Täna

Kolm nädalat tagasi astusin ma Eilsesse. Sel hetkel taasavastasin ma Tänase. Ning just Tänasest ma soovingi rääkida.

Kiriku ülesanne viis mind üle ääretu Vaikse ookeani Vietnami. Minu jaoks oli see midagi enamat kui lend üle ookeani. See oli samm minevikku. Rohkem kui 40 aastat tagasi olin ma lahinguväljadel jalaväeohvitserina teeninud. Aastakümnetetagused mälestused sellest kohast, nendest inimestest ning kaaslastest, kellega koos ma teenisin, olid mu mällu sööbinud. Jaakob on kirjutanud: „Meie elud on möödunud nagu see oleks olnud unenägu” (Jaakob 7:26). Minuga on samamoodi. Ning nüüd, peaaegu pool sajandit hiljem, olin ma naasmas oma mälestuste juurest nende tegelikku toimumiskohta. Mu kirikualaste asjatoimetuste lõppedes, otsustasin veelkord külastada neid meeleheitlikke võitlusvälju. Ma tegin ma selle tähtsa rännaku koos oma kalli naisega.

Ma pole kindel, mida ma pärast paljusid aastaid näha lootsin. Kuid see, mis ma eest leidsin, oli täiesti ootamatu. Sõjast muserdatud inimeste asemel leidsin ma eest noorusliku, elujõulise rahva. Pommitatud sõjatandri asemel nägin ma rahuküllaseid, haljaid põlde. Isegi džungel oli uuesti peale kasvanud. Arvatavasti pooleldi ootasin, et leian Eilse, kuid leidsin hoopis Tänase … ning helge Homse lootuse. Mulle meenus, et „õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine!” (Laulud 30:5).

Veel kord astusin ma sellele pinnasele ning kõndisin taas džungliteel. Mõttes kuulsin jällegi kuulipilduja tulistamist, padrunikestade vilinat ning väiksemate relvade müra. Nägin taas sõprade noori kahvatanud nägusid, kes „andsid pühendumuse märgina oma elud” (Abraham Lincoln, Gettysburg Address). Ning ma mõtlesin eriliselt ühele neist kaaslastest ning ühele päevale – ühele ainsale päevale – 3. aprillile 1966, mis oli palmipuudepüha, ülestõusmispühade aeg. Täna, peaaegu 42 aastat tagasi.

Meie jalaväepataljon oli juba mõned kuud Vietnamis olnud. Mina olin leitnant, laskurüksuse juht. Me olime pidevalt kaasatud sõjalistesse operatsioonidesse. See päev koitis meie pataljoni jaoks keset vaenulikku maad. Saatsime umbes kümnemehelise luuresalga väga varakult välja. Üks neist oli seersant Arthur Morris. Paljud meestest said tulevahetuses haavata, sealhulgas seersant Morris, kes sai kerge lihahaava. Lõpuks tulid patrullis käinud mehed longates tagasi omade juurde.

Me kutsusime raadiosaatja teel välja sanitaarkopteri. Laadides haavatud mehi kopterisse, ärgitasin ma ka seersant Morrist pardale minema. Ta oli tõrges. Ma käisin talle veel kord peale. Ta tõrkus jällegi. Veel üks kord ma noomisin teda. Ta keeldus jälle. Lõpuks ütlesin ma: „Seersant Morris, mine kopterisse!” Ta vaatas mind siiraste, anuvate silmadega ja ütles: „Palun, söör!” ning siis lausus ta need sõnad, mis mulle igaveseks meelde jäävad: „Nad ei suuda tappa minusugust kanget meest”.

Kogu stseen on sööbinud mu mällu nagu sõjamaal: hommikupäikeses selginev džungel, kannatamatult vihisev kopteritiivik, mind äraootaval pilgul jälgiv piloot ning mu sõber anumas, et ta võiks oma meeste juurde jääda. Ma leebusin. Ma viipasin kopterile, et see lahkuks ja annaks pardalolijaile Homse elu võimaluse. Enne kui päike sel päeval loojuda jõudis, lebas mu kallis sõber, seersant Arthur Cyrus Morris surnult maas. Ta hukkus vaenupoolte tulevahetuses. Ning mu kõrvus kajab ikka ja jälle tema väide: „Nad ei suuda tappa, nad ei suuda tappa, nad ei suuda tappa …”.

