2008
Jumala tütred
Mai 2008


Jumala tütred

Vennad ja õed, hiljuti käis minu naine Barbara selja operatsioonil ning seetõttu ei saanud ta tõsta asju, ennast pöörata ega kummarduda. Seetõttu olen ma teinud rohkem tõstmisi, pööramisi ja kummardumisi kui kunagi varem – ja olen hakanud rohkem hindama seda, mida naised, eriti teie, emad, iga päev kodus teete.

Kuigi naised elavad kodudes väga erinevates tingimustes – kes on abielus, kes vallaline, lesk või lahutatud, kes lastega, kes ilma – kõik on Jumala poolt armastatud ning Tal on plaan oma õiglaste tütarde jaoks, et nad saaksid kõrgemaid igavikulisi õnnistusi.

Tänasel pärastlõunal tahan ma keskenduda oma kõnes põhiliselt emadele, eriti noortele emadele.

Noore isana õppisin ma aru saama emaduse paljunõudvast rollist. Ma teenisin nõuandjana ning seejärel piiskopina umbes kümme aastat. Selle aja jooksul õnnistati meid kuuega seitsmest lapsest. Barbara oli tihti kurnatud selleks ajaks, kui mina pühapäeva õhtul koju jõudsin. Ta üritas seletada, mis tunne on istuda meie noore perega sakramendikoosoleku ajal tagumises reas. Siis tuli päev, kui mind ametist vabastati. Pärast kümmet aastat poodiumil istumist istusin ma nüüd koos oma perekonnaga tagumises reas.

Koguduse emade koor laulis ja ma märkasin, et olen üksi meie kuue lapsega istumas. Ma pole kunagi varem oma elus nii palju sehkendanud. Mul olid mõlemas käes nukud laste lõbustamiseks, aga sellest polnud suurt abi. Hommikusöögihelbed pudenesid mul käest maha ning see oli piinlik. Värvimisraamatud ei olnud nii köitvad, kui võinuks arvata.

Olles lastega koosoleku ajal hädas, vaatasin ma Barbara poole ja tema vaatas naeratades mind. Ma hakkasin rohkem hindama seda, mida teie kõik, kallid emad, teete nii hästi ja ustavalt!

Põlvkond hiljem, olles vanaisa, olen ma näinud ohverdusi, mida mu tütred teevad oma laste kasvatamisel. Ja nüüd, veel üks põlvkond hiljem, vaatan ma aukartusega, kuidas mu lapselapsed saavad hakkama erinevate katsumustega oma laste juhatamisel selles kiires ja paljunõudvas maailmas.

Mõeldes pärast kolme põlvkonna emade jälgimist, neid mõista üritamast ning omaenda ema meenutades, tean ma kindlalt, et elus pole ühtegi tähtsamat või igavikulisemat rolli kui emaks olemine.

Pole ühtki täiuslikku moodust olla hea ema. Iga olukord on ainulaadne. Igal emal on erinevad katsumused, erinevad oskused ja võimed ning kindlasti erinevad lapsed. Valikud on erinevad ja ainulaadsed iga ema ning iga perekonna jaoks. Mõnedel on võimalik olla „täiskohaga ema” vähemalt oma laste esimestel arenguaastatel ning paljud teised soovivad, et nad võiksid olla täiskohaga emad. Mõned peavad töötama poole- või täiskohaga, mõned töötavad kodus, mõned peavad jagama oma elu kodu, perekonna ja töö vahel. Tähtis on aga, et emad armastaksid oma lapsi sügavalt kooskõlas pühendumisega Jumalale ja oma abikaasale, kuid samal ajal pidades seda kõikidest muudest asjadest tähtsamaks.

Mulle avaldavad muljet lugematud emad, kes on saanud aru, kui tähtis on keskenduda asjadele, mida saab teha ainult teatud perioodil oma elus. Kui laps elab vanematega 18 või 19 aastat, siis on see ainult üks neljandik vanemate elust. Ning laste varased arenguaastad hõlmavad sellest ainult ühe kümnendiku. On tähtis, et me keskenduksime oma lastele sellel lühikesel ajaperioodil, kui nad on koos meiega, ning üritaksime koos Issanda abiga õpetada neile nii palju kui võimalik, enne kui nad meie kodust lahkuvad. See igavikuliselt tähtis töö on antud nii emadele kui isadele võrdsete partneritena. Ma olen tänulik, et järjest rohkem isasid võtavad tänapäeval osa oma laste elust. Aga ma usun, et emainstinkt ja laste hoolikas kasvatamine jäävad alatiseks kõige tähtsamaks osaks laste elust. Vastavalt „Perekonda käsitlevas läkituses” kirjutatud sõnadele: „Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest”. („Perekond: läkitus maailmale”)

