Õigemeelsed eeskujud

Ma olen täna õhtul teadlik , et teie, mu vennad, nii siin Konverentsikeskuses kui ka tuhandetes teistes paikades, olete suurim hulk preesterluse hoidjaid, kes on kunagi kokku tulnud. Me kuulume maailma suurimasse vennaskonda. Kui õnnelikud ja õnnistatud me oleme, et saame olla Jumala preesterluse hoidjad!

Me oleme saanud juhatust ja meeleülendust, kuulates inspireeritud sõnumeid. Ma palvetan, et teie usk ja palved oleksid minuga, kui jagan teiega neid mõtteid ja tundeid, mis on hiljuti mul mõttes olnud, kui olen valmistunud teile kõnelema.

Meid, preesterluse hoidjaid, on pandud maa peale murelikel aegadel. Me elame keerulises maailmas, kus kõikjal on levimas kokkupõrked. Poliitilised mahhinatsioonid rikuvad rahvaste stabiilsust, võimu haaravad hirmuvalitsejad ja osa ühiskonnast näib olevat igavesti rõhutud ja võimalustest ilma jäetud, järel on vaid tunne, et nad on läbi kukkunud.

Meie, kes me oleme asetatud Jumala preesterlusse, võime maailma muuta. Kui me oleme Issanda abi väärilised, võime me kasvatada poisid sirgeseljalisteks, võime me painutada mehi ning teha imetegusid Tema pühas teenistuses. Meie võimalused on piiramatud.

Meie ülesanne on olla sobivaks eeskujuks. Meile annab jõudu tõsiasi, et suurim jõud tänapäeva maailmas on Jumala vägi, mis toimib inimese kaudu. Kui me täidame Issanda ülesannet, vennad, on meil õigus Issanda abile. Ärge seda tõsiasja kunagi unustage! Selline jumalik abi sõltub loomulikult meie väärilisusest. Igaüks peab küsima: Kas mu käed on puhtad? Kas mu süda on puhas? Kas ma olen Issandale vääriline teenija?

Meie ümber on nii palju niisugust, mille eesmärgiks on juhtida meie tähelepanu kõrvale sellelt, mis on vooruslik ja hea, ning ahvatleda meid sellega, mis teeks meist vääritud meile hoida antud preesterluse kasutamiseks. Ma ei räägi üksnes Aaroni preesterlusega noortele meestele, vaid igas vanuses preesterluse hoidjatele. Ahvatlusi on kogu elu jooksul erinevaid.

Vennad, kas me oleme alati valmis meile kanda antud preesterlusega seotud pühade ülesannete täitmiseks? Noored mehed – teie, kes te olete preestrid – kas te olete kehalt ja vaimult puhtad, kui istute pühapäeval sakramendilaua taga ja õnnistate sakramenti? Noored mehed, kes te olete õpetajad, kas olete väärilised sakramenti ette valmistama? Diakonid, kui te jagate Kiriku liikmetele sakramenti , kas te teete seda teadmisega, et olete selleks vaimselt kõlblikud? Kas igaüks teist mõistab täiel määral kõikide nende pühade ülesannete tähtsust, mida te täidate?

Mu noored sõbrad, olge tugevad! Me oleme ümbritsetud inimese loodud filosoofiatest. Patu nägu varjab tänapäeval sageli sallivuse mask. Ärge laske end petta: selle pealispinna taga on südamevalu, valu ja viletsus. Te teate, mis on õige ja mis on vale, ning ükski kui tahes paeluv ettekääne ei saa seda muuta. Üleastumine jääb ikka üleastumiseks. Kui teie niinimetatud sõbrad õhutavad teid tegema midagi, mis pole õige ja te teate seda, siis olge teie see, kes astub välja õige eest, isegi kui peaksite seda tegema üksinda. Julgege olla valguseks, mida teised saavad järgida! Ükski sõprussuhe pole hinnalisem kui teie enda puhas südametunnistus, teie enda kõlbeline puhtus. Ja kui hiilgav tunne on teada, et seisate teile määratud kohas puhtana ja veendunult, et olete selle väärilised!

Melkisedeki preesterluse vennad, kas püüate usinalt elada iga päev nii, nagu peaksite elama? Kas te olete heasüdamlikud ja armastavad oma naise ja laste vastu? Kas olete ausad oma suhetes ligimestega – alati ja igas olukorras?

Kui keegi teist on sel teel libastunud, aitavad teised teil taas saada puhtaks ja vääriliseks. Teie piiskop või koguduse juhataja on innukas aitama ja ta teeb mõistvalt ja kaastundega kõik, mis tema võimuses, et teid meeleparanduse käigus aidata, et saaksite seista taas kord õigemeelselt Issanda ees.

