investeering, mida me eales teha võime”.

Mu vanaisa mõistis, et „on olemas seadus, mis on lõplik, mis on otsustatud taevas enne selle maailma aluste rajamist, seadus, millel põhinevad kõik õnnistused – Ja kui me saame Jumalalt mõne õnnistuse, siis tuleb see sellest, et oleme olnud kuulekad seadusele, mille juurde see õnnistus kuulub”¹. Kümnis on Jumala käsk ning pidades Tema käsust kinni, õnnistab Ta meid. Isegi seitsmeaastase poisikesena mõistsin ma seda. President Thomas S. Monson on Jumala seadustest rääkides öelnud: „Eks rikkugem neid ja olgem siis valmis kannatama kestvaid tagajärgi. Järgigem neid ning meie tasuks igavene õnn”².

Mäletate, kui Iisraeli nuheldi Jumala petmise eest ning inimesed küsisid: „Kuidas me Sind petame?” vastati neile: „Kümnise ja tõstelõivuga!” Siis lubati iisraellastele, et kui nad kuuletuvad Tema kümnise käsule, saavad nad osa Tema õnnistustest. Issand ütles: „Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!” ³.

Issand käskis iisraellastel Teda proovile panna, Temasse uskuda, nii et Ta võiks pidada neile antud lubadusi. Seesama käsk ja seesama lubadus kehtivad ka tänapäeval. Kui me peame kinni kümnise seadusest, siis on Issanda lubadus kõikumatu: õnnistused tulevad meile nii ajaliselt kui vaimselt, vastavalt Issanda tarkusele ja ajastusele.

Minu naine Joan ja mina oleme elanud mitmel pool maailmas heade inimeste keskel, kes päevast päeva toetuvad Issandale ka oma kõige tavalisemates ilmalikes vajadustes. Kõik, kes näitavad usku, makstes kümnist, tunnistavad, et taevaluugid on neile avanenud. Ma mäletan üht kohusetundlikku isa Filipiinidelt, kes rääkis, kuidas ta ühel pühapäeval maksis piiskopile ära oma kasina kümnise ja asus siis lastega koduteele, teades väga hästi, et kodus pole neil midagi süüa. Kodu poole kõndides, kukkus üks suur leivapuu vili puu otsast nende jalge ette maha. Pikemalt viivitamata vaatas isa üles ja tänas Jumalat avamast taevaluugid ja saatmast talle leivapuu vilja, et ta saaks toita oma lapsi.

Me elame majanduslikult raskel ajal. Ometi, kui me vaatame tagasi möödunud aastatele, näeme, et on olnud minevikus ja saab olema ka tulevikus aegu, kus valitseb majanduslik heaolu ja aegu, kus tuleb ette majanduslikke raskusi. Kuid vaatamata ettetulevatele raskustele, makstes kõigepealt ära oma võla Issandale ning kasutades siis oma tarkust ning otsustusvõimet, aitab Issand meil tulla toime meile antud vahenditega.

President Heber J. Grant on öelnud: „Ma tahan teile öelda, et kui te olete Issandaga ausad, maksate ära kümnise ja peate kinni Tema käskudest, ei õnnista Ta teid mitte ainult Püha Vaimu valguse ja inspiratsiooniga, vaid ka paberraha ja sentidega; te saate maksta oma võlad ja Issand kallab teie peale rohkelt ilmalikke õnnistusi”⁴.

1936. aastal, kui suur majanduskriis Ameerika Ühendriikides oli haripunkti jõudnud, ja inimesed olid rahalistes raskustes, manitses vanem John A. Widtsoe pühasid maksma oma kümnist, et saada vaimseid õnnistusi. Ta ütles: „Kümnise seadusele kuuletumine … toob suurt sisemist rõõmu, … mida pole mingil muul moel võimalik saavutada. Tõe põhimõtted muutuvad arusaadavamaks; … palve muutub kergemaks. Vaimne tähelepanu on teravnenud; [ja] … inimene muutub rohkem oma Taevase Isa sarnaseks”⁵.

Üks Lääne-Aafrika ema jagas oma tunnistust kümnisest. Ta oli turukaubitseja. Iga päev tuli ta koju, arvestas välja oma kümnise ja pani selle kõrvale. Siis, pühapäeval, viis ta selle ausalt piiskopile. Ta jagas meiega, kuidas tema äri oli kasvanud, tema perekonda oli õnnistatud tervise, jõu ja piisava toidukogusega. Siis lausus ta pisarsilmil: „Aga kõige suurem õnnistus on, et mu lapsed armastavad Issandat ja et me oleme igavene perekond.”

See alandlik ema sai aru, et üheks suurimaks õnnistuseks, mille me saame täiskümnise maksmisest, on võimalus siseneda Issanda kotta ning võtta osa pühadest talitustest, mis võimaldavad peredel igavesti koos olla.

Kui me maksame kohusetruult kümnist, siis Issand tõepoolest avab taevaluugid ja kallab meile õnnistust küllastuseni. Ma tahan, et te kõik teaksite, eriti mu lapsed ja lapselapsed, et ma tean nagu teadis mu vanaisagi, et kui me maksame ausalt kümnist, siis Issand õnnistab meid. See on parim investeering, mida te eales teha võite. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.