Me peame meeles pidama, et täielik pühendumine emaks olemisele ja eelkõige lastega arvestamine võib osutada raskeks. Läbi oma nelja põlvkonna kogemuste meie perekonnas ja läbi vestluste noorte emadega Kirikus, tean ma nii mõndagi emade tunnetest, mis valdavad neid seoses nende otsusega jääda koju, et pühenduda väikestele lastele. Sellega kaasnevad nii suur rõõm ja imeline rahulolu, kui ka saamatuse, üksluisuse ja ärrituse hetked. Emad võivad tunda, et nad saavad väga vähe või mitte mingit tänu valiku eest, mis nad teinud on. Mõnikord ei saa isegi abikaasad aru vajadustest, mida nende naised peavad rahuldama.

Kirikuna on meil lõputu austus ja tänu noorte emade vastu. Me tahame, et te oleksite õnnelikud ja saaksite kõigega hästi hakkama oma perekondades ning et teile saaks osaks heakskiit ja toetus, mida te vajate ja mille olete ära teeninud. Täna tahaksin tuua välja neli küsimust ja neile lühidalt ka vastata. Kuigi minu vastused võivad näida erakordselt lihtsatena, nagu lihtsatel asjadel ongi tavaks, siis võib ema elu olla vägagi rahuldustpakkuv.

Esimene küsimus: Mida teie kui noored emad saaksite teha, et vähendada pingeid ja nautida rohkem oma perekonda?

Esiteks, saage aru, et emaks olemise rõõmud tulevad hetkedest. Saab olema raskeid aegu ja ärritavaid aegu. Kuid nende katsumuste keskel on säravaid rõõmu- ja rahulduse hetki.

Anna Quidlen tuletab meile meelde, et me ei peaks nendest põgusatest hetkedest mööda kiirustama. Ta ütleb: „… suurim viga, mille ma tegin (lapsevanemana), on viga, mille teeb enamik meist … ma ei nautinud piisavalt hetki. See on eriti selge nüüd, kui need hetked on möödas ning säilinud ainult piltidel. Ühel pildil minu kolmest lapsest – kuuene, neljane ja üheaastane – istuvad nad suvepäeval muru peale laotatud tekil kiigest tekkinud varjus. Ja ma soovin, et ma mäletaks, mida me sõime ning millest me rääkisime ja kuidas kõlasid nende hääled ning millised nad magades välja nägid. Ma soovin, et ma poleks nii kiirustanud, et jõuda järgmiste asjadeni: õhtusöök, vann, raamat, voodi. Ma soovin, et ma oleksin nautinud rohkem nende asjade tegemist ja mitte muretsenud nii palju nende tehtudsaamise pärast” (Anna Quidlen, Loud and Clear, Ballatine Books, 2004, lk 10–11).

Teiseks, ärge planeerige endale ega oma lastele liiga palju tegevusi. Me elame maailmas, mis on täis valikuid. Kui me pole hoolikad, leiame ennast olukorrast, mis on tulvil seltskondlikke üritusi, ringe, treeninguid, raamatuõhtuid, albumite kokkupanemist, Kiriku kutseid, muusikat, sporti, Interneti ja meie lemmiktelesaateid. Üks ema rääkis mulle ajast, kui tema lastel oli 29 erinevat kohustust nädalas: muusikatunnid, skaudiühing, pesapallitrenn, päevased laagrid, jalgpall, kunst ja nii edasi. Ta tundis ennast nagu taksojuht. Lõpuks kutsus ta kokku perekonnakoosoleku ja kuulutas: „Millestki tuleb loobuda, meil pole enam aega iseenda ega üksteise jaoks”. Perekonnad vajavad vaba aega, kus suhted võiksid paraneda ja tõeline lapsekasvatamine võiks aset leida. Varuge aega üksteise kuulamiseks, koos naermiseks ja mängimiseks.

Kolmandaks, isegi kui te üritate loobuda lisakohustustest, siis õed, leidke aega enda jaoks, et arendada oma andeid ja huvisid. Valige üks või kaks asja, mida teile meeldiks õppida või teha, mis rikastaks teie elu, ning leidke selle jaoks aega. Vett pole võimalik saada tühjast kaevust, ning kui te ei leia veidigi aega, et ennast täiendada, siis on teil järjest vähem, mida teistele anda, isegi oma lastele. Vältige igasuguste keelatud ainete tarvitamist, olles eksiarvamusel, et see aitab teil rohkem saavutada. Ning ärge lubage endil tegeleda aega raiskavate, mõistust tuimestavate asjadega nagu seebiooperid või Internetis surfamine. Pöörduge Issanda poole usus ning te saate teada, mida ja kuidas tegema peate.

