Mure selle ühe pärast

Ma olen tänulik võimaluse eest olla koos teiega siin toredas Konverentsikeskuses. Kui tohutu see kuulajaskond ka pole, muudab alandlikuks mõte, et see on vaid murdosa miljonitest, kes näevad, kuulevad ja loevad siin suurel konverentsil kõneldut.

Loomulikult igatseme me taga oma armastatud presidenti Gordon B. Hinckleyt. Tema mõju on teinud meid kõiki paremaks. Tänu tema juhatusele on Kirik tugevam. Maailm on tõepoolest parem paik tänu sellisele juhile nagu president Gordon B. Hinckley.

Ma tahaksin öelda midagi meie uue Esimese Presidentkonna kohta. Ma tunnen president Monsonit juba kaua. Ta on vägev Iisraeli mees, kes on määratud seda Kirikut juhtima. Ta on kuulus oma haaravate lugude ja tähendamissõnade poolest, kuid meie, kes me teame teda kõige paremini, mõistame, et tema elu on praktiline ja näitlik eeskuju nende lugude ellurakendamisest. Talle on komplimendiks, et paljud selle maailma suured ja vägevad tunnevad ja austavad teda, kuid veelgi suuremaks austuseks on talle vast see, et paljud alandlikud kutsuvad teda sõbraks.

Oma olemuselt on president Monson lahke ja kaastundlik. Tema sõnades ja tegudes väljendub ta mure selle ühe pärast.

Vanem Eyring on tark, õppinud ja vaimne mees. Ta on tuntud ja lugupeetud mitte ainult Kirikus, vaid ka nende seas, kes pole meie usku. Ta on selline mees, keda kõik kuulavad. Ta on toonud oma nimele juurde suurust.

Ma tutvusin vanem Uchtdorfiga, kui teenisin Euroopas piirkonna juhatajana. Meie kohtudes märkasin ma temas kohe tohutult sügavalt vaimset ja ülimalt võimekat meest. Ma teadsin, et Issand teda ei unusta. Kakskümmend kolm aastat tagasi oli mul au esitada talle Issanda kutse teenida Saksamaal Frankfurdis vaia juhatajana. Olles teda aastate jooksul jälginud, olen ma märganud, et tema juhatuse all on saatnud kõike edu. Issand on temaga. Mõeldes vanem Uchtdorfile, meenuvad mulle kaks sõna: „Alles wohl” – mis tähendab „kõik on hästi”!

Tõelised Jeesuse Kristuse jüngrid on alati selle ühe pärast muret tundnud. Jeesus Kristus on meie suurim eeskuju. Teda ümbritsesid rahvahulgad ja ta rääkis tuhandetele, kuid tundis alati muret selle ühe pärast. „Sest Inimese Poeg on tulnud päästma seda, mis on kadunud,”¹ ütles Ta. „Kes teie seast, kui tal on sada lammast ja ühe neist kaotab, ei jäta need üheksakümmend üheksa kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab?”²

See juhis käib kõigi kohta, kes Teda järgivad. Meil on kästud kadunud üles otsida. Me peame olema oma vendade hoidjad. Me ei saa jätta seda Päästjalt saadud ülesannet unarusse. Meil tuleb selle ühe pärast muret tunda.

Täna tahan ma rääkida neist, kes on kadunud – mõned, kuna on erinevad, mõned, kuna on väsinud, ja mõned, kuna on eksiteel.

Mõned on kadunud, kuna on erinevad. Nad tunnevad end kõrvalejäetutena. Ehk seetõttu, et nad on erinevad, leiavad nad end karjast eemaldumas. Nad võivad näida, käituda, mõelda ja rääkida erinevalt nende ümber olijatest ja see paneb neid mõnikord arvama, et nad ei sobi teiste seltsi. Nad järeldavad sellest, et neid pole vaja.

Selle valearusaamaga on seotud eksiarvamus, et kõik Kiriku liikmed peaksid välja nägema, rääkima ja olema ühtemoodi. Issand ei rahvastanud maailma isiksusterohke orkestriga, väärtustamaks üksnes vilepille. Iga pill on hinnaline ja muudab kogu sümfoonia kaunimaks. Kõik Taevase Isa lapsed on mõneti erinevad, kuid igaühel on omaenda kaunis heli, mis lisab tervikule sügavust ja rikkalikkust.

