Võtke kuulda prohveti sõnu

Mu kallid preesterluse vennad, ma olen tänulik, et olen sel ajaloolisel päeval toimuval üldkonverentsi istungil koos teiega.

Me imetleme neid, kes riskivad hädasolijate päästmiseks omaenda eluga.¹ Kui ma eelmise aasta lõpul laastava Santa Ana kuumast ja kuivast tuulest põhjustatud tulekahjude ajal Lõuna–Kaliforniat külastasin, avaldasid mulle muljet kaks asjaolu. Esiteks see, kuidas Kiriku liikmed abivajajaid aitasid.

Teiseks see, kui väga nad tuletõrjujaid hindasid. Üks majaomanik kirjeldas, mida ta nägi tuletõrjujaid tegemas. Ta selgitas, et Santa Ana tuuled puhuvad palavast kõrbest ookeani poole. Kui kord tulekahju on süttinud, kannavad kõrbetuuled leeke edasi kiirusel, mis võib ulatuda saja kilomeetrini tunnis. Majaomanik kirjeldas oma tänu ja imetlust, kui ta jälgis tuletõrjujaid voolikutega lagedaks puhastatud tuletõkkevööndi taga seismas, vastakuti kolme meetri kõrguse tulemüüriga, mis tohutu kiirusega nende poole kihutas. Need vaprad mehed ja naised olid ise pidevalt ohus päästes inimesi ja nende kodusid.

Aeg–ajalt elame me üksikisikutena ning ka Kirikuna läbi kriisi– ja ohuperioode. Mõned neist kerkivad esile kiiresti nagu tuli. Mõned on vaevumärgatavad ning hiilivad meieni märkamatult. Mõned nõuavad kangelaslikku käsilevõtmist, kuid enamik on vähem tähelepanu väärt.

Meie reageerimisviis on otsustava tähtsusega. Minu eesmärk tänasel õhtul on taaskord preesterluse hoidjatele rõhutada, kui tähtis on prohvetite sõnu kuulda võtta. See on üks kindel viis, kuidas reageerida igasugustele füüsilistele ning vaimsetele ohtudele. Mõned näited võivad kasulikuks osutuda.

Paljud teist on osalenud rännakutel, et kogeda ja hinnata Willie ja Martini käsikärukompaniide dramaatilist päästmist. Mina sain esmakordselt sellest päästmisest teada teismelisena. Mu ema andis mulle raamatu, mille oli kirjutanud Orson F. Whitney, kes hiljem sai apostliks². Vanem Whitney raamat tutvustas mulle Brigham Youngi juhtimisel läbi viidud kangelaslikke jõupingutusi, mida tehti käsikärukompaniide päästmiseks. Nad jäid Wyomingi kõrgendikul talvise tormi kätte. Mõned surid, paljud seisid surmaga silmitsi. Brigham Young sai nende täbarast olukorrast teada ning kutsus 1856. aasta oktoobri üldkonverentsil pühasid üles jätma kõik muu sinnapaika ning päästma neid, kes olid kõrgendikul kitsikusse sattunud.

Reageering oli ulatuslik. Vanem Whitney kirjeldas seda nii: „… vaprate meeste kangelaslikkus muutis nad surematuks (sest nad tegid seda omaendi elusid ohtu seades, kui nad tasandike talvetorme trotsisid) ning nad pälvisid kustumatu tänu sadadelt inimestelt, kelle oli kindlast hukust päästnud nende õigeaegne tegutsemine”.⁴.

