Esiisade usk
Tõeline usk ei peaks saama algust sellest, mis teeb heameelt inimestele, ega esivanemate pärimustest, vaid pigem sellest, mis teeb heameelt Jumalale, meie Igavesele Isale.
Milliseks õnnistuseks on Tabernaakli koori imekaunis muusika! Mu kallid vennad, õed ja sõbrad! Ma olen rõõmus, et saan olla täna koos teiega ning mul on heameel
kutsuda end Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks ja olla arvatud teie sekka.
Ma meenutan oma esialgset reageeringut, kui olin saanud Issandalt püha kutse teenida selle Kiriku Esimese Presidentkonna uusima liikmena. Ma tundsin vastupandamatut rõõmu. Sellest ajast peale on sõnad alandlikkus, tänulikkus ja usk omandanud minu jaoks uue ulatuse.
Ma võin kinnitada, et kellelegi polnud minu kutse üllatavam kui mu lastele ja lastelastele.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus ei püüdle me Jumala inspireeritud preesterluse kanalite kaudu saadavate kutsete poole ega ka keeldu neist. Ma palvetan, et Jumal annaks mulle jõudu ja mõistva südame, et anda endast kõik selles pühas kutses vastavalt Tema tahtele ja eesmärgile.
Me kõik tunneme puudust president Gordon B. Hinckleyst. Tema mõju sellele suurele tööle õnnistab meid jätkuvalt.
Milline eriline võimalus on töötada koos president Monsoniga! Ma tunnen teda hulk aastaid. Tal on hämmastavad annid ja anded. Ta on Jumala prohvet. Tema usk ja armastav süda ulatuvad iga rahva, keele ja inimeseni.
Ma olen tänulik, et saan teenida kõrvuti vanem Eyringiga, keda ma armastan ja austan kui suurt juhti ja õpetajat Jumala kuningriigis.
Kui Kaheteistkümne Kvoorum kogunes Soolajärve templi ülemisse tuppa, et toetada president Monsonit Kiriku 16nda presidendina, tundsin ma imestust minu ümber olijate harukordsete võimete, tarkuse ja vaimsuse üle. See pani mind märkama veelgi selgemalt omaenda küündimatust. Ma armastan neid tublisid tugeva usuga mehi. Ma olen tänulik võimaluse eest tõsta käsi ja kinnitada neile oma toetust. Ma armastan ja toetan Kaheteistkümne uusimat liiget vanem Christoffersoni.
Kui Issand kutsus Frederick G. Williami prohvet Joseph Smithi nõuandjaks, andis Ta talle käsu: „Ole ustav; püsi ametis, mille ma sinule määranud olen; abista nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda nõrkenud põlvi”.1 Ma usun, et see nõuanne käib kõikide kohta, kes võtavad vastu kutse teenimiseks Jumala kuningriigis – ja kindlasti minu kohta käesoleval eluperioodil.
Jumala prohvet ja meie president
Ma tahaksin öelda mõned sõnad president Thomas S. Monsoni kohta. Mõned aastad tagasi tuli president Monson Saksamaale Hamburgi regiooni konverentsile ja minul oli au olla tema saatjaks. President Monsonil on tähelepanuväärne mälu ja me rääkisime paljudest Saksamaa pühadest. Mind hämmastas, kui paljud tal nii hästi meeles on.
President Monson küsis endise vaiajuhataja ja patriarhi vend Michael Panitschi järele, kes oli Saksamaal üks ustavamaid Kiriku teerajajaid. Ma ütlesin talle, et vend Panitsch on raske haiguse tõttu haigevoodis ega saa meie koosolekutele tulla.
President Monson küsis, kas saaksime teda külastada.
Ma teadsin, et veidi enne Hamburgi tulekut tegi president Monson läbi jalaoperatsiooni ja tal on valus käia. Ma selgitasin, et vend Panitsch elab liftita maja viiendal korrusel. Selleks, et teda näha, tuleb trepist üles minna.
Kuid president Monson jäi endale kindlaks ja me läksime.
Ma mäletan, kui raske oli president Monsonil sellest trepist üles minna. Ta astus vaid mõned astmed ja pidi siis peatuma ning puhkama. Ta ei nurisenud kordagi ega pöördunud tagasi. Kõrgete lagede tõttu näisid trepid hoones lõpututena, kuid president Monson pidas rõõmuga vastu, kuni jõudsime vend Panitschi viienda korruse korterisse.
Kohale jõudnud, oli meil suurepärane jutuajamine. President Monson tänas teda teenimisele pühendatud elu eest ja tõstis talle naeratades tema tuju. Enne lahkumist andis ta mehele imelise preesterluse õnnistuse.
Kedagi peale vend Panitschi, tema pereliikmete ja minu polnud selle vapra ja kaastundliku teo tunnistajaks.
