Vaadates tagasi ja liikudes edasi

Minu arvates on see olnud imeline istung. Kõned on olnud inspireeritud, muusika imekaunis, tunnistused siirad. Ma usun, et igaüks, kes sellel istungil on osalenud, ei unusta iial Vaimu, mida me tundsime.

Mu kallid vennad ja õed, 1963. aasta oktoobris, rohkem kui 44 aastat tagasi, seisin ma tabernaakli kõnepuldis Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi äsja toetatud liikmena. Tookord mainisin ma väikest silti, mida olin näinud ühel teisel kõnepuldil. Sildil seisis: „Kes siin kõnepuldis seisab, olgu ta alandlik”. Ma kinnitan teile, et minu toonane kutsumine Kaheteistkümne Kvoorumisse muutis mind alandlikuks. Seistes aga täna siin kõnepuldis, pöördun ma teie poole kõige sügavamas alandlikkuses. Ma tunnen väga tugevalt, kuidas ma sõltun Issandast. Ma otsin alandlikult Vaimu juhatust, püüdes jagada teiega oma südames olevaid tundeid.

Vaid kaks kuud tagasi jätsime me hüvasti oma kalli sõbra ja juhi Gordon B. Hinckleyga, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku viieteistkümnenda presidendiga, kes oli tõe saadik kogu maailmas ja kõikide poolt armastatud. Me tunneme tema järele igatsust. Sellesama hoone kaunisse Prohvetite Saali võttis tee ette rohkem kui 53 tuhat meest, naist ja last, et avaldada viimast korda austust sellele Issanda suurmehele, kelle koht on nüüd ajaloos.

President Hinckley surmaga läks Esimene Presidentkond laiali. Teeninud president Hinckley nõuandjatena, naasime meie vanem Eyringiga oma kohtadele Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis ja sellest kvoorumist sai Kiriku juhtiv võim.

President Hinckley matuseid peeti laupäeval, 2. veebruaril 2008, siin suurepärases Konverentsikeskuses – hoones, mis jääb seisma tema ettenägelikkuse ja tulevikuvisiooni mälestusmärgina. Selle jumalamehe matusetalituse ajal võis kuulda kauneid ja armastusest ajendatud austusavaldusi.

Järgmisel päeval kogunesid kõik 14 pühitsetud apostlit maa peal Soolajärve templi ülemisse tuppa. Me kohtusime paastu ja palvetamise vaimus. Selle püha kokkusaamise ajal kutsuti uus Kiriku Presidentkond kehtestatud korra kohaselt, vastavalt viisile, mille Issand ise paika pani.

Kiriku liikmed kogunesid eile kõikjal maailmas pühalikule koosolekule. Te tõstsite käe, et anda oma toetushääl tol päeval templis aset leidnu heakskiitmiseks, millele ma just viitasin. Teie taeva poole tõstetud käte nägemine oli minu jaoks südant liigutav. Ma tundsin teie armastust ja tuge, aga ka teie pühendumist Issandale.

Mu vennad ja õed, ma tean ilma igasuguse kahtluseta, et Jumal elab. Ma tunnistan teile, et see on Tema töö. Ma tunnistan ka, et meie Päästja Jeesus Kristus on selle Kiriku eesotsas, mis kannab Tema nime. Ma tean, et meeldivaimaks kogemuseks selles elus on tunda Tema õhutusi, kui Ta juhatab meid oma töö edasiviimisel. Ma tundsin seda õhutust noore piiskopina, kui mind juhatati kodudesse, kus valitses vaimne – või ehk isegi ilmalik – puudus. Ma tundsin seda taas misjonijuhatajana Kanadas Torontos, töötades koos suurepäraste misjonäridega, kes olid maailmale elavateks tunnistajateks ja tunnistuseks, et see töö on jumalik ja et meid juhib prohvet. Ma olen tundnud seda kogu oma teenimise vältel Kaheteistkümne Kvoorumis ja Esimeses Presidentkonnas ning nüüd Kiriku presidendina. Ma tunnistan, et igaüks meist võib tunda Issanda inspiratsiooni, kui me elame vääriliselt ja püüame Teda teenida.