Paljud teist mäletavad vanem N. Eldon Tannerit, kes teenis Kirikus nelja presidendi nõuandjana. Ta oli kogu oma tööalase karjääri ja Kanada valitsuses teenimise jooksul ning ühtlasi ka isiklikus elus kõrvalekaldumatuks eeskujuks. Ta andis meile järgmise inspireeritud nõuande:

„Miski ei paku suuremat rõõmu ja kordaminekut kui evangeeliumi õpetuste järgi elamine. Olge eeskujuks, avaldage head mõju. … Igaühele meist on ette määratud mõni töö [Jumala] valitud teenijana, kellele Ta on pidanud sobivaks anda preesterluse ja väe Tema nimel tegutsemiseks. Pidage alati meeles: inimesed ootavad, et te neid juhiksite, ja te avaldate inimeste elus kas head või halba mõju ning seda mõju saab olema tunda tulevates põlvedeski”.¹

Mu vennad, ma kordan, et Jumala preesterluse hoidjatena on meie kohus elada oma elu nii, et võiksime olla teistele järgimiseks õigemeelsed eeskujud. Mõtiskledes, kuidas me saaksime kõige paremini selliseks eeskujuks olla, meenus mulle mõne aasta tagune kogemus seoses ühel vaiakonverentsil osalemisega. Üldistungi ajal jäi mulle silma üks väike poiss, kes istus oma perega vaiakeskuses esireas. Mina istusin poodiumil. Koosoleku jätkudes panin ma tähele, et kui tõstsin ühe jala üle teise, tegi väike poiss samuti. Kui ma seejärel jalgu vahetasin, tegi ta seda järele. Ma panin käed sülle – ja ka tema tegi nii. Ma toetasin lõua käele – ja seda tegi ka tema. Mida ma ka ei teinud, matkis tema mu liigutusi. See jätkus, kuni oli kätte jõudmas minu kord kogudusele kõneleda. Ma otsustasin ta proovile panna. Ma vaatasin talle otse silma, veendumaks, et ta mind tähele paneb, ja liigutasin kõrvu. Ta püüdis asjatult mind järele teha, sest olin ta üle trumbanud! Ta püüdis, kuid ei saanud oma kõrvu liikuma. Ta pöördus kõrval istuva isa poole ja sosistas talle midagi. Ta osutas oma kõrvadele ja seejärel minu omadele. Isa soovis ilmselt mu kõrvu liikumas näha ja vaatas minu poole, mina aga istusin pühalikult, käed ristatud, ilma et ükski lihas liiguks. Isa heitis pojale, kes tundus olevat veidi löödud, kahtleva pilgu. Lõpuks naeratas isa mulle aralt ja kehitas õlgu.

Ma olen aastate jooksul mõelnud sellele kogemusele, mõtiskledes, kuidas me, iseäranis väiksest peast, kaldume oma vanemate, juhtide ja eakaaslaste eeskuju järgima. Prohvet Brigham Young ütles: „Me ei tohiks kunagi lubada endal teha midagi sellist, mida me ei taha oma lapsi tegemas näha. Me peaksime olema neile selliseks eeskujuks, mille matkimine ühtiks meie soovidega”.²

Teile, poiste isad või poiste juhid, ütlen ma: püüdke olla selliseks eeskujuks, mida poisid vajavad. Isa peaks olema loomulikult peamine eeskuju, ja poiss, keda on õnnistatud väärilise isaga, on tõepoolest õnneseen. Kuid isegi eeskujulikus peres, kus isa ja ema on usinad ja ustavad, läheb vaja kogu tuge, mida saab headelt meestelt, kes ontõeliselt hoolivad. Kuid on ka poisse, kellel pole isa või kelle isa pole hetkel vajalikuks eeskujuks. Selle poisi jaoks on Issand muretsenud Kirikus terve abistajate võrgustiku – piiskopid, nõustajad, õpetajad, skaudijuhid, koduõpetajad. Kui Issanda programm on jõus ja toimib õigesti, ei peaks ükski noor mees Kirikus jääma oma elus ilma heade meeste eeskujust.

Inspireeritud piiskopi, nõustaja või õpetaja tõhususel pole mingit pistmist sellega, kui võimas ta välja paistab või kui külluslikult tal on selle maailma asju. Kõige suurem mõju on tavaliselt juhtidel, kes sütitavad südameid tõele pühendumisega, kes panevad kohusetundlikkuse paistma mehelikkuse olemusena, kes teevad tavalisest ja rutiinsena tunduvast vaatepildi, milles on näha seda inimest, kelleks me püüame saada.

Me ei tohi jätta kahe silma vahele oma õigupoolest peamist Eeskuju, Päästjat, Jeesust Kristust. Tema sündi ennustasid ette prohvetid ja inglid kuulutasid tema maisest teenimistööst. Ta „kasvas ja sai tugevaks ning täitus tarkusega. Ja Jumala arm oli tema peal”³. Saanud Johannese poolt Jordani jões ristitud, alustas ta oma ametlikku inimeste teenimist. Jeesus pööras selja Saatana eksitavatele argumentidele. Ta pööras oma näo Isa määratud kohustuse poole, pani panti oma südame ja andis oma elu. Ja see elu oli patuta, ennastsalgav, õilis ja jumalik. Jeesus tegi tööd. Jeesus armastas. Jeesus teenis. Jeesus tunnistas. Kas meil oleks veel paremat eeskuju, mida järgida? Hakakem kohe, veel täna õhtul, seda tegema. Heitkem vana mina igaveseks kõrvale ja koos sellega ka nurjumine, meeleheide, kahtlus ja uskmatus. Algab uus elu, täis usku, lootust, vaprust ja rõõmu. Ükski ülesanne ei paista liiga suur, ükski kohustus ei tundu liiga raske, ükski töö pole koormaks. Kõik saab võimalikuks.

