Uuesti sündinud

Viisteist aastat tagasi seisin ma esmakordselt Tabernaakli kõnepuldis vast toetatud seitsmekümnena. Ma olin siis 48-aastane. Mul olid paksud tumepruunid juuksed. Ma arvasin teadvat, mida tähendab küündimatustunne. Mu viieminutilise kõne lõppedes oli mu särk higist märg. Kogu asi ise oli üks raske katsumus. Siiski, kui ma täna sellele tagasi vaatan, tundub siiski, et see oli üks võrdlemisi meeldiv kogemus.

Kui vanem Dieter F. Uchtdorfi ja vanem David A. Bednari toetati esmakordselt Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetena, sain ma tookordse istungi vältel tunnistuse nende kutsete jumaliku päritolu kohta. Mulle anti tol hetkel ka mõista, kui erakordselt püha on Issanda Jeesuse Kristuse apostli kutse ja teenistus. Mul ei jagu sõnu selle arusaamise väljendamiseks, sest seda teatati sõnatult Vaimult vaimule. Sellele mõtlemine paneb mind kogema sügavaimat alandlikkust, mis on mulle kunagi osaks saanud, ja ma palun oma Taevast Isa, et Ta toetaks mind nagu ei iial varem, et võiksin olla millegi sellise vääriline, mis ületab kaugelt mulle kaasasündinud võimed teistele keskenduda ja teid ennastsalgavalt teenida. Ma usaldan Teda ja tean, et Tema armust piisab, ning pühendan siin seega täies ulatuses kõik, mis mul on ja kes ma olen, Jumalale ja Tema Armastatud Pojale. Lisaks sellele pühendan ma ennast, oma lojaalsuse, oma teenimise ja oma armastuse Esimesele Presidentkonnale ja oma Kaheteistkümne Kvoorumi vendadele.

Minu patriarhaalses õnnistuses, mille ma sain 13-aastaselt oma armsalt vanaisalt, seisab järgmine lause: „[Sinu Taevane Isa] saatis sind teele sel viimasel hiilgaval evangeeliumi ajajärgul, et võiksid sündida uue ja igavesti kestva lepingu all headele, õigemeelsetele vanematele”. Ma tunnistan sügavaimast tänutundest, et see on olnud minu elus suureks alustpanevaks õnnistuseks. Ma avaldan austust oma vanematele ja tunnistan armastusega oma võlga nende, nende vanemate ja varasemate põlvkondade ees. Peagi pärast mu kutsumist Seitsmekümnesse, seisin ma ühe oma esivanema haua ääres, kes oli surnud aastaid enne minu sündi. Kui ma mõtisklesin nende ohverduste üle, mis said osaks talle ja tema perele, kui nad võtsid vastu Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi, pakatas mu süda tänutundest ja ma jõudsin kindlale otsusele pidada tema ja ta järeltulijate ohverdust au sees, olles ustav Jumalale ja evangeeliumi lepingutele, nii nagu nemad olid.

Ma loen õnnistuste hulka ka oma kallid vennad ja nende abikaasad, kes täna juhtumisi siin on. Minul ja mu naisel on neli poega ja üks tütar, kellest neljal on suurepärased abikaasad ja meie noorim poeg abiellub peagi armsa noore naisega. Me armastame neid ja oma lapselapsi ning hindame kõrgelt, kuidas nad õnnistavad meie elu oma lojaalsusega Päästjale ja Tema evangeeliumile. Kõige tipus on minu naine Kathy, meie kodu looja, minu elu valgus, kindel ja tark kaaslane, täis vaimset intuitsiooni, positiivset huumorimeelt, head tahet ja ligimesearmastust. Ma armastan teda sõnulseletamatul kombel ja loodan väljendada seda veelgi veenvamalt eelolevatel päevadel ja aastatel.

Ma sain oma õnnistuseks teenida noore mehena põhimisjonil Argentiinas kahe erakordse misjonijuhataja, Ronald V. Stone’i ja Richard G. Scotti ning vastavalt nende naiste, Patricia ja Jeanene käe all. Ma tänan Jumalat nende kestva mõju eest. Kui ma lõpetasin õigusteaduskonna, rajasime me Kathy ja oma lastega endale kodu järgemööda Marylandi, Tennessee, Virginia, Põhja-Carolina ja nüüdseks Utah´ osariigis. Me veetsime kolm hinnalist aastat Mehhikos. Meid on kõikides nendes kohtades õnnistatud kallite sõpradega nii Kirikus kui sellest väljaspool, kes on meid ja meie lapsi armastanud ja õpetanud ning meile sõbraks olnud, ja kes teevad seda kõike üha edasi. Ma kasutan seda võimalust, et neid kõiki avalikult tänada.

Mul on piiritu armastus ja austus oma Seitsmekümne vendade ja Juhtiva Piiskopkonna vastu. Ma olen rõõmus, et jään teenides nendega lähedastesse suhetesse ja et meil saab olema sagedasi võimalusi üheskoos teenida. Kaasaja ilmsiks tegevate ilmutuste seas, mis Seitsmekümne Kirikus paika panevad, kuulub üks kõige põhjalikumaid ja ehk isegi alahinnatumaid imesid Issanda viimse aja töö ajaloos. Seitsekümmend on töö edu võti praegu ja eelolevatel aastatel, ning ma tunnen lõpmatult suurt au, et mu nimi on kunagi nende sekka kuulunud. Jumal õnnistagu teid mu vennad!