Mulle annab indu teadmine viieteistkümnest mehest, kes olid Kiriku presidendid enne mind. Paljusid neist olen ma tundnud isiklikult. Mul on olnud au ja õnnistus teenida neist kolme nõuandjana. Ma olen tänulik selle kestva pärandi eest, mis on kõigist neist viieteistkümnest maha jäänud. Mul on kindel teadmine, et Jumal juhatab oma prohvetit, ja ma olen veendunud, et seda teadsid ka nemad. Minu tõsimeelseim palve on, et võiksin jääda vääriliseks tööriistaks Tema käes, et viia edasi seda suurt tööd ja täita neid tohutuid kohustusi, mis kaasnevad presidendi ametiga.

Ma tänan Issandat imeliste nõuandjate eest. Vanem Henry B. Eyring ja vanem Dieter F. Uchtdorf on väga võimekad ja mõistlikud mehed. Nad on nõuandjad sõna otseses mõttes. Ma hindan nende otsuseid. Ma usun, et Issand on valmistanud nad ette ametiteks, mida nad nüüd täidavad. Ma armastan Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeid ja hindan meievahelisi suhteid. Ka nemad on pühendunud Issanda tööle ja veedavad oma elu Tema teenistuses. Ma ootan innukalt teenimist koos vanem Christoffersoniga, kes on kutsutud nüüd Kvoorumisse ja saanud teilt teie toetushääle. Ka teda on ette valmistatud selle ameti jaoks, kuhu teda kutsuti. Rõõm on olnud teenida ka Seitsmekümne kvoorumite liikmete ja Juhtiva Piiskopkonnaga. Uued Seitsmekümne liikmed kutsuti ja toetati eile ning ma ootan, et saan koos nendega Issanda tööd teha.

Üldjuhtide seas on tunda sulnist ühtsusevaimu. Issand on kuulutanud: „Kui te ei ole üks, pole te minu omad”.¹ Meie eesmärk on jätkuvalt üks – Issanda töö edasiviimine.

Ma tahan avaldada tänu oma Taevasele Isale Tema loendamatute õnnistuste eest. Ma võin öelda nagu Nefi muiste, et sündisin headest vanematest, kelle vanemad ja vanavanemad koguti kokku pühendunud misjonäride poolt Rootsi-, Šoti- ja Inglismaal. Kui need misjonärid alandlikult tunnistasid, liigutas see minu esivanemate südant ja vaimu. Pärast Kirikuga liitumist võtsid need üllad mehed, naised ja lapsed ette tee Suure Soolajärve orgu. Katsumusi ja südamevalu, mis neile teel osaks sai, oli palju.

Minu vanavanavanavanemad, Charles Stewart Miller ja Mary McGowan Miller, kes olid liitunud oma kodumaal Šotimaal Kirikuga, lahkusid 1848. aasta kevadel oma kodust Rutherglenis ja sõitsid koos ühe pühaderühmaga Missourisse Saint Louisi linna, kuhu nad saabusid 1849. aastal. Ühest nende üheteistkümnest lapsest, Margaretist, sai minu vanavanaema.

Ajal, mil pere Saint Louisis Soolajärve orgu rändamiseks vajalikku raha kogus, levis kõikjal piirkonnas koolerataud, mis jättis endast maha surma ja südamevalu. Millerite peret tabas see rängalt. Kahe nädala jooksul varisesid kokku neli pereliiget. Esimesena suri 22. juunil 1849 kaheksateistaastane William. Viis päeva hiljem suri perekonna ema ja minu vanavanavanaema Mary McGowan Miller. Kaks päeva pärast seda suri 15-aastane Archibald ja viis päeva pärast tema surma varises kokku pereisa, minu vanavanavanaisa, Charles Stewart Miller. Ellujäänud lapsed, kaasa arvatud minu vanavanaema Margaret, kes oli tollal 13-aastane, jäid orbudeks.