President Monson oleks võinud otsustada pikkade ja sagedaste koosolekute vahel puhata. Ta oleks võinud paluda, et talle näidataks mõnda kaunist kohta Hamburgis. Ma olen sageli mõelnud, kui märkimisväärne see on, et kõikide selle linna vaatamisväärsuste asemel eelistas ta nõrka ja haiglast Kiriku liiget, kes oli ustavalt ja alandlikult Issandat teeninud.
President Monson tuli Hamburgi selle maa inimesi õpetama ja õnnistama ning seda ta ka tegi. Kuid samal ajal keskendus ta nimeliselt ühele. Tema nägemishaare on nii lai ja kaugeleulatuv, tajumaks ülemaailmse Kiriku keerukust, ja ometi jagub temas kaastunnet, et keskenduda sellele ühele.
Kui apostel Peetrus rääkis Jeesusest, kes oli olnud tema sõber ja õpetaja, andis ta järgmise lihtsa kirjelduse: „Tema käis mööda maad ja tegi head”.2
Ma tunnen, et sedasama võib öelda mehe kohta, keda me toetame täna Jumala prohvetina.
Esiisade usk
Mind paneb imestama Kiriku liikmete erinev taust. Te tulete kõikidest eluvaldkondadest – eri kultuuriruumidest, keelkondadest, poliitilistest oludest ja erinevate usutavade keskelt.
Selline elukogemuste mitmekesisus on pannud mind mõtisklema ühe meie kirikulaulu sõnumi üle, mille pealkirjaks on „Faith of Our Fathers” (Esiisade usk). Refräänis korratakse järgmisi sõnu: „Esiisade usk, püha usk, sinusse surmani kestab me usk!”3
Esiisade usk – mulle meeldib see väljend.
Paljudele Kiriku liikmetele meenutavad need sõnad vapraid teerajajaid, kes lahkusid kaitsvate koduseinte vahelt ning rändasid vankritega ja jalgsi Suure Soolajärve orgu. Ma armastan ja austan nende Kiriku varajaste teerajajate usku ja vaprust. Minu oma esivanemad elasid tollal ookeani taga. Kedagi neist polnud Nauvoos või Winter Quartersis elanute seas ja keegi ei rännanud üle tasandike. Kuid Kiriku liikmena pean ma tänulikult ja uhkusega seda teerajajate pärandit kuuluvaks ka mulle.
Samasuguse rõõmuga pean ma enda omaks ka pärandeid, mis jäävad järele Kiriku tänastest teerajajatest, kes elavad kõikide rahvaste seas ja kelle isiklikud lood sihikindlusest, usust ja ohverdamisest lisavad uusi hiilgavaid salme selle Jumala kuningriigi viimse aja hümni refräänile.
Kui minu enda peres mõeldakse „esiisade usule”, tuleb sageli meelde luteri usk. Meie esivanemad kuulusid sajandeid sellesse usku. Mu poeg avastas alles hiljuti, et üks meie suguvõsa haru viib välja lausa Martin Lutheri endani.
Me peame lugu elukohale või ajastule vaatamata kõikidest uskudest pärit siirastest hingedest, kes on armastanud Jumalat, kuigi neil pole olnud evangeeliumi täiust. Me täname neid valjul häälel nende omakasupüüdmatuse ja vapruse eest. Me peame neid vendadeks ja õdedeks, meie Taevase Isa lasteks.
Me usume, et inimese üks peamisi õigusi on „kummardada Kõigevägevamat Jumalat .. oma südametunnistuse järgi ja lubame sama õiguse kõikidele inimestele, kummardagu nad kuidas, kus või mida nad soovivad”.4
Meie esiisadest on jäänud palju uske ja tavandeid
Ajal, mil Jeesuse Kristuse taastatud Kirik oma praeguseks rohkem kui 13 miljoni liikmega kogu maakeral õitseb, on meie „esisade usk” omandanud laiema tähenduse. Mõne silmis viitab see perepärandile ühes sadadest kristlaste uskudest. Teiste jaoks võib see viidata Lähis-Ida, Aasia või Aafrika uskudele ja tavadele.
Mina olen veetnud enamiku elust maailma piirkondades, kus meie Kiriku liikmed on tunduvas vähemuses. Ma olen selle aja jooksul õppinud, et sageli, kui inimesed saavad teada taastatud evangeeliumist, avaldab see neile muljet – paljud isegi tahavad Kirikuga liituda. Ometi ei taha nad oma esivanematele pettumust valmistada. Neil on tunne, et nad peaksid jääma truuks oma esivanemate usule.
Mul on meeles, kuidas märkasin noore mehena ühel pühapäeval meie kogudusehoones uut perekonda – noort ema kahe tütrega. Ei läinud kaua, kuni nad kolmekesi ristiti ja said Kiriku liikmeteks.
Ma tean nende pöördumislugu isiklikult, kuna vanemast tütrest, kelle nimi oli Harriet, sai hiljem minu naine.