See loodu enda mitmekesisus annab tunnistust sellest, kuidas Issand hindab kõiki oma lapsi. Ta ei pea ühte teisest kõrgemaks, vaid: „Ta kutsub neid kõiki tema juurde tulema ja osa saama tema headusest; ja ta ei tõrju tagasi mitte kedagi, kes tema juurde tuleb, must või valge, ori või vaba, mees või naine, … kõik on Jumalale ühesugused”.³

Ma mäletan oma lapsepõlvest ühte vanemat poissi, kes oli füüsilise ja vaimse puudega. Tal oli kõnepeetus ja raskusi käimisega. Poistel oli tavaks tema üle nalja heita. Nad norisid ja narrisid teda, kuni ta vahel nutma puhkes.

Ma kuulen siiani teda ütlemas: „Te ei ole mu vastu head”. Nemad aga jätkasid tema naeruvääristamist, tõukamist ja tema kulul nalja heitmist.

Ühel päeval ei suutnud ma seda enam taluda. Kuigi olin alles seitsmeaastane, andis Issand mulle julgust oma sõpradele vastu astuda.

„Ärge puudutage teda!” ütlesin ma neile. „Lõpetage tema norimine! Olge head! Ta on Jumala laps!”

Mu sõbrad tõmbusid tagasi ja läksid eemale.

Ma kartsin toona, kas mu julgus minu suhteid sõpradega ohtu ei sea. Kuid läks hoopis vastupidi. Sellest ajast alates sain ma sõpradega lähedasemaks. Nad hakkasid sellele poisile kaasa tundma. Neist said paremad inimesed. Niipalju kui mina tean, ei narrinud nad teda enam kunagi.

Vennad ja õed, kui meil oleks vaid rohkem kaastunnet nende vastu, kes on meist erinevad, leevendaks see tänapäeva maailmas paljusid muresid ja probleeme. Kindlasti muudaks see meie pere ja Kiriku pühamaks ja taevalikumaks paigaks.

Mõned on kadunud, kuna on väsinud. Kerge on tunda end koormatuna. Võttes arvesse kõiki meie aja pingeid ja nõudmisi ning stressi, millega iga päev silmitsi seisame, pole ime, et me väsime. Paljud tunnevad end heidutatuna, kuna ei ole täielikult realiseerinud oma võimeid. Teised tunnevad end oma panuse andmiseks lihtsalt liiga nõrgana. Karja edasi minnes, jäävad mõned vähehaaval, peaaegu märkamatult, maha.

Igaüks on tundnud end ühel või teisel ajahetkel väsinu või tüdinuna. Mul on tunne, nagu oleksin praegu rohkem väsinud kui nooremana. Joseph Smith, Brigham Young, isegi Jeesus Kristus teadsid, mis tunne on olla väsinud. Ma ei soovi alahinnata seda koormat, mida Kiriku liikmed oma õlul kannavad, ega alahinda ka emotsionaalseid ja vaimseid katsumusi, mis neile osaks saavad. Need võivad olla väsitavad ja sageli rasked kanda.

Kuid mul on tunnistus Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastavast väest. Prohvet Jesaja kuulutas, et Issand „annab väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu”⁴. Kui ma tunnen end väsinuna, meenuvad mulle prohvet Joseph Smithi sõnad: „Kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure asjaga? Minge edasi ja mitte tagasi! Julgust, vennad; ja edasi, võiduni! Juubeldagu teie südamed ja olge üliväga rõõmsad! Rõkatagu maa! … Ülistagu Issandat laaned ja kõik väljapuud … ja kõik Jumala pojad hõisaku rõõmust!”⁵

Teil, Kiriku liikmed, kes te end küündimatust tundes tagasi hoiate, palun ma astuda ette, panna oma õlg veopuu alla ja lükata. Kirik vajab teid ka siis, kui tunnete, et teie jõust on vähe abi. Issand vajab teid. Pidage meeles, et Issand valib sageli „maailma nõrgad asjad” oma eesmärke täide saatma.⁶

Olgu kõigile, kes on tüdinud, lohutuseks Päästja trööstivad sõnad: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!”⁷ Toetugem sellele lubadusele! Jumala vägi saab täita meie vaimu ja keha jõu ja energiaga. Ma innustan teid Issandalt seda õnnistust otsima.