Kuna piirkonnas oli nii palju surmajuhtumeid, polnud ühegi hinna eest saada kirste, millega surnud pereliikmeid matta. Surnud pereliikmetele kirstude valmistamiseks lammutasid vanemad ellujäänud poisid ära pere härjatarandikud.

Vähe on kirjas Millerite üheksa järelejäänud lapse südamevalu ja heitluste kohta, kui nad jätkasid tööd ja säästmist teekonna tarbeks, mida nende vanemad ja vennad kunagi ei lõpetanud. Me teame, et nad lahkusid Saint Louisist 1850. aasta kevadel nelja härja ja ühe vankriga, saabudes lõpuks selsamal aastal Soolajärve orgu.

Minu teised esivanemad kohtasid samasuguseid raskusi. Selle kõige kestel jäi nende tunnistus aga kindlaks ja vankumatuks. Ma sain neilt kõigilt päranduseks täieliku pühendumise Jeesuse Kristuse evangeeliumile. Ma seisan teie ees täna tänu nendele ustavatele hingedele.

Ma tänan Taevaisa oma armsa kaasa Francesi eest. Käesoleva aasta oktoobris tähistame me 60. imelise abieluaasta täitumist. Kuigi ma asusin juba noores eas Kiriku teenistusse, pole ta kordagi kurtnud, kui ma kodust koosolekutele või muid ülesandeid täitma läksin. Kaheteistkümne liikmena viisid mu ülesanded mind mitme aasta vältel sageli Salt Lake Cityst eemale – vahel isegi viieks nädalaks korraga –, jättes teda üksi meie väikeste laste ja kodu eest hoolitsema. 22. eluaastast alates, mil mind kutsuti piiskopiks, oleme me saanud harva lubada endale luksust Kiriku koosolekul kõrvuti istuda. Ma poleks osanud paluda endale lojaalsemat, armastavamat ja mõistvamat kaaslast.

Ma tänan Taevaisa meie kolme lapse, nende kaasade, kaheksa imelise lapselapse ja nelja ilusa lapselapselapse eest.

Mu vennad ja õed, mul on raske leida sõnu, et anda teile edasi oma puhtsüdamlikku tänu teie elu eest, selle hea eest, mida te teete, teie tunnistuste eest. Te teenite üksteist meeleldi. Te olete pühendunud Jeesuse Kristuse evangeeliumile.

Rohkem kui 44 aasta vältel üldjuhina on mul olnud võimalus kogu maailmas ringi reisida. Mulle on valmistanud suurimat rõõmu kohtuda teiega, liikmed, kus te ka poleks, et tunda teie vaimu ja teie armastust. Ma loodan, et mul avaneb veel palju selliseid võimalusi.

Eluteel rännates tuleb ette kaotusi. Mõned lahkuvad igavese elu poole suunavate teetähiste vahelt ja avastavad, et nende valitud ümbersõidutee viib lõpuks tupikusse. Ükskõiksus, hoolimatus, isekus ja patt lähevad inimelule kalliks maksma.

Muutus paremuse poole võib saada osaks kõigile. Aastate jooksul oleme me pöördunud väheaktiivsete, haavunute, arvustajate ja üleastujate poole palvega: „Tulge tagasi!” „Tulge tagasi ja toituge rõõmuga Issanda pidulaua ääres ning maitske taas kord pühadega osaduses olemise magusaid ja meeldivaid vilju”.²

Igaühe enda isiklikus südametunnistuse pühamus asub see vaim, see otsus heita minema vana inimene ja olla oma tõelise potentsiaali kõrgusel. Selles vaimus edastame me taas kord selle puhtsüdamliku kutse: „Tulge tagasi!” Me ulatame teile oma sõbrakäe puhtas Kristuse armastuses ning soovime teid abistada ja täielikku osadusse vastu võtta. Me ütleme teile, kelle vaim on haavatud, või kes heitlevad ja tunnevad hirmu, laske meil end toetada ja rõõmustada ning teie hirmud maha rahustada. Võtke sõna-sõnalt kuulda Issanda kutset: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”³