Mitmed aastad tagasi kõnelesin ma kellestki, kes võttis Päästja oma eeskujuks, kellestki, kes jäi elutormides kindlaks ja truuks, tugevaks ja vääriliseks. Ta suurendas vapralt oma preesterluse kutseid. Ta on eeskujuks meile kõigile. Tema nimi oli Thomas Michael Wilson, ta oli Willie ja Julie Wilsoni poeg Alabamast Lafayette´ist.

Kui ta oli teismeeas ja nad polnud veel perega Kiriku liikmed, haigestus ta vähki, millele järgnes vaevaline kiiritusravi ning seejärel õnnis vabanemine. Haigus pani ta pere mõistma, et elu pole mitte üksnes hinnaline, vaid võib jääda ka lühikeseks. Nad hakkasid otsima kirikut, mis neil seda katsumusterohket aega taluda aitaks. Seejärel tutvustati neile seda Kirikut ja lõpuks said kõik peale isa ristitud. Evangeeliumi vastu võtnud, igatses vend Wilson võimalust misjonile minna, kuigi ta oli vanem kui enamik noori mehi misjonitööd alustades on. 23aastaselt sai ta misjonikutse Utah´sse Salt Lake City misjonile.

Vanem Wilsoni misjonikaaslased kirjeldasid tema usku kõhklematu, kõrvalekaldumatu ja järeleandmatuna. Ta oli kõikidele eeskujuks. Teeninud 11 kuud misjonil, haigestus ta aga uuesti. Luuvähi tõttu tuli nüüd tema käsivars ja õlg amputeerida. Ometi jätkas ta oma misjonitööd.

Vanem Wilsoni vaprus ja lakkamatu soov misjonile jääda liigutasid ta mitteliikmest isa südant nii väga, et ka tema uuris Kiriku õpetusi ja sai liikmeks.

Ma sain teada, et üks Kirikuga tutvuja, keda vanem Wilson oli õpetanud, sai ristitud ja soovis seejärel, et vanem Wilson, keda ta nii väga austas, teda liikmeks kinnitaks. Ta läks koos mõnede teistega haiglasse vanem Wilsoni voodi äärde. Haiglas pani vanem Wilson oma allesjäänud käe naise pea peale ja kinnitas ta Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks.

Vanem Wilson jätkas kuust kuusse oma armastatud kuid valulikku misjonil teenimist. Anti õnnistusi, tehti palveid. Tänu tema pühendunud eeskujule elasid ta misjonikaaslased Jumalale lähemal.

Vanem Wilsoni füüsiline seisund halvenes. Lõpp lähenes ja ta pidi koju naasma. Ta palus võimalust veel üks kuu teenida ja tema palvele tuldi vastu. Ta pani oma usu Jumalale ja Tema, keda Thomas Michael Wilson vaikselt usaldas, avas taevaluugid ja õnnistas teda külluslikult. Tema vanemad Willie ja Julia Wilson ning ta vend Tony tulid Salt Lake City´sse, et aidata oma pojal ja vennal koju Alabamasse minna. Andmata oli aga veel üks tagaigatsetud õnnistus, mille eest oli palvetatud. Pere kutsus mind endaga Jordan River templisse, kus viidi läbi need pühad talitused, mis pered nii ajaks kui ka igavikuks kokku seovad.

Ma jätsin perekond Wilsoniga hüvasti. Ma näen ikka veel vend Wilsonit mind tänamas, et olin seal koos tema ja talle armsate inimestega. Ta ütles: „Pole oluline, mis meiega selles elus juhtub, kui meil on Jeesuse Kristuse evangeelium ja me elame selle järgi. Pole tähtis, kas ma õpetan evangeeliumi siin- või sealpool eesriiet, peaasi, et ma seda õpetada saan”. Milline vaprus! Milline kindlus! Milline armastus! Perekond Wilson võttis ette pika kodutee Lafayette´i, kus vanem Thomas Michael Wilson lahkus siit igavikku. Ta maeti seal misjonäri nimesilt rinnas.

Mu vennad, lahkudes nüüd sellelt preesterluse üldkoosolekult, otsustagem kõik valmistuda meile avanevateks võimalusteks ja austada meile hoida antud preesterlust teenimise kaudu, mida me osutame, inimelude kaudu, keda me õnnistame, ja hingede kaudu, kelle päästmisel meil on eriline võimalus abiks olla. Teie olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas”⁴ ja võite muuta maailma. Ma tunnistan nendest tõdedest Jeesuse Kristuse, meie Päästja nimel, aamen.