Lähenege Temale ja Tema läheneb teile, sest Ta on lubanud, et need, „kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi!”⁸

Näidates üles huvi nende vastu, kes on tüdinud, me „abista[me] nõrku, tõsta[me] käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda[me] nõrkenud põlvi”⁹. Hoolivad Kiriku juhid märkavad inimeste hõivatust, kuid on innukad kasutama liikmeid niipalju, kui nende jõuvarud ja võimed lubavad. Juhid õpetavad ja toetavad, kuid ei avalda survet „joosta kiiremini või töötada rohkem,” kui jagub jõudu.¹⁰

Pidage meeles vanasõna: tasa sõuad, kaugele jõuad.

Mõned on kadunud, kuna on eksiteel. Vigu on teinud kõik peale Issanda. Küsimus pole selles, kas me komistame ja kukume, vaid pigem selles, kuidas me sellele reageerime? Mõned eksivad pärast vigade tegemist karjast eemale. See on kahetsusväärne. Kas te ei tea, et Kirik on koht, kuhu ebatäiuslikud saavad kokku tulla – nimelt kõigi oma surelike nõrkustega – ja paremaks saada? Me leiame iga pühapäev igas kogudusehoones üle kogu maailma surelikke, ebatäiuslikke mehi, naisi ja lapsi, kes saavad kokku vendluses ja ligimesearmastuses, püüdes saada paremaks, õppida Vaimust ning olla teistele innustuseks ja toeks. Ma ei tea, et ühegi meie koosolekuhoone uksel oleks silt: „Sissepääs ainult täiuslikele inimestele”.

Me vajame Issanda Kirikut oma ebatäiuslikkuse tõttu. Seal õpetatakse Tema lunastavat õpetust ja tehakse Tema päästvaid talitusi. Kirik kannustab ja motiveerib meid olema paremad ja õnnelikumad. Lisaks on see ka koht, kus teisi teenides ennast kaotada (Luuka 9:24).

Issand teab, et me teeme vigu. Sellepärast Ta kannataski meie pattude eest. Ta tahab, et tõuseksime uuesti jalule ja püüaksime olla paremad. Jumala inglite keskel on rõõm ühest patusest, kes meelt parandab.

Teie, kes te olete jäänud eksiteele, kuna teid on solvatud, kas te ei saaks oma valu ja viha kõrvale heita? Kas te ei saaks täita oma südant armastusega? Teie koht on siin! Tulge karja sekka, pühendades talle oma võimed, anded ja oskused! Teie saate paremaks ja teie eeskuju on teistele õnnistuseks.

Kui keegi teist on jäänud eksiteele õpetuse tõttu, ei saa me paluda vabandust tõe eest. Me ei saa eitada õpetust, mille on andnud meile Issand ise. Me ei saa teha selle põhimõtte suhtes kompromissi.

Ma mõistan, et vahel pole inimesed õpetusega nõus. Nad isegi kutsuvad seda narruseks. Kuid ma kordan apostel Pauluse sõnu, kes ütles, et vahel võivad vaimsed asjad tunduda inimestele narrusena. Ometi, „Jumala narrus on inimestest … targem”¹¹.

On nii, et Vaim ilmutab Vaimu asju. „Maine inimene ei võta seda vastu, mis on Jumala Vaimust; sest see on temale jõledus ja ta ei või sellest aru saada sellepärast, et seda tuleb ära mõista vaimselt”.¹²

Me tunnistame, et Jeesuse Kristuse evangeelium on täna siin maa peal. Ta õpetas oma Isa õpetuse kohta järgmist: „Kui keegi tahab teha tema tahtmist, see tunneb, kas see õpetus on Jumalast või kas mina räägin iseenesest”.¹³

Ma tean, et igaüks teist muretseb mõne armsa inimese pärast. Kannustage, teenige ja toetage neid! Armastage neid! Olge nende vastu heasüdamlikud! Mõnel juhul tulevad nad tagasi. Mõnel juhul mitte. Olgem siiski igal juhul alati enda peale võetud nime nimelt Jeesuse Kristuse nime väärilised.

Ma tunnistan valjuhäälselt kõikidele, kes elavad sellel kaunil maal, et Jumal elab ja et Jeesus on Kristus, meie Päästja ja Kuningas! Ta taastas oma tõe ja oma evangeeliumi prohvet Joseph Smithi kaudu. Ta räägib oma prohvetitele ja apostlitele. President Thomas S. Monson on Issanda võitu ja juhatab Tema Kirikut tänapäeval. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.