Üks põhjus, miks mu ema mulle vanem Whitney raamatu andis, oli see, et seal toodi eriliselt välja minu vanavanaisa David Patten Kimball, kes seitsmeteistaastasena päästmisel osales. Kõik päästjad pidasid käsikärukompaniide päästmise ajal võitlust sügava lume ning jäiste külmakraadidega. Suurte isiklike ohverdustega aitasid David ning tema kaaslased paljusid teerajajaid üle jääkülma Sweetwateri jõe kanda⁵. See tõene ülestähendus avaldas mulle sügavat muljet. Ma tahtsin Issandale mingi tähelepanuväärse teoga näidata oma pühendumist. Vanaisa selgitas mulle, et kui president Brigham Young saatis tema isa Davidi ja teised noormehed päästmismissioonile, veenis ta neid tegema kõik, mis võimalik, et käsikärukompaniid päästa, isegi kui neil tuleb oma elu ohtu seada.⁶ Nad tegid oma vapraid tegusid selleks, et järgida prohvet Brigham Youngi ja seda tehes väljendada oma usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Mu vanaisa ütles mulle, et järjekindel, ustav pühendumine prohveti nõuannetele on see õppetund, mida ma peaksin oma vanavanaisa teenimisest õppima. Nagu nõudis kangelaslikkust Davidi ja tema kaaslaste teerajajate päästmise operatsioon, nii nõuab vaprust ka meie prohveti nõuannete järgimine tänapäeval.

Sageli jutustatud lugu Vanast Testamendist aitab seda põhimõtet näitlikumaks muuta. Süüria silmapaistev juht Naaman oli nakatunud pidalitõppe. Ta sai teada, et prohvet Eliisa Iisraelis on ehk suuteline teda tervendama. Eliisa saatis talle, selle asemel, et temaga kohtuda, sõnumitoojatega sõna, et ta peaks end seitse korda Jordani jões pesema. Alguses Naaman vihastas selle nõuande peale. Ent tema teenijad ütlesid: „Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata?” Siis järgis Naaman prohvet Eliisa nõu ja sai puhtaks⁷.

Nagu Naaman, nii võite ka teie, noored preesterluse hoidjad, püüda teha „midagi suurt” või osaleda milleski suurejoonelises nagu seda oli käsikärukompanii päästmine. Siiski peaks teie kavatsus olema järgida prohveti nõu. Esimene Presidentkond on taaskord kinnitanud oma pühendumust suurendada nende noorte väärilisust, keda on misjoniks soovitatud. Enda maailma pattudest puhtana hoidmine ning misjonil teenimiseks vajalike kõrgete käitumisnormide järgimine peaksid olema üks eesmärk. Valmistumine selleks, et saada prohvetilt kutse minna evangeeliumi kuulutama ning päästa vaimselt mõned Taevase Isa lapsed, on nii tähendusrikas kui ka kangelaslik. Sa suudad selle väljakutse vastu võtta.

Läbi kogu ajaloo on Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus, kes on selle Kiriku Pea, õnnistanud meid prohvetitega, kes juhendavad meid ja hoiatavad tulevaste ohtude eest⁸. Õpetuse ja Lepingute 21. osas ütleb Issand rääkides prohvetist: „… sa pead tähele panema kõiki tema sõnu ja käske, mis ta sulle annab, kui ta need saab, kõndides kõiges pühaduses minu ees; sest tema sõna tuleb teil vastu võtta, nagu oleks see minu omast suust, kõiges kannatlikkuses ja usus.”

Meil oli sel hommikul eriline võimalus pühalikul koosolekul toetada president Thomas S. Monsonit prohveti, nägija ja ilmutajana ning Kiriku selle ajajärgu kuueteistkümnenda presidendina. Hiljem selle konverentsi preesterluse istungil on meil õnnistus kuulata tema esimest üldkonverentsi kõnet Kiriku presidendina. Me tahame teda toetada kogu oma südame ning kõigi meie tegudega, kui paneme hoolikalt tähele, mida ta õpetab ning mida me tunneme.

Minu armastus ja tänulikkus meie eelmise prohveti, president Gordon B. Hinckley vastu on sügaval mu südames ning jääb sinna püsima kogu igavikuks. Kuid samamoodi nagu meie südames on ruumi kõikide laste jaoks, kes meie perre tulevad, on meil sarnane armastus ja pühendumus iga prohveti vastu, keda Issand kutsub oma Kirikut juhtima.