Ma tahaksin jätta teile oma tunnistuse Jeesusest Kristusest, Jumala Pojast ning Tema piiritu lepitusohvri väest. Seda tehes meenutan ma ühte Tennessee aastaist pärit kogemust. Ühel õhtul helistas mulle koju üks võõras härra. Ta tutvustas end kui kirikuõpetajat, kes oli hiljuti teises kirikus erru läinud, ja küsis, kas võiksin temaga eraviisiliselt järgmisel pühapäeval kokku saada. Kui me kokku saime, teatas mu külaline ilma keerutamata, et tema tuleku põhjuseks on minu hinge heaolu. Ta võttis portfellist paberilehe tsitaatidega Uuest Testamendist ja ütles, et tahab need minuga läbi arutada, et näha, kas ta suudab aidata mul päästetud saada. Tema otsekohesus oli veidi üllatav, aga ma mõistsin, et tal on tõsi taga ja olin tema siirast huvist liigutatud.

Me vestlesime veidi üle tunni ja ta kuulas ära, kuidas ma selgitasin oma usulisi seisukohti ning luges koos minuga mõnesid Mormoni Raamatu õpetusi, mida ta varem ei teadnud. Me avastasime, et meie uskudes on nii mõndagi ühist, aga on ka lahknevusi. Me tundsime sõprussidet ja palvetasime koos enne kui ta lahkus. Mul ei lähe aga meelest meie arutelu uuestisündimisest. See on vaimne taassündimine Jeesuse Kristuse kaudu ja just see selle tunnistuse kaastekst, mis mul on Tema kohta.

Jeesus teatas, et Jumala kuningriiki sisenemiseks on vaja uuesti sündida – sündida veest ja Vaimust (vt Johannese 3:3–5). Tema õpetus füüsilisest ja vaimsest ristimisest aitab meil mõista, et selle muutva taassünni – maisest inimesest pühaks saamise jaoks on vaja nii meiepoolset tegutsemist kui ka jumaliku väe sekkumist (vt Moosia 3:19). Paulus kirjeldas uuesti sündimist järgmise lihtsa lausega: „Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu” (2 korintlastele 5:17).

Kaaluge kahte näidet Mormoni Raamatust. Umbes sajand enne Kristuse sündi õpetas kuningas Benjamin Päästja tulemisest ja lepitusest. Issanda Vaim põhjustas inimestes nii vägeva muutuse, et neil ei olnud „mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head” (Moosia 5:2). Tänu oma usule Kristusesse ütlesid nad järgmist: „Me tahame astuda lepingusse oma Jumalaga, et teha tema tahtmist ja olla sõnakuulelikud tema käskudele . . kõik meie ülejäänud päevad” (Moosia 5:5; rõhutus lisatud). Kuningas vastas: „Selle lepingu tõttu, mille te olete teinud, kutsutakse teid Kristuse lasteks, tema poegadeks ja tema tütardeks; sest vaata, sel päeval on ta teid vaimselt sünnitanud, sest te ütlete, et teie südamed on muutunud läbi usu tema nimesse” (Moosia 5:7; vt ka ÕL 76:24).

Ka Alma juhtum on õpetlik. Kui ta käis oma kaaslastega ringi ja püüdis hävitada Kristuse Kirikut, said tema ja ta kaaslased inglilt noomida. Alma ütles kolme järgnenud päeva ja öö kirjelduses, et ta oli „piinatud igavesest piinast … Jah, ma mäletasin kõiki oma patte ja süütegusid, mille pärast mind piinati põrgu piinadega” (Alma 36:12–13). Lõpuks, tema enda sõnul „surma läheduses meelt parandades” (Moosia 27:28), meenus talle meeliülendav sõnum Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest. Alma anus: „Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale, kes ma olen kibeduse sapis ning ümbritsetud surma igavestest ahelatest” (Alma 36:18). Talle andestati ja ta tõusis ning tunnistas avalikult: „Ma olen oma pattude üle meelt parandanud ja Issand on mind lunastanud; vaata, ma olen Vaimust sündinud. Ja Issand ütles minule: Ära imesta, et kogu inimkond, jah, mehed ja naised, kõik rahvad, suguharud, keeled ja inimesed peavad olema uuesti sündinud; jah, Jumalast sündinud, muudetud nende lihalikust ja langenud olukorrast õigsuse olukorda, olles Jumala poolt lunastatud ja saades tema poegadeks ja tütardeks; ja nii nad saavad uuteks olevusteks” (Moosia 27:24–26).

Mõtiskledes nende näidete ja teiste pühakirjakohtade üle, saab meile selgeks, et vaimne uuestisünd saab alguse usust Jeesusesse Kristusesse, kelle armust meid muudetakse. Täpsemalt öeldes usust Kristusesse kui Lepitajasse, Lunastajasse, kes võib puhastada patust ja muuta pühaks (vt Moosia 4:2–3).