Ühest küljest ta muidugi eksis rängalt. Surelikkus on nii habras. Ainult üks südametukse, ainus hingetõmme eraldab seda maailma järgmisest. Ühel hetkel oli mu sõber täies elujõus, elav inimene, järgmisel oli ta surematu vaim lahkunud, jättes maha tema maise keha, hunniku elutut põrmu. Surm on eesriie, mille kaudu kõik peavad sisenema ning nagu ka seersant Arthur Morris, ei tea keegi meist, millal see hetk tulla võib. Kõigist raskustest, millega me silmitsi seisame, on vahest suurim ekslik arvamus, et surelikkus kestab igavesti ning sellega kaasnev arusaam, et me võime homseni edasi lükata andestuse otsimise ja andestamise, mis, nagu Jeesuse Kristuse evangeelium õpetab, on ühed surelikkuse kesksemad eesmärgid.

Seda sügavamõttelist tõde õpetab Mormoni Raamatus Amulek:

„Sest vaata, see elu on aeg inimestele valmistuda kohtama Jumalat; jah, vaata, selle elu päev on päev inimestele nende töö tegemiseks … Sellepärast ma anun teid, et te ei lükkaks edasi oma meeleparanduse päeva kuni lõpuni … Sest see sama vaim, mis valdab teie keha ajal, kui te lahkute sellest elust, see sama vaim omab võimu vallata teie keha selles igaveses maailmas” (Alma 34:32–34, esiletõste lisatud).

Millist tabavat väljendit Amulek kasutab — selle elu päev! Apostel Jaakobus käsitleb seda nii: „… teie, kes ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub” (Jaakobuse 4:14). Ning inimene, kellena me sellest elust lahkume, on seesama, millisena me alustame järgmist elu. Õnneks on meil Tänane.

Samas kui seersant Morris rängalt eksis, oli tal siiski ka tegelikult õigus! Me tõesti oleme surematud selles mõttes, et Kristuse lepitus võidab surma, nii füüsilise kui ka vaimse surma. Juhul, kui me oleme Täna elanud nii, et me saame lepituse kaudu nõuda puhastavat armu, elame me igavesti koos Jumalaga. See elu pole niivõrd aeg omandamiseks ja kogumiseks, kuivõrd aeg andmiseks ja kellekski saamiseks. Surelikkus on lahinguväli, kus kohtuvad õiglus ja halastus. Kuid nad ei pea kohtuma kui vaenlased, sest nad on Jeesuse Kristuse lunastuse läbi lepitatud nende jaoks, kes arukalt Tänast kasutavad.

Sinu ja minu osaks jääb vaid otsida ja pakkuda seda andestust – nii meelt parandada kui ka anda teistele ligimesearmastust –, mis võimaldab meil minna sisse uksest, mida Päästja avatuna hoiab ning seega astuda üle läve, mis eraldab seda elu ülendusest. Täna on see päev, mil teistele nende „üleastumised” andestada, kindlustades sel viisil, et ka Issand meile andeks annab. Nagu Luuka tähelepanuväärselt tähendas: „Olge armulised” (Luuka 6:36, esiletõste lisatud). Täiuslikkus võib meile siin kättesaamatuks jääda, kuid me võime olla armulised. Ning lõpuks on Jumala peamised nõuded meie jaoks, et me meelt parandaksime ja andestaksime.

Minu rännak minevikku jõudis lõpule. Ma vaatasin enda ümber neid rahuküllaseid Tänaseid välju ning nägin nende viljakuses Homse lootust. Ma mõtlesin oma sõbrale, seersant Arthur Cyrus Morrisele. Ma mõtlesin sellele saatuslikule palmipuudepühale Eilses. Ning ma olin sügavalt tänulik ülestõusmishommiku Lunastaja eest, kes annab meile elu, kelle laskumine allapoole kõiki asju võimaldab meil tõusta Homme ülespoole kõigest, kui me vaid haarame Tänasest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.