Prohvetid on inspireeritud andma meile prohvetlikke eesmärke, et kaitsta meid ohtude eest. Näiteks president Heber J. Grant, kes oli prohvet aastatel 1918–1945, rõhutas kinnipidamist Tarkuse Sõnast,¹⁰ lubadusi sisaldavat põhimõtet, mille Issand Joseph Smithile ilmutas.¹¹ Ta pani rõhku suitsetamise ja alkoholi tarbimise vältimisele ning andis piiskoppidele nõu neid põhimõtteid templisoovituse vestlustel ajal üle korrata.

Seda ajal, mil suitsetamine oli ühiskonna poolt heakskiidetud kui sünnis, isegi veetlev tegevus. Meditsiinitöötajad tundsid suitsetamise vastu vähe huvi, sest teaduslikud uuringud tubaka seostest erinevat liiki vähkkasvajatega olid siis veel tuleviku muusika. President Granti jõulisel sekkumisel saime tuntuks kui inimesed, kes hoiduvad joomisest ja suitsetamisest.

Alates 1960ndatest levis ebaseaduslik narkootikumide tarbimine epideemiana üle kogu maailma. Kuigi mõned liikmed mässu tõstsid, oli enamik VAP noori siiski võimelised hävitava mõjuga narkootikumide tarbimist vältima.

Tarkuse Sõnale kuuletumine oli meie liikmetele, eriti noortele, ennetavaks abinõuks hoidumaks narkootikumide tarbimisest tulenevatest kohutavatest terviseprobleemidest ja moraalsetest ohtudest. Kahjuks on tänapäeval narkootikumide kasutamine hakanud taas kasvama. Tarkuse Sõna järgi elamine tänapäeval vabastab teid mõnedest kõige tõsisematest ohtudest, mis selles elus ette võivad tulla.

Mõnikord õpetavad prohvetid meile prohvetlikke eesmärke, mis kaitsevad meid nii praegu kui ka tulevikus. President David O. McKay, kes oli prohvet aastatel 1951–1970, pööras eriliselt tähelepanu perekonnale. Ta õpetas, et edu mistahes muus eluvaldkonnas ei kompenseeri ebaõnnestumist kodus.¹² Ta julgustas liikmeid usulise kuulekuse läbi tugevdama oma perekondi. Tema õpetused olid kaitseks abielude purunemiste vastu, mis hakkasid toimuma pärast tema surma.¹³ Tänu president McKay õpetusele suurenes viimse aja pühade pühendumus perekonnale ja igavesele abielule.

Preesterluse hoidjatena selles Kirikus on prohveti järgimine meie püha kohus. Me toetame president Monsonit ja tema nõuandjaid vanem Eyringit ja vanem Uchtdorfi.

Me tahame, et teie, noored, teaksite, et Issand on president Thomas S. Monsonit tema noorusest saadik prohvetiks ette valmistanud.¹⁴ Pärast seda, kui ta oli teeninud Teise maailmasõja lõpul mereväes, asetati ta kahekümne kahe aastaselt piiskopiks ning seejärel teenis ta vaia juhatuses. Kolmekümne kahe aastaselt teenis ta Kanadas misjonijuhatajana oma kalli kaasa Frances Monsoniga. Ta kutsuti president McKay ajal apostliks, kui ta oli ainult kolmkümmend kuus aastat vana. Ta on noorim apostliks kutsutud mees viimase üheksakümne kaheksa aasta jooksul ning on teeninud juba üle neljakümne nelja aasta. Viimased kakskümmend kaks aastat teenis ta presidentide Ezra Taft Bensoni, Howard W. Hunteri ja Gordon B. Hinckley nõuandjana.¹⁵

Õpetuse ja Lepingute 81. osas antakse juhiseid Esimese Presidentkonna nõuandja kohustuste kohta. See sisaldab tähtsaid preesterluse põhimõtteid. Esimene juhis on olla „ustav nõupidamises”. President Monson on andnud ustavalt nõu kõigile kolmele prohvetile, kelle juhatusel ta on teeninud Esimese Presidentkonna ühtsus kõigi nende tähtsate otsuste tegemisel on olnud eeskujuks kõigile meile preesterluse hoidjatele Kiriku juhtimisel.