Kui selline tõeline usk kelleski juurdub, viib see kindlalt meeleparanduseni. Amulek õpetas, et Päästja ohverdus „toob päästet kõigile neile, kes usuvad tema nimesse ja see on selle viimse ohverduse eesmärk, et täide viia halastust, mis ületab õigluse ja valmistab inimestele vahendid, mille läbi neil võiks olla usku meeleparanduseks” (Alma 34:15, rõhutus lisatud).

Selleks aga, et meeleparandus oleks täielik, on vajalik kuulekuseleping. See on see Benjamini rahva poolt väljendatud leping, milleks on „teha [Jumala] tahtmist ja olla sõnakuulelikud tema käskudele” (Moosia 5:5). See on see leping, mille tunnistuseks on veega ristimine (vt Moosia 18:10), millele viidatakse vahel pühakirjades kui „meeleparanduse ristimisele” või „meeleparanduseks ristimisele”, niivõrd kui see on kulmineeruvaks sammuks ja nurgakiviks meie enda meeleparanduses (vt näiteks Apostlite teod 19:4; Alma 7:14; 9:27; ÕL 107:20).

Seejärel, vastavalt lubatule, ristib Issand meid tule ja Püha Vaimuga (vt 3 Nefi 9:20). Nefi lausus seda järgmiste sõnadega: „Värav, mille kaudu te peate sisenema, on meeleparandus ja ristimine veega; ja siis tuleb teie pattude andekssaamine tulega ja Püha Vaimuga” (2 Nefi 31:17).¹ Toetunud nõnda „tema teenetele, kes on vägev päästma” (2 Nefi 31:19), saame me „elavaks sisemise inimese poolest” (Mooses 6:65), ja isegi kui me pole veel täielikult uuesti sündinud, oleme me siiski korralikult vaimse taassünni teel.

Issand manitseb meid olema tähelepanelikud, kuna „on olemas võimalus, et inimene langeb ära armust” (vt ÕL 20:32), isegi need, kes on pühitsetud (vt salmid 32–34). Nefi andis nõu: „Te peate Kristuses püsivana edasi pürgima, omades täiuslikku lootuse sära ja armastust Jumala ja kõikide inimeste vastu. Seepärast, kui te edasi pürgite, toitudes Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu” (2 Nefi 31:20).

Te võite küsida: „Miks see vägev muutus minuga küll kiiremini aset ei leia?” Te peaksite meeles pidama, et need tähelepanuväärsed näited kuningas Benjamini rahvast, Almast ja mõnedest teistest pühakirjades on just seda – tähelepanuväärsed, mitte aga tüüpilised.² Enamiku puhul leiavad need muutused aset järk-järgult ja aja jooksul. Uuesti sündimine on vastupidiselt füüsilisele sünnile pigem protsess kui sündmus. Ja selle protsessi juures on kütkestav surelikkuse peamine eesmärk. Ärme siiski rahuldu samal ajal pealiskaudsusega. Ärme ole rahul, kui meil on vähimgi kalduvus halba teha. Võtkem iga nädal vääriliselt sakramenti ja toetugem jätkuvalt Pühale Vaimule, et juurida välja viimasedki saastajäänused meie sees. Ma tunnistan, et kui te püsite vaimse taassünni rajal, eemaldab Jeesuse Kristuse lepitav arm teie patud ja nendest pattudest teisse jäänud plekid. Kiusatused ei ahvatle enam, ning te saate Kristuse kaudu pühaks, nii nagu Tema ja meie Isa on pühad.

Ma tean Jeesust Kristust kui Jumala elavat, ülestõusnud Poega. Ma tean, „et õigeksmõistmine meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armu läbi on tõene ja õige; ja [ma tean] ka, et pühitsemine meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armu läbi on tõene ja õige kõigile neile, kes armastavad ja teenivad Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust” (ÕL 20:30-31; vt ka Moroni 10: 32–33).

Ma tunnen rõõmu, et tänu tasakaalule oma elus, on mul võimalus jätkuvalt pakkuda Kristust, pakkuda häid uudiseid Kristusest kogu maailmale. Ma tunnistan, et Jumal, meie Taevane Isa, kellele Jeesus Kristus andis kogu au, on tõeline ja armastab meid. Ma armastan prohvet Joseph Smithi ja tunnistan temast. Lävides isiklikult Issandaga, tõlkides ja avaldades Mormoni Raamatu ning pitseerides oma tunnistuse oma märtriverega, sai Josephist Jeesuse Kristuse kui jumaliku Lunastaja õige olemuse peaasjalik ilmutaja. Jeesusel pole olnud suuremat tunnistajat ega enam pühendunud sõpra kui Joseph Smith. Ma teen teatavaks oma tunnistuse president Thomas S. Monsonist kui kaasaja Jeesuse Kristuse Kiriku prohvetist ja presidendist ning tõotan olla talle ja tema nõuandjatele nende püha rolli täitmisel lojaalne. Ma palvetan, et Jumala õnnistused oleksid meie kõigiga. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.