Neljandaks, palvetage, õppige ja õpetage evangeeliumi. Palvetage rohkelt oma lastest ja oma rollist emana. Vanemad suudavad teha ainulaadseid ja imelisi palveid, sest nad palvetavad meie kõigi Igavese Lapsevanema poole. Palves, mille põhisõnum on järgmine, on suur jõud: „Me oleme hooldusvanemad Sinu lastele, Isa, aita meil kasvatada neid nagu Sina tahad, et neid kasvatataks”.

Teine küsimus: Mida rohkemat saab abikaasa teha, et toetada oma naist, oma laste ema?

Esiteks, väljendage erilist tänu ja heakskiitu selle üle, mida teie naine iga päev teeb. Märgake asju ning öelge tihti „tänan”. Planeerige aega, et veeta mõned õhtud üheskoos, ainult kahekesi.

Teiseks, võtke regulaarset aega, et oma naisega rääkida eraldi iga lapse vajadustest ja sellest, mida te saaksite teha, et abiks olla.

Kolmandaks, andke oma naisele mõnikord „eemalolekuks vaba päev”. Võtke lihtsalt majapidamine üle ning andke oma naisele puhkust igapäevastest kohustustest. Mõneks ajaks kõigi kohustuste ülevõtmine paneb teid teie naist rohkem hindama. Sellega võib kaasneda palju tõstmisi, pööramisi ja kummardumisi!

Neljandaks, tulge töölt koju ning võtke endale aktiivne roll oma peres. Ärge seadke tööd, sõpru ja sporti oma laste kuulamisest, nendega mängimisest ja õpetamisest ettepoole.

Kolmas küsimus. Mida suudavad lapsed, isegi väikesed lapsed teha? Nüüd, lapsed, palun kuulake mind, sest on mõned lihtsad asjad, mida te saate teha, et aidata oma ema.

Te saate korjata üles oma mänguasjad pärast nendega mängimist; kui te kasvate suuremaks, saate ise teha üles oma voodid, aidata nõudepesuga ning teha teisi kodutöid, ilma et keegi teid paluks.

Te saate öelda tihedamini „tänan”, kui te lõpetate õhtusöögi, kui teile loetakse õhtul unejuttu või kui teie sahtlitesse pannakse puhtad riided.

Eelkõige, te võite tihti panna käed oma ema ümber ja öelda talle, et teda armastate.

Viimane küsimus: Kuidas saab Kirik aidata?

On palju asju, mida Kirik pakub emadele ja peredele, aga minu eesmärgiks täna siin on soovitada, et piiskopkond ja koguduse nõukogu liikmed oleksid eriti valvsad ning arvestavad noorte emade ning nende perekondade aja ja vahendite hõivamisel. Tundke neid ning olge targad, kui te palute neil teha midagi sellel perioodil nende elus. Alma nõu oma pojale Heelamanile kehtib ka meile tänapäeval: „… vaata, ma ütlen sulle, et väikeste ja lihtsate asjadega saadetakse korda suuri asju …” (Alma 37:6).

Ma loodan, et kõik teie, kallid õed, abielus või vallalised, ei kahtle kunagi oma väärtuses Issanda ning Kiriku juhtide silmis. Me armastame teid. Me austame teid ning hindame teie mõju perekondade säilitamisel ning abi Kiriku tugevuse ja vaimse elujõulisuse hoidmisel. Mäletagem, et „perekond on kesksel kohal Looja plaanis seoses Tema laste igavese saatusega” („Perekond: läkitus maailmale”). Pühakirjad ning prohvetite ja apostlite õpetused aitavad kõikidel perekonnaliikmetel valmistada praegu üheskoos ennast ette koosolemiseks läbi kogu igaviku. Ma palvetan, et Jumal jätkuvalt õnnistaks Kiriku naisi, et nad leiaksid rõõmu ja õnne oma pühades rollides Jumala tütardena.

Lõpetuseks tahan ma lisada oma tunnistuse president Monsoni prohvetlikust kutsest. Ma olen tundnud teda alates sellest, kui ta oli 22aastane ning mina 21aastane. See teeb 58 aastat. Ma olen vaadanud, kuidas Issanda käsi on valmistanud teda ette selleks päevaks, et juhtida Kirikut kui prohvet ja president. Ning ma lisan oma tunnistuse kõikidele teistele tunnistustele, mida selle konverentsi jooksul on jagatud tema erilisest kutsest Kiriku presidendina, ja ma lisan teistele oma tunnistuse, et Jeesus on Kristus ning see on Tema Kirik. Me teeme Tema tööd, sellest ma tunnistan, Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.