Teine juhis on „[kuulutada evangeeliumi]”. President Monson on olnud võimas misjonär kogu oma elu. Tal jätkus kõigeks entusiasmi: misjonitööks, misjoniosakonna juhtimiseks ning misjonijuhatajate kutsumiseks ja õpetamiseks. Ta andis tähelepanuväärse panuse uue misjonäride juhendi „Jutlusta minu evangeeliumi” väljatöötamisse. Lisaks väärtusliku sisu koostamisele kaasaaitamises, inspireeris ta lisama ka tõestisündinud lugusid, et muuta juhend kaasahaaravamaks.

Oma trükkali kogemuse vilunud silmaga parandas ta kujundust ja küljendust. Ta on kahtlemata võimas misjonär.

Kolmas juhis ütleb: „Mispärast, ole ustav; püsi ametis, mille ma sinule määranud olen; abista nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda nõrkenud põlvi”.¹⁶ Paljud meie vendadest ja õdedest seisavad oma elus silmitsi kohutavate probleemidega. Kui me preesterluse hoidjate, vanemate, sõprade ja koduõpetajatena saaksime olla nagu käsikärukompanii päästjad, siis oleks see meiepoolne ennastsalgav kristlik teenimine.

President Monsoni päästmispüüded selles kontekstis on olnud eriti eeskujulikud. Piiskopina õppis ta oma vaia liikmeid teenima. Ta on nendega ühendust pidanud ning teeninud nende lapsi ja lapselapsi. Hoolimata tihedast ajagraafikust leidis ta aega kõnelda 84 lese matustel, kes olid selle koguduse liikmed, kui tema oli piiskopiks.

Ta on ulatanud oma käe abivajajaile tähelepanuväärselt isiklikul moel. Pikkade aastate vältel, mil ta oli humanitaarabialase tegevuse ülevaataja, õnnistas ta inimesi üle kogu maailma, nii liikmeid, kui ka neid, kes ei kuulu meie usku. Tema isiklik teenimine on olnud kristlik ning andnud lohutust ja rahu lugematule hulgale inimestele. Üks mu sõpradest, kes oma lapselapse traagilise õnnetuse läbi kaotas, rääkis mulle, et tema lein oli peaaegu talumatu. President Monson, kes teda trööstis, muutis selle väljakannatamatu kurbuse rahuks, mida on raske mõista. Tema püüded teenida neid, kes on haiged või vaevatud, on olnud tähelepanuväärsed.

President Monson on andnud endast parima, et „[abistada] nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja [tugevdada] nõrkenud põlvi”. Ta on suurendanud oma kutset Esimese Presidentkonna nõuandjana märkimisväärsel viisil. Ta on julgelt kogu maailmas tunnistanud Jeesuse Kristuse nimest, mis on apostlite esmane kohus.

Osaledes noore Kaheteistkümne liikmena möödunud aasta veebruaris oma esimesel Esimese Presidentkonna ümberorganiseerimisel Soolajärve templi ülemises toas, kogesin ma Vaimu kinnitust, kui Kaksteist isiklikult ja ühehäälselt president Monsonit kui Issanda prohvetit ja Kiriku presidenti toetasid.

Ma olen tänulik meie Taevasele Isale, kes meid armastab ning Tema Pojale Jeesusele Kristusele, kes on lepituse kaudu meie Päästja, meie ülim päästja elu füüsilistest ja vaimsetest ohtudest. Tema on meie eestkostja Isa ees. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.