Keegi rahva seast

Luuka raamatus räägitakse naisest, kes oli kaksteist rasket aastat kannatanud verejooksude käes. Ta oli kulutanud kogu oma vara ravi otsimisele, polnud seda aga leidnud. Naine lähenes Päästjale rahvasummas selja tagant ja puudutas Tema kuuepalistust. Jeesus tahtis teada, kes teda puudutas, kuna tundis väe enesest välja minevat. Apostlid ei saanud küsimusest aru ja ütlesid: „Õpetaja, rahvahulgad tungivad sulle peale ja rõhuvad sind!”¹ Naine tunnistas seejärel suurest hirmust värisedes üles, et tema oli Teda puudutanud ja oli ka otsekohe terveks saanud. Päästja saatis ta rahuga minema, öeldes talle, et naise enda usk on teda aidanud.

Selles pisikeses loos on palju, millest õppida ja mille üle mõtiskleda.

Ma kujutan ette seda rahvamassi. See pidi olema päris suur, kuna inimesed surusid Jeesusele peale. See võis olla isegi käratsev rahvahulk, kuna selleks, et Jeesust paremini näha, hakkasid inimesed trügima ja tõuklema. Huvitav, miks nad seal olid? Ma arvan, et enamik oli tulnud uudishimust. Kuhu Ta ka läks, jõudsid teated Tema tulekust ja Tema imetegudest Temast ette. Ehk lootsid nad näha midagi tavatut, mõnd sündmust, millest poleks tohtinud ilma jääda? Kuigi seda ei mainita, oli rahva seas ilmselt ka varisere, kes olid alati kohal, et leida võimalust Jeesuse vahelevõtmiseks ja häbistamiseks või põhjust, mille alusel Teda süüdi mõista. Kas tõesti on võimalik, et mõni oleks tulnud teda rahva seast isegi pilkama?

Rahva hulgas oli üks naine. Ma näen vaimusilmas alandlikku, ehk isegi pelglikku naist seljatagant Päästja poole minemas ja seejärel piinlikkusega tunnistamas, et tema on Ta kuuepalistust puudutanud. Naine oli oma hädadest kurnatud ja kaotanud kogu oma vara. Ta vajas meeleheitlikult abi. Väliselt ei erinenud ta muust rahvast millegi poolest. Keegi ei püüdnud teda Jeesuse poole minemast takistada. Kindlasti ei märganud teda apostlid ega püüdnud teda mingil kombel peatada. Ometi oli miski, mis teda tol päeval muust rahvahulgast eristas. Tungleva rahvahulga seas trügis ta sihikindlalt ja vaikselt edasi, silme ees üks ja ainus eesmärk: jõuda Päästja juurde, uskudes, et Päästjal on vägi ta terveks teha, et Päästja hoolib temast ja reageerib ta vajadusele. See üks asi eristas teda ülejäänud rahvast. Rahvas oli tulnud vaatama, naine aga terveks saama.

Pühakirjades on teisigi huvipakkuvaid lugusid ühest ustavast inimesest rahva hulgas. Kuningas Noa paheliste preestrite hulgas oli selleks inimeseks Alma. Neid preestreid kirjeldati upsakate ja laiskade ebajumalakummardajatena, kes rääkisid rahvale valelikke ja tühje sõnu.² Nad olid moonutanud Issanda teid, kuna polnud kasutanud oma südant mõistmiseks.³ Kui Abinadi kandis ette oma meeleparandussõnumi, pilkasid nad teda ja lõpuks surmasid. See oli tõepoolest üks halb rahvahulk. Ometi, nagu pühakirjades välja tuuakse, „nende hulgas oli üks”⁴, kes uskus. Vaid Almale läks Abinadi õpetus südamesse. Ta eemaldus julgelt rahva hulgast, et järgida Issandat. Selle ühe mehe mõju rahvale nefilaste ajaloos on mõõtmatu.

Üheks enimtuntud rahvahulgaks Mormoni Raamatus on inimesed, kelle valduses oli suur ja ruumikas ehitis Lehhi elupuunägemuses. Ehitis oli täis inimesi, noori ja vanu, mehi ja naisi, kes pilkasid ja näitasid näpuga nende peale, kes sõid puu vilja.⁵ Kahjuks võttis osa vilja maitsnud inimesi mõnitajaid kuulda. Nad „langesid ära keelatud radadele ning jäid kadunuks”⁶. Teised aga sõid samuti seda vilja, kuid ei pööranud mõnitavale rahvahulgale tähelepanu.⁷ Nemad olid need, kes tundsid rõõmu kõikidest elupuu õnnistustest.

Tegelikult ei räägi need lood rahvamassidest, vaid üksikutest inimestest rahvamasside seas. Need räägivad tegelikult meist teiega. Kõik me kuulume selle maailma rahvamasside sekka. Peaaegu kõik me sarnaneme selle naisega, kes tõttab rahvahulgast hoolimata Päästja poole. Me kõik usume, et vaid puudutusest piisab, et tuua paranemist meie valusale hingele ja leevendust meie varjatuimatele hädadele.⁸ Paljudes maades sarnanevad Kiriku uued liikmed sageli Almale. Nad kuulevad, kui keegi teine nende peres või sõprusringis ei kuule. Ja ometi jagub neil julgust võtta vastu evangeelium ja minna läbi rahvahulga. Ma arvan, et igaüks meist mõistab, mida tähendab süüa elupuu toitvaid vilju pilkajate nähes ja kuuldes, kuid püüda vapralt igal võimalikul viisil neid mitte tähele panna.

Rahvamassist läbitungimine võib olla üksildane ja raske. Mass võib inimest, kes millegi parema nimel eralduda soovib, väga tugevasti mõjutada ja tagasi tõmmata üritada. Sellele on väga raske vastu panna.

Kes suudab Päästjast paremini ulatada sõbrakätt, toetada ja lõpuks ka päästa rahvahulgas olijat? Tema mõistab, mis tunne on lugupidamatu rahvahulga seas olla ja ometi truuks jääda. Maine rahvahulk ei pööra Talle tähelepanu, öeldes, et „ei ol[e] Tal kuju ega ilu” ning et „Tal ei ol[e] välimust, et oleksime Teda ihaldanud”⁹. Kuningas Benjamin ütles, et maailm „pea[b] teda inimeseks”¹⁰. Jesaja jätkab Kristuse kohta maailma rahvaste seas kirjeldades järgmiste sõnadega:

„Ta oli põlatud ja inimestest hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav … Ta oli põlatud ja me ei hoolinud Temast! Tõepoolest võttis Ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! Meie aga pidasime Teda vigaseks, Jumalast pekstuks ja vaevatuks”.¹¹

Nefi kirjutab, et „maailm, oma süütegude tõttu, mõistab tema väärtusetuks”¹².

Ometi kerkib Jumala Esmasündinud Poeg, keda nii sageli alahinnatakse ega mõisteta, rahvahulga seast esile kui Võitu, maailma Päästja ja Lunastaja. Seda esilekerkimist ennustatakse alandlikult Päästja enda avalduses teatud ülempreestritele ja vanematele, et „kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurgakiviks”¹³.

Mu kallid vennad ja õed, ma palvetan, et igaüks meist võiks turvaliselt rahvamassidest läbi minna. Rajagem endale igas ettetulevas olukorras vaikselt ja sihikindlalt teed Päästja poole, uskudes, et Ta hoolib meist ning et Tal on vägi meid terveks teha ja päästa. Pangem tähele Tema elusõnu ja söögem täies ulatuses, jätkuvalt ja vapralt selle vilja. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.