Harrieti ema Carmen oli hiljuti mehe kaotanud ja hakkas elu üle järele mõeldes tundma huvi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku vastu. Uurinud õpetusi, mõistis Carmen koos oma tütardega, et Kirik on õige, ja nad tegid plaane ristimiseks.
Kui Carmen sellest otsusest oma emale rääkis, oli ema löödud. „Kuidas sa saad olla nii truudusetu oma esiisade usule?” küsis ta.
Carmeni ema polnud ainus, kes selle vastu oli. Carmeni kange loomuga õde Lisa oli uudisest sama häiritud. Häiritud on ehk isegi pehmelt öeldud. Ta oli väga vihane.
Lisa ütles, et otsib need noored misjonärid üles ja ütleb neile, kui väga nad eksivad. Lisa marssis kogudusehoonesse, leidis misjonärid üles ja arvake ära? Ka tema sai ristitud.
Aastaid hiljem sai ka Carmeni ema tunnistuse, et Jeesuse Kristuse evangeelium on taastatud maa peale. Ühel päeval ütles ta oma tütardele ja lastelastele: „Ma tahan olla samas taevas kus teiegi”. Ta oli üle kuuekümne aasta vana, kui astus ristimisvette ja sai Kiriku liikmeks.
Meie Isa usk
Mis see meie esiisade usk siis on? Kas see on meie vanemate, vanavanemate ja vanavanavanemate usk?
Aga muistsete inimeste usk enne neid? Aga Aabraham, Iisak ja Jaakob? Kas nemad polegi meie esiisad? Kas me pole Iisraeli kojast? Aga Noa ja Eenok ning meie esimesed vanemad Aadam ja Eeva?
Aga Päästja ja Talle järgnenud jüngrid?
Meie Taevaisa usk on olnud muutumatu aegade algusest peale, juba enne maailma rajamist. Ilmutaja Johannes on kirjeldanud suurt sõda taevas.5 Vaidluse all oli nagu tänapäevalgi kõlbelise valiku vabadus. Kõik, kes on kunagi siin maa peal elanud, olid nende seas, kes võitlesid Saatana vastu ning olid Poja ja Isa poolt. Kas me ei peaks seega olema truud Jumalale, meie Taevasele Isale?
Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena „me usume Jumalasse, Igavesse Isasse, ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse ning Pühasse Vaimu”6. Ja „me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele”7. Me usume suurde õnneplaani, lunastusplaani, päästmisplaani, mille tõttu Jumala lastele saab osaks surelikkus ja nad saavad naasta Isa juurde – see on halastav plaan, mis pandi paika enne selle maa asutamist.
See on meie Isa plaan ja usk!
Ma tunnistan, et Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi õpetus on meie Taevase Isa usk. See on Tema tõde, mida on ilmutatud Tema teenijatele prohvetitele Isa Aadama päevist kuni käesoleva ajani. Isa ja Poeg ilmusid Joseph Smithile, et taastada meie Isa usk siin maa peal, et seda enam mitte kunagi ära võtta. Jumal tahab, et sellest saaksid osa kõik Tema lapsed nende taustale, kultuurile või pärimustele vaatamata. Tõeline usk ei peaks saama algust sellest, mis teeb heameelt inimestele, ega esivanemate pärimustest, vaid pigem sellest, mis teeb heameelt Jumalale, meie Igavesele Isale.
Jätkuv ilmutus on üks selle usu peamisi iseloomustajaid. Joseph Smithi esimene palve on selle vägevaks tunnistajaks. Ilmutus on muutumatu kompass, mis hoiab meid alati ustavana meie Taevase Isa tahtele ja usule.
Meie Taevane Isa armastab oma lapsi. Ta kuuleb alandlike ja siiraste palveid kõigi rahvaste, keelte ja inimeste seas. Ta annab valgust neile, kes Teda otsivad ja austavad ning tahavad kuuletuda Tema käskudele. Me kuulutame rõõmuga, et meie Isa usk on tänapäeval maa peal.
Me kutsume kõiki sel kaunil planeedil maitsma Tema õpetust ja veenduma, kas see pole mitte meeldiv ja hea ja hinnaline. Me palume neil, kes südamelt siirad, uurida selle õpetuse kohta ja küsida oma Taevaisalt, kas see pole mitte õige. Seeläbi saab igaüks avastada ja emmata oma Isa õiget usku ning elada vastavalt sellele, milline usk nad päästab.8
Selline on meie sõnum maailmale.
Ma tunnistan pühalikult Isa Jumala, Tema Poja Jeesuse Kristuse, Püha Vaimu ja elavate prohvetite tõelisusest, kes hoiavad võtmeid, mis on tulnud katkematu ametijärgluse alusel Joseph Smithilt Thomas S. Monsonile tänapäeval. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.