Usu kosutamine perekonnas

Teades suurt õnneplaani¹, on meil võimalus, aga ka kohustus aidata kosutada perekonnas usku.

Meie ülesanne on paljuski võrreldav nende omaga, kes töötavad meditsiini ja teaduse vallas. Nad määravad kehtivate seaduste alusel kindlaks, kuidas leevendada kannatusi ja parandada elukvaliteeti.

Jumalasse uskumise vallas saavad usklikud mehed ja naised aidata tõestatud põhimõtete² alusel ravida kurvastavat südant, andes muretsejale uut lootust ja kinnitust.

Teadlaste edu pandiks on kinnipidamine loodusseadustest, nagu neid sageli nimetatakse. Suured teadlased pole loonud ega loo loomulikul teel toimuvate protsessidega seotud seadusi: nad on need seadused avastanud.

Kirjas korintlastele esitab apostel Paulus mõtlemapaneva küsimuse inimese mõtlemisvõime kohta: „Sest kes inimestest teab seda, mis on inimeses, kui aga inimese vaim, kes temas on?”³

Loogilise mõtlemise ja õppimise kaudu teadmised suurenevad ja arusaamine paraneb. Selle protsessi käigus tehakse kindlaks ja tunnustatakse teooriate ja seaduste usaldusväärsust.

Üks asi, mis valgustatud meele jaoks selgeks saab, on elu ja elusolendeid tasakaalus hoidvate seaduste olemasolu. Füüsikaseaduste avastamine ja nende järgimine võimaldab inimesel oluliselt rohkem saavutada kui muidu.

Ma usun, et see on ka eetiliste käitumisnormide ja moraaliväärtuste eeltingimus. Järelikult on meie kohus kaitsta kodu kui õppimiskeskust, kus neid voorusi saab sisendada armastavas õhkkonnas ja eeskuju najal.⁴

President Thomas S. Monson on õpetanud: „Noortel on vaja vähem kriitikuid ja rohkem eeskujusid”.⁵

Kui ma vaatan tagasi omaenda elule, mõistan ma, kuidas hakkasin hindama neid põhiväärtusi, mis on vajalikud terve isiksuse kujunemiseks. Kust õppisin ma ustavust, ausameelsust ja usaldusväärsust? Need omadused said mulle selgeks kodus oma vanemate eeskuju najal. Kuidas ma õppisin väärtustama omakasupüüdmatut teenimist? Jälgides ja tundes rõõmu sellest, kuidas mu ema end oma perekonnale pühendas. Kust õppisin ma austust ja lugupidamist Jumala tütarde vastu? Oma isalt

Kodus õppisin ma lugu pidama säästlikust elust ja tööst. Ma näen ikka veel oma vaimusilma ees, kuidas mu ema kodus õhtust õhtusse õmblusmasina tallalauda sõtkudes kohalikule kingavabrikule kingi õmbles. Ta ei teinud seda selleks, et osta midagi endale, vaid selleks, et toetada minu ja mu venna õpinguid kõrgkoolis. Ta rääkis hiljem, millist rahuldust talle selline teenimine oli pakkunud.

Minu isa oli tark ja töökas mees. Ta õpetas mind käsisaega ümber käima, kodumasinate pistikuid vahetama ja palju muid praktilisi oskusi.

Kõikide nende õppetundide läbivaks juhtlauseks oli: jää rahule vaid siis, kui oled andnud endast parima.

Ma harjusin tegema tähtsaid otsuseid oma vanematega rääkides ja nende nõuannetest õppust võttes. Lisage varemmainitule: vastutus, teistest hoolimine, hariduse väärtustamine. See loetelu poleks ikka veel täielik.

Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tutvustas mulle mu noorukieas Pamela, kellest sai hiljem minu naine. Ta on aidanud kujundada mu elu nii, nagu on lihtsast viisijupist võimalik arendada suursugune sümfoonia.

Ma olen tundnud rõõmu kuuekümne seitsmest abielu ja pereelu aastast, neist kahekümmend üks on möödunud pojana oma vanematekodus ja nelikümmend kuus abikaasana. See rõõm on päädinud isaks ja vanaisaks olemisega. Mida enamat võiks veel tahta? Lihtsalt öeldes seda, et needsamad asjad pakuksid rõõmu kõigile.

Pöördudes taas Pauluse õpetuste juurde kirjas korintlastele, leiame me järgmised sõnad: „Samuti ei tea ükski, mis on Jumalas, kui [temaga pole] Jumala Vaim. …

Aga maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala[st]; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada, sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt”.⁷

Teadlased jõuavad oma teadmisteni peaasjalikult uurimise kaudu, viies läbi katseid ja rakendades mõistust.

Kristuse jüngrid saavad oma tunnistuse, kui uurivad Tema sõnu, järgivad Tema tegusid, rakendavad ellu evangeeliumi põhimõtteid ja saavad Vaimult inspirtasiooni.⁸

„Inimeste sees on vaim ja Kõigevägevama hingeõhk annab neile mõistuse”.⁹

Kuigi vaimsed tõed ei ole käega katsutavad, ei saa alandlik süda nende mõju salata. Tähtis on mõista, et loodusseadusi ei pandud paika populaarsuse järgi. Need kehtestati ja nad seisavad tõeluse kaljul.

Lisaks nendele on olemas ka moraalsed tõed, mille algatajaks pole inimene.¹⁰ Need on kesksel kohal jumalikus plaanis, mis toob selle avastamisel ja rakendamisel meie surelikku ellu suurt õnne ja lootust.

Mina näiteks usun, nagu on kirjas teadaandes „Perekond: Läkitus maailmale”¹¹ ja määratletud jumalikus ilmutuses, et abielu ja pere on Jumala poolt seatud. Pühakirjades kuulutatakse: „Seepärast inimene jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks on üks liha”.¹³

Targad mehed minevikust on jätnud meile teadmistepärandi. Meil tuleb edastada tulevastele põlvedele usk perekonda, nagu seda määratles jumalus. ¹⁴

Me ei tohi iial unustada, et kõikides eluvaldkondades on vabaduse ja õnne taga igaveste evangeeliumi põhimõtete mõistmine ja nendega kooskõlas elamine. Need on kindlaks aluseks, millele ehitada üles täisväärtuslik, viljakas ja õnnelik elu.¹⁵

Isa plaanis kirjeldatud kavandi järgimine on võimaldanud mul kogeda, mida tähendab elada „väga õnnelikult”¹⁶ ja ammutada „rõõmuga vett päästeallikaist”¹⁷.

Päästja õpetas: „… Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!”¹⁸

Meie maailmavaade või suhtumine võib seada vahel piiranguid meie oskusele elu suurimatest võimalustest rõõmu tunda.

Võiks küsida: aga mis saab neist, kelle pereelu pole olnud kõige positiivsem?

Stabiilsed pered on need, mis hoiavad ühiskonda koos, tuues kasu kogu inimkonnale, isegi neile, kes leiavad, et nende elus on vähe kadestamisväärset.

Teiega, kes te elate ustavalt¹⁹ ja palvetate kannatlikult sellise suhte²⁰ nimel, jagan ma Helen Steiner Rice´i lihtsaid, rahu toovaid sõnu:

Minu palve on, et seisaksime üheskoos vapralt ja veendunult kui Jumalalt saadud pereanni kaitsjad.

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.