Päästja kohta öeldi, et Ta „käis mööda maad ja tegi head, … sest Jumal oli temaga”⁴. Järgigem seda täiuslikku eeskuju. Järgigem sellel mõnikord ebakindlal surelikkuseteel ka apostel Pauluse nõuannet, mis aitab hoida meid väljaspool ohtu ja õigel kursil: „Kõik, mis on tõsine, mis aus, mis õige, mis kasin, mis armas, mis on hea kuulda kui vooruslik komme ja kiituse väärt, sellele mõelge!”⁵

Ma kannustan Kiriku liikmeid, kus nad ka poleks, olema kõikjal kõikide inimeste vastu heasüdamlikud ja lugupidavad. Maailm, kus me elame, on mitmepalgeline. Me saame ja peaksimegi olema aupaklikud nende vastu, kelle tõekspidamised on meie omadest erinevad.

Olgem heasüdamlikud ja armastavad ka oma perekonnas. Meie kodud peaksid olema rohkem kui pühamud. Need peaksid olema ka kohad, kus saab olla Jumala Vaim, kus torm jääb uksele pidama, kus valitseb armastus ja rahu.

Maailm võib ajuti olla elamiseks hirmuäratav. Ühiskonna moraalikangas näib murettekitava kiirusega hargnevat. Keegi – ei noor ega vana või keskealine – pole kaitstud nende asjade eest, mis võivad meid põhja viia ja hävitada. Iseäranis meie noored, meie hinnalised noored, on silmitsi kiusatustega, mida me suudame vaevu mõista. Vastane ja tema väed näivad lakkamatult töötavat meie laostumise nimel.

Mu vennad ja õed, me peame küll sõda patuga, kuid me ei peaks meelt heitma. See on sõda, mida me saame võita ja võidamegi. Meie Taevaisa on andnud meile selleks vajalikud vahendid. Tema on tüüri juures. Karta pole midagi. Ta on valguse Jumal. Ta on lootuse Jumal. Ma tunnistan, et Ta armastab meid – igaühte.

Surelikkus on prooviaeg, aeg, mil tõestada oma väärilisust oma Taevase Isa juurde naasmiseks. Selleks, et meid proovile pandaks, peame me kohtama vahel probleeme ja raskusi. Vahetevahel tundub, et tunneli teises otsas ei paista mingit valgust, pole mingit koiduaega ööpimedust lõpetamas. Me tunneme enda ümber murtud südamete valu, purunenud unelmate meelehärmi ja kadunud lootuste ahastust. Me toome üheskoos kuuldavale Piibli härda palve: „Kas Gileadis ei ole palsamit?”⁶ Me kaldume vaatama omaenda ebaõnnestumistele läbi kõvera pessimismiprisma. Me tunneme end hüljatuna, masendununa, üksikuna. Kui te olete leidnud end sellisest olukorrast, palun ma, et pöörduksite usuga oma Taevase Isa poole. Ta toetab ja juhatab teid. Ta ei võta teilt alati teie kannatusi, kuid trööstib ja juhatab teid armastusega läbi kõikide tormide, millega te kokku puutute.

Ma toon täna erilise tunnistajana valjul häälel, kogu südamest ja tulihingeliselt kuuldavale oma tunnistuse ja kuulutan, et Jumal elab. Jeesus on Tema Poeg, Isa Ainusündinu lihas. Ta on meie Lunastaja. Ta on meie Vahemees Isa juures. Ta armastab meid sellise armastusega, mida me ei suuda täiel määral mõista, ja kuna Ta meid armastab, andis Ta meie eest oma elu. Ma olen Talle sõnulseletamatult tänulik.

Ma palun teile, mu kallid vennad ja õed, Tema õnnistusi teie kodudes, teie töökohtades ning üksteise ja Issanda enda teenimisel. Me läheme Tema tööga üheskoos edasi.

Ma annan oma elu, oma jõu – kõik, mis mul on anda – Tema teenistusse ja tõotan juhatada Tema Kiriku asju vastavalt Tema tahtele ja Tema inspiratsiooni alusel ning teen seda Tema – Issanda, Jeesuse Kristuse – pühal